Juku-Kalle Raid: Hiina kommarite «suur ajalooline marss» kestab juba 90 aastat

Hiina propagandaplakat: suur juht viib võidult võidule Foto: Juku-Kalle Raidi arhiiv

1934. aasta 16. oktoobril, niisiis 89 aastat tagasi, alustas Hiina tulevane kommarist diktaator Mao oma niinimetatud ajaloolist «Suurt marssi», mis viis ta lõpuks võimule. See marss kestab teatud mõttes tänaseni, kirjutab Juku-Kalle Raid. Punahiina esmaülesandeks on muidugi vallutada Taiwan. Need plaanid on muutunud üha varjamatumaks seoses Venemaa rünnakuga Ukrainale ning Hamasi löökidega Iisraeli pihta.

Taiwan on pea kõikide teatmeteose järgi "osaliselt tunnustatud riik Ida-Aasias". See tähendab, et Taiwan, teisisõnu Hiina vabariik, ei ole tänu Hiina ülemaailmsele survele kuigi ametlikult respekteeritud nähtus.

Lätlaste "tööõnnetus"

Isegi meie naabruskonnast leiame Läti näol näite, kuidas hiinlased väikeriiki survestama hakkasid – kui nood omasoodu Taiwanit tunnustasid. Ei ole just väga sage, mil mõni riik teist riigi olemasolu ametlikult aktsepteerib, aga siis on sunnitud tänu jõulisele reageeringule tunnustuse tagasi võtma.

Lätiga nii juhtuski: Hiina Vabariiki tunnustati 1990ndate algul ning Läti pidi oma tegu puna-Hiina reaktsiooni tõttu pea kohe kahetsema.

Läti Vabariigiga nii juhtus: Hiina Vabariiki tunnustati 1990ndate algul ning Läti pidi oma tegu pea kohe kahetsema. Puna-hiina reaktsioon oli nii tige, et tunnustus võeti tagasi, tõsi, Lätisse jäi alles nn. Taipei missioon. Teisisõnu, endine saatkond. Aga näljased Hiina kommarid tahavad Taiwani naha ja karvadega kinni pista.

Meie teised naabrid – Leedu – on samuti Hiinaga suhtes sirgjooneliselt käitunud, palju sirgjoonelisemalt kui Eesti. Vilniuses avati samuti Taiwani esindus, millele järgnes kohe hiinlaste suur protestilaine. Midagi erilist aga ei juhtunud.

Eesti poliitikkond paistis veel hiljaaegu silma sellega, et kommunistliku Hiina sõprusrühm Riigikogus oli suurim, seal käidi vilkalt külas ning naasti jaburate nägude pluss hunniku kingitustega, mis ülimalt tõenäoliselt hiinlaste luurekiipe täis.

Ettevaatliku suhted Taiwaniga

Hiinlaste 1934. aastal alanud "suur marss" elik Mao Zedongi "suur vallutusretk" on üks kommunistide riiklikke müüte, mille käigus "kangelaslik töörahvas" – olles marssinud Hiinas lõunast põhja ning läände umbes 7500 kilomeetrit – haaras lõpuks võimu ning sundis Hiina Vabariigi pagema Taiwani saarele. Seal asub Hiina Vabariik suur-Hiina demokraatliku jäänukina tänaseni.

Hiina kummardusi tegevad koogutanud maailma on Taiwaniga suhtlemiseks välja mõelnud igasuguseid trikke ja andma välisesindustele kaudseid nimetusi justnagu Lätis juhtus.

Eestis oli puna-Hiina sõprusrühm Riigikogus suurim, sealt naasti jaburate nägude pluss hunniku kingitustega, mis hiinlaste luurekiipe täis.

Taiwanit tunnustasid üsna kolmnadajärgulised maad, 2019. aasta, ametlikel andmetel 15 ÜRO liikmesriiki: Belau, Belize, Eswatini, Guatemala, Haiti, Honduras, Marshalli Saared, Nauru, Nicaragua, Paraguay, Saint Kitts ja Nevis, Saint Lucia, Saint Vincent ja Grenadiinid, Tuvalu ja Vatikan.

Umbes sama "vinge" nimekiri nagu see, mis Abhaasiat tunnustab, kui vene väed selle Gruusia käest 2008. aastal lahti murdsid.

Kuidas Hiina Vabariik Taiwanile sattus

Vaidlus selle üle, misasi on "päris-Hiina", algas maailma jaoks 1949. Hiina Guomindangi elik Vabariigi valitsuse juht Chiang Kai-shek põgenes üle Taiwani väina saarele väheke enne, kui Mao Zedongi kommunistlik partei võitis pikaleveninud kodusõja. Mandri-Hiinas kuulutasid kommunistid välja Hiina Rahvavabariigi. Chiang Kai-shek aga viis Taiwanile Hiina Vabariigi kullavarud, sai ameeriklaste toetuse ja alalise koha ÜRO Julgeolekunõukogus ning kinnituse Hiina Vabariigi jätkumisest Taiwanil.

Vaatame kaarti. 9,6 miljoni km² suurune Hiina, kus elab poolteist miljardit inimest versus 23,5 miljoni elanikuga 36 000 km² suurune saar (Eesti territoorium on 45.000 ruutkilomeetrit).

Kui kommunistide Hiina Rahvavabariik sekkus Korea sõtta koos Nõukogude Liiduga, tunnustas läänemaailm Hiina esindajana Taiwanil asuvat Guomindangi võimu.

Kahtlustavad pilgud

Sihukene kummaline olukord kestis mõned aastakümned, kuni 1971. aastal kaotas Taiwan kui Hiina esindaja ÜRO-S koha ja sinna potsatas puna-Hiina. 1972. aastal tegi USA president Richard Nixon ajaloolise vea, mida tänaseni kibedalt kahetsema peab ning läks külla Hiina Rahvavabariiki – 1979. sõlmiti aastal kahe riigi vaheline kokkulepe.

1972. aastal tegi USA president Richard Nixon ajaloolise vea, mida tänaseni kibedalt kahetsema peab ning läks külla puna-Hiinasse.

USA tunnistas Pekingi nn ühe Hiina poliitikat ja seetõttu ei tunnustanud diplomaatiliselt Taiwanit kui iseseisvat riiki. Vastutasuks lubas Hiina hoiduda sõjalisest sissetungist Taiwanile, kuid jätkas rõhutamast, et just Hiina Rahvavabariik on Taiwani seaduslik valitseja ja saar puna-Hiina lahutamatu osa.

Pekingi suurim jama Taiwani puhul on umbes sama, mis toimus Hongkongiga – demokraatlik ja lääne stiilis alternatiiv vastandub kommunistliku partei ainuvõimule. Taiwani elanike elatustase teeb mandri-Hiinale mitukümmend silma ette, ilmselt teame me Eestiski kõikvõimalikke tehnilisi vidinaid, kus ilutseb kiri "Made in Taiwan". Ehkki Hiina on siin üle võtmas.

Aastakümneid tegi USA näo, et neil ei ole Taiwaniga mingeid erilisi suhteid ja aastakümneid tegi Hiina näo, et ta ei märka neid suhteid.

Nüüd on aga suhted Hiina–USA–Taiwani kolmnurgas täiesti teised, praegu vahivad kõik kõiki kahtlustavalt.

Üsna varjamatud ähvardused

Juba 2021 arvas Taiwani toonane kaitseminister, et sõjaliselt on Hiina RV sissetungiks Taiwanile valmis 2025. aastaks.

Umbes samal ajal teatas USA president Joe Biden, et tema riik on valmis sõjaliselt kaitsma Taiwanit Hiina sissetungi korral ja „toetus jääb kindlaks nagu kalju.“

Niisiis pole puna-Hiina suur marss sugugi lõppenud, vastuoksa, Taiwani ähvardatakse järjest konkreetsemalt.

Niisiis pole puna-Hiina suur marss sugugi lõppenud, vastuoksa, Taiwani ähvardatakse järjest konkreetsemalt.

Selge ka, kui 1992–1999 peeti Hiina Rahvavabariigi ja Taiwani vahel läbirääkimisi rahumeelseks ühinemiseks, jooksid need liiva. Otse loomulikult pole Taiwanil mingit salaunistust Hiinaga ühineda, üks riik on silmapaistvalt vaba, teises valitseb absoluutne diktatuur. Ja kes see vabatahtlikult ikka diktaatori kaissu ronib.

Eelkõige jälgib Hiina väga tähelepanelikult Ukrainas toimuvat. Hiinlastel on pikk kannatus ning vana ajalooga kooslusena ei kiirusta nad kuhugi. Kui aga Venemaa peaks Ukraina ära vallutama, võib olla üsna kindel, et peagi langeb ka Taiwan.