MART RAUDSAAR ⟩ Niimoodi on mets varsti otsas

Postimehe fondi algatatud projekti «Eesti metsade alternatiivne hindamine» meeskonnajuht Lembit Maamets (vasakul) tutvustas 16. märtsil Postimehe otsestuudios saatejuht Mihkel Kunnusega projekti tulemusi. Foto: Madis Veltman

Ühe päeval on Postimees jõudnud järeldusele, et meie metsi raiutakse liiga palju. Teisel päeval teatab RMK pressiteates, et uuendusraiete pindala on läbi aegade olnud optimaalne. Sellise häma saatel toimub «kestlik» kahanemine meie metsas.

Tänane Eesti riik on saanud alguse looduskaitseliikumisest. Kindlasti mäletate loosungit «Fosforiit? Tänan, ei!» või jalgrattamatka «Kuidas elad, Virumaa?». Fosforiiditeemaga haakuvalt kirjutas ajakirjandus 80. aastate lõpus Nauru saareriigi hoiatavast kogemusest, kus väetist kaevates õõnestati saar tühjaks.

Looduskaitseliikumine oli baas, millelt järk-järgult rajati Eesti riiki. Tundus üsna uskumatu, et me peaksime taas kartma enda elukeskkonna hävitamist, sellel korral omaenda riigi või tema käepikenduste poolt. Aga nii see on juhtunud ning pole ka saladus, et silmapiiril ripub tumeda pilvena idee hakata lõpuks ikkagi Virumaal fosforiiti kaevandama.