«ÄRAHELLITATUD PRINTSESSIST» ⟩ Loretta Kruusimäe: igal ühel on õigus oma arvamusele

Brigitte Susanne Hunt. Foto: Konstantin Sednev

Aasta meelelahutaja tohutult promotod «film» ja raamat on lõpuks väljas. Meediast ja ühismeediast võib välja lugeda, et pigem ollakse mõlemas pettunud. See mind ei üllata ja ka mul tekib pigem reaktsioon, et ise olid lollid, et nad selle eest maksid. 

Samas ma mõistan, et inimestel võisid olla tohutu reklaami peale suuremad ootused ning neil on õigus neid üllitisi arvustada, kui nad on nende eest suured summad välja käinud. Minu arust on kogu see teema juba pigem pettuse moodi.

Mina ei ole vaadanud filmi ega lugenud raamatut, aga ma olen kuude viisi sõbrannadega rääkinud, et seal pole nagunii midagi uut, ning tundub, et täpselt nii ongi. Alustame siis suunamudija «filmist». Esiteks, see palju kiidetud linateos on 14 minutit pikk ja välja tuleb käia kümnekas, et seda ühe korra vaadata saaks. Filmikeses kedratakse ka seda sama infot, mida ilmselt iga huviline juba niigi teab. Kangelanna ise on aga lubanud saladuste paljastamist ja suurepärast teost. Kuuldavasti nimetab end isegi «kapi-loomeinimeseks».

Aga nagu ma olen aru saanud, siis inimene maksab kümme eurot ja saab vaadata raamatu reklaami. Ma saan täitsa aru inimeste nurinast, samas ei maksaks mina kümme eurot ka paljude Hollywoodi linateoste vaatamise eest. Film peab mulle väga huvi pakkuma. Seega, minu arust on tegu inimeste ninapidi vedamisega ja ma loodan, et kui selgus, mida see «film» endast kujutab, siis paljud oma raha siiski ei raisanud.

Ka raamatu eest küsitakse hinge hinda ja sedagi kiidetakse taevani. Jällegi peategelane on seda raamatut igal võimalikul hetkel maininud, rääkinud, kui palju põnevat sealt teada saab. Arvustusi ja arvamusi lugedes aga selgub, et midagi uut ja huvitavat sealt väga teada ei saa, kui võib-olla lapsepõlv välja arvata. Mina usun, et ka nutt ümber raske lapsepõlve ja pereelu oleks mind täiesti külmaks jätnud. Paljudel on lapsepõlvetraumasid või raskeid mälestusi ja kui inimene tahab siiralt südant kergendada, siis ta ei küsi oma kokkukeeratud üllitise eest 50 eurot ja ilmselt oli ka hala lapsepõlve ümber liialdatud. Samuti nimetab autor seda elulooraamatuks, kuid mitmete käest võib kuulda, et suurt tähelepanu saavad pigem autori viimased skandaalid. On ka palju pilte ja retsepte, mis on internetis tasuta saada. Samuti olevat raamat halvasti toimetatud.

Minu silmis ei saa sellist asja reklaamida elulooraamatuna ja mul on siiralt hea meel, et raamatu soetanud inimesed ausalt ütlevad, et toode polnud nende arust raha väärt. Neile ei peaks ütlema, et ise kulutasite raha. Neile ju lubati suurepärast saladusi täis teost. Pealekauba sisaldab raamat ka kümmet fotot, mida meelelahutajal pole õigust kasutadagi. Minu arust on see märkimisväärselt ebaprofessionaalne. Niisamuti ei näita professionaalsust piltide käsitsi väljarebimine. Ka eelmüügi soodustust ostjad tegelikult ei saanud. Vale vale otsa.

Seega, mina nimetaksin kogu lugu pettuseks. Brigitte reklaamib end alati kui suurt professionaali. Nüüd on ta paisanud inimeste ette kümme eurot maksva Youtube'i video ning naeruväärselt kalli ja halvasti toimetatud pildi- ja kokaraamatu. Midagi nii naeruväärset poleks isegi mina oodanud, kuigi olin algusest peale skeptiline. Hea, et öeldakse ausalt välja, et see polnud raha väärt. Loodetavasti on need üllitised siis varsti seal, kuhu nad kuuluvad – ajaloo prügikastis.