ELU25 ⟩ Toomas Uibo: obstruktsiooni viljad hallitavad

Toomas Uibo – piloot Riigikogus Foto: Juku-Kalle Raidi arhiiv

Uus katse kaasata kõiki tänaseid osapooli Riigikogus tekkinud ummikseisu lahendamiseks toimub 5. oktoobril lauluväljaku ruumides. Lahenduse otsimisse kaasatakse ka endisi, suurte kogemustega poliitikuid, arvamusliidreid ning eksperte, kirjutab Riigikogu liige Toomas Uibo.

Alustuseks tuleb öelda, et obstruktsioon on vajalik tööriist demokraatlikus riigivalitsemises ja selle esimesi ilminguid on tuvastatud juba Julius Caesari ajal. Seega pole see mingi nüüdisaja nipp. Tegemist on opositsiooni igati seadusliku viisiga blokeerida või viivitada neile täiesti vastuvõetamatu seaduseelnõu menetlemisega. Kõigil on meeles 2021. aastal Reformierakonna poolt algatatud obstruktsioon, mille eesmärgiks oli blokeerida abielureferendumit. Ka see oli igati demokraatlik.

Nokk kinni, saba lahti

Kuidas erines kevadine EKREIKE obstruktsioon kõikidest eelmistest? Kõige suurem ja nähtavam vahe seisnes selles, et enam ei blokeeritud konkreetset seaduseelnõud vaid lukku pandi kogu seadusandliku kogu töö. Ehk siis vahet polnud mida koalitsioon tegi, blokeeriti iga liigutus, iga eelnõu, iga võimalik otsus.

Seega oli parlament olukorras, kus enamuse tahe, mis kõikide demokraatlike printsiipide kohasel on kutsutud võimu teostama, seda head tava järgides enam teha ei saanud. Parlament leidis ennast ühtäkki nokk-kinni-saba-kinni olukorrast.

Kaotajateks on nii opositsioon, kui kõik tema valijad, kellelt on võetud võimalus arutleda päevakajaliste eelnõude ja teemade üle.

Opositsiooni oluliseks ja väga vajalikuks tööriistaks on arupärimised. See on tulevärk, kus valitsus ja selle üksikud liikmed peavad suutma väga sisuliselt selgitada opositsioonile oma tegemisi ja plaanitavaid seadusemuudatusi. Kevadel alanud totaalse obstruktsiooni tingimustes on aga opositsioon kaotanud tänaseks võimaluse küsida päevakajaliste teemade kohta, sest arupärimiste enneolematu koguse tõttu peavad valitsuse liikmed vastama endiselt küsimustele, mis olid laual mitu kuud tagasi.

Nii on hakanud seekordne obstruktsioon oma enda saba närima. Kaotajateks on nii opositsioon ise, kui kõik tema valijad, kellelt on võetud ära võimalus arutleda menetluses olevate, päevakajaliste eelnõude ja teemade üle. Kedagi ju ei huvita vastus septembris esitatavale küsimusele veebruaris toimunud lumekoristuse kohta. Obstruktsiooni viljad on läinud seega hallitama.

Segased mängureeglid

Väga lihtne on lahendada probleeme, mis on tekkinud nt segaselt kirjutatud mängureeglite tõttu. Tuleb lihtsalt kokku leppida, et kirjutame koos asjad selgemaks, et välistada tulevikus taoliste punnseisude tekkimine.

Palju keerulisem on probleemi lahendada siis, kui reeglid on selged ja ülimalt demokraatlikud, kuid neid kuritarvitatakse viisil, mis garanteerib Riigikogu töö täieliku halvamise. Võitjaid ei ole, kõik osapooled kaotavad ja selle tahtelisusega pole parlamendi kodu- ja töökorra seaduse kirjutajad arvestanud. Täna on reeglite kuritarvitajaks EKREIKE opositsioon, aga järgmisel korral võib see olla mõni teine kooslus, mis tähendab, et erakorralised valimised ei tooks mingisugust leevendust. Printsiibis ei pea totaalse obstruktsiooni ellukutsujaks olema terve opositsioon või fraktsioon, piisab ka ühest saadikust, kes saab kogu süsteemi umbe ajada.

Kõrvaltvaataja jaoks sõimab pada katelt ja küllap on mustad mõlemad. Seda teab opositsioon suurepäraselt – kõigi näod saavad poriseks.

Me polnud väga kaugel sellest, et Riigikokku oleks pääsenud tänaseks riigireetmises süüdistatav putinist Aivo Peterson, kes oleks saanud ka üksinda Eesti riigi täpselt sama moodi kõiki demokraatlike võimalusi kuritarvitades lukku keerata. Siis oleksime rääkinud ohust Eesti riigi julgeolekule.

Uus katse lahendust otsida

Koalitsiooni vastumürk demokraatlike võimaluste kuritarvitamisele on kobareelnõud ja nende sidumine usaldushääletustega. Aga ei ole mõistlik see, kui me ei saa Riigikogus pidada debatti seadusemuudatuste üle, mis mõjutavad meid kõiki. Need ongi ju demokraatia südametuksed, kui me arutleme oma elukorralduse üle poolt ja vastu argumentidega, mille tulemusena tekib parim võimalik lahendus Eestile.

Kevadel sündis aga üsna skisofreeniline olukord, kus opositsioon keeldus paljude eelnõude aruteludest nii komisjonides kui ka suures saalis, kuid see ei takistanud koalitsiooni süüdistamist teerullitaktika viljelemises. Kõrvaltvaataja jaoks sõimab pada katelt ja küllap on mustad mõlemad. Seda teab opositsioon suurepäraselt – kõigi näod saavad poriseks.

Riigikogu esimees Lauri Hussar on püüdnud tekkinud punnseisule lahendust leida läbirääkimiste teel. Seni edutult. Opositsioon on pannud lauda mitmeid tingimusi obstruktsiooni lõpetamiseks, millele pole koalitsioonil võimalik alluda. Sellise pretsedendi loomine sisuliselt seadustaks Riigikogu vähemuse õiguse juhtida riiki ultimaatumite kaudu ning see viiks meid demokraatia mõttest ja sisust kaugele totalitarismi suunas. See pole kuidagi Eesti huvides.

Uus katse kaasata kõiki tänaseid osapooli ummikseisu lahendamiseks toimub 5. oktoobril lauluväljaku ruumides. Lahenduse otsimisse kaasatakse ka endisi, suurte kogemustega poliitikuid, arvamusliidreid ning eksperte. Kas leitakse kõigile sobiv helistik, mis lõpetaks praeguse kakofoonia, on veel teadmata.