:format(webp)/nginx/o/2023/09/06/15574393t1h8284.jpg)
Ehkki arvuliselt järjest vähenevalt, leidub läänes tänaseni mõjukaid tegelasi, kes viskuvad meeleheitlikult agressorriigi Venemaa ja Putini kaitsele. Just samalaadsete totrustega tegeles osa intelligentsist 1960ndatel, kui fännati kõikvõimalikke kommunistidest massimõrvareid: Chest ja Castrost alates, Pol Potiga lõpetades, kirjutab Juku-Kalle Raid. Tänase hullumeelsuse vapiloomaks sobib kõige paremini Pink Floydi kunagine liige Roger Waters.
Üldiselt on maailma mõjuliidrid – tegelegu nad siis millega tahes, olgu muusikud, kunstnikud, näitlejad, avaliku elu tegelased – Venemaa rünnaku Ukraina vastu hukka mõistnud. Aga alati leidub kusagil seltskond, kellele Putini «käekiri» sümpatiseerib. Ja siin ei räägi ma sugugi vaid Schröderi-sugustest svammidest, kellele meeldib Venemaa raha või Putini kõva käepigistus – viimast imetlevad kindlasti kõik need tegelased, kes tahaks endale samasugust absoluutset võimu. Või vähemalt midagi ligilähedast.
Meenub Ungari peaminister, rääkimata mõnestki Aafrika või Lõuna-Ameerika riigipeast, kelle jaoks on ainuvalitsemine ihaldus- ning imetlusväärne vorm asjade korraldamiseks. Kampa kuuluvad kõikvõimalikud huntad ning diktaatorid, ent lisaks neile leidub seltsimehi ka «pehmemate väärtuste» skaalalt.
Pole siin midagi uut. Kui mässulistel 1960ndatel said Prantsusmaal hariduse mõnedki hilisemad diktaatorid, tundis osa toonasest üliõpilaskonnast ja intelligentsist varjamatut heameelt igat karva revolutsionääride üle, kes kõik pasundasid ajaloolisest õiglusest nagu Putin täna ning kelle toimetamistele järgnesid juba õige varsti ohjeldamatu vererada, massimõrvad, genotsiid, terror ja muu «õiglase kommunismiga» kaasas käiv.
Aga alati leidub kusagil seltskond, kellele Putini «käekiri» sümpatiseerib. Ja siin ei räägi ma sugugi vaid Schröderi-sugustest svammidest.
Pea pühakuteks kujunesid sellised inimsööjad nagu Pol Pot, kellel õnnestus omaenda rahvast lüüa maha erinevatel hinnangutel lausa kolmandik, rääkimata ka «vapratest revolutsionääridest» Fidel Castrost ja tema jubedast kambast, kellest Che Guevarat peab jaburam osa inimkonnast oma iidoliks tänaseni. Che pildiga särgid, mütsid jne müüvad praegugi üliedukalt. Kurb on see, et pooled lollpeadest ei saa isegi ligilähedaselt pihta, mis tähendusega riidetükke nad endale selga ajavad. Nimekiri on masendavalt pikk.
Ka Putin on osutunud nii mõnelegi iidoliks. Ikkagi selline mehine vend: võitleb karuga, leviteerib koos kurgedega taeva all ja õpetab neile õiget lennutaktikat, õngitseb esimesel sukeldumisel ükskõik kus Musta mere sügavustest välja antiikseid amforaid, ratsutab palja ülakehaga ja vahib hobuse seljas mõtlikult kaugele – nagu maailma suurima riigi omanikule kohane. Ja tõttab igale poole appi, kus vaesed tavainimesed on hädas fašistliku ladviku või lääne salasepitsustega. Näiteks Ukrainasse, aga miks mitte ka Aafrikasse ja Lähis-Itta.
ÜRO laua taga on Venemaa kutsel traagilise etenduse andnud Columbia ülikooli professor Jeffrey Sachs, kes rääkis julgeolekunõukogule rünnakutest Nord Streami gaasitorude pihta ning arvas, et tegemist on sabotaaži ja rahvusvahelise terroriaktiga. Sealjuures viidates muidugi, et need rünnakud olid mõeldud Venemaa mustamiseks. Sachs sai kuulsaks 1990. aastate algupoolel, kui nõustas endisi Nõukogude bloki maid.
«Me ei näe praegu mitte üksnes neonatsismi, vaid otsest natsismi, mis matab endasse üha enam Euroopa riike,» arvas Lavrov.
Sel kevadel toimus Moskvas pidulik russofiilide kongress, kuhu laekus ka mustas kostüümis Steven Seagal. «Olen sada protsenti russofiil ja miljon protsenti venelane,» teatas Seagal.
Üritusel veeretas jutupalli ka Vene välisminister Sergei Lavrov, sest tema osalus muutis spektaakli justkui ametlikuks. «Me ei näe praegu mitte üksnes neonatsismi, vaid otsest natsismi, mis matab endasse üha enam Euroopa riike,» arvas Lavrov. «Näeme, kuidas meie silme all hävitatakse ajalugu, purustatakse pühasid monumente.»
Esinejate seas viibis ka Itaalia hertsoginna Vittoria Alliata di Villafranca ja filosofeeris, kuidas russofoobia olevat üks kolonisatsiooni paljusid vorme, ja lisas, et praegu toimuv võrdub USA vägede tulekuga teise maailmasõja ajal Sitsiiliasse. «Minu meelest on Putin toredam kui Biden, aga Obama kasuõega olen ma väga hea sõber,» pihtis hertsoginna puldist.
Meenub muidugi ka prantsuse filmilegend Depardieu, aga kuna ma ei tee katsetki hakata üles lugema kõiki Putini lakeisid, keskendun pigem mehele, keda võiks pidada Punni eestkõnelejaks läänes, tema visiitkaardiks. See on üks maailma enim müüdud albumitega ja kuulsama bändi Pink Floyd asutajatest – Roger Waters.
Floydi edukaimateks plaatideks on «Dark Side of the Moon» (1973), «Wish You Were Here» (1975) ja «The Wall» (1979). Müügiarvult maailma enim müüdud albumite esikümnes. Kusjuures «The Wall» kõneleks justkui repressioonide ja totalitarismi vastu ning on suures osas Watersi enda kirjutatud.
/nginx/o/2021/06/15/13849977t1h9114.jpg)
Aga – nagu hüüataks Putini austajad! – «tutkit, brat!».
Waters asus Putini kaitseks kobisema juba 2014. aastal, kui Venemaa Krimmi okupeeris. Toona teatas ta, et Krimmi sündmuste taga olevat seisnud Washington. Ja lisas: «Geopoliitika pole kunagi olnud mu tugevamaid külgi, kuid ma tean, et Sevastopol on väga tähtis Venemaa ja venelaste jaoks. On palju leppeid ja dokumente, mille kohaselt on Venemaal kõik õigused selle linna omamiseks. Võimuvahetus Ukrainas, mille taga oli Washington, lihtsalt provotseeris Moskvat järgnenud tegevusele.»
Waters selgitas lisaks: «Ma ei tea, kuidas Ukraina kogu sellest loost välja tuleb, kuid Venemaad selles süüdistada on lihtsalt naljakas.»
Selle aasta veebruaris potsatas Waters aga juba ÜROsse, kus ta Venemaa palvel esines. Muusik kurvastas sügavalt Venemaa, venelaste ja Putini «demoniseerimise» pärast.
Juba varemgi oli Waters korduvalt avaldanud meedias poolehoidu Putinile.
Venemaa suursaadik ÜROs kutsus kõiki diplomaate kuulama, mida Watersil öelda on. «Äkki ta isegi laulab meile midagi.»
Veebruari ÜRO kohtumine oli üks paljudest, mida ÜRO julgeolekunõukogu korraldas pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse. Ja veebruaris kutsus Venemaa kamba kokku, et «arutada võimalikku rahumeelset kokkulepet seoses läänepoolse Ukrainasse relvade tarnimisega».
ÜRO diplomaadid viskasid Watersi esinemise üle omajagu nalja, ajakirjandusest käis läbi, kuidas üks anonüümseks jääda soovinud julgeolekunõukogu liige olevat imestanud: «Vene diplomaatia oli vanasti tõsine. Mis järgmiseks? Mister Bean?»
Muuseas – enne Watersi esinemist manitses Venemaa suursaadik ÜROs Vassili Nebenzja kõiki diplomaate ära kuulama, mida Watersil öelda on. «Tal on oma seisukoht ja te kuulete seda. Äkki ta isegi laulab meile midagi.»
Eelmise aasta septembris kirjutas Waters Ukraina esileedile Olena Zelenskale avaliku kirja, milles süüdistas Ukraina «äärmusrahvuslasi» selles, et nad seadsid oma riigi selle katastroofilise sõja teele. Samuti õiendas ta lääneriikide kallal Ukraina toetamise eest relvadega, viibutades näppu siingi põhiliselt Washingtoni suunal.
Samuti ajas Watersi vihaseks tema kunagise bändi Pink Floydi toodetud heategevuslik singel «Hey Hey Rise Up», mille bänd salvestas Ukraina toetuseks.
Sel aastal lajatas Waters taas kord kaika Bideni poole: «Ta õhutab sõda Ukrainas. See on suur kuritegu. Miks ei julgusta USA Ukraina presidenti Volodõmõr Zelenskõid läbirääkimisi pidama?»
Ja lisas, et see sõda on põhimõtteliselt seotud Venemaa reaktsiooniga NATO laienemisele üle selle piiri, mis oli kokkuleppes Nõukogude Liidu presidendi Mihhail Gorbatšoviga. Kokkuleppe kohaselt NATO ei pidanud laienema itta, kui NSVL oma väed Ida-Euroopast välja tõmbab ja sealseid riike enam oma mõjusfääri kuuluvaks ei pea.
Waters nimetas intervjuus CNNile kõige muu hulgas USA presidenti Joe Bidenit sõjakurjategijaks.
Watersi sümpaatia kuulub ka Puna-Hiinale ja ta mõtiskles, et kuidas käituks USA, kui Hiina hakkaks püstitama tuumalõhkepäid Kanadasse ja Mehhikosse, mille vahele USA jääb.
«Hiina ei piira Taiwanit, Taiwan on osa Hiinast. See probleem lahendati rahvusvahelise üldsuse abil juba 1948,» arvas Waters. Kuna Waters on andnud oma armastuse agressiivsele Venemaale, pole imestada ka selle üle, et ta toetab sarnaselt käituvat Hiinat.
Väide, et NATO laienemine kutsus Ukraina sõja esile ja mida Waters kasutas, on korduvalt pudenenud ka Putini lõugade vahelt.
Waters nimetas intervjuus CNNile kõige muu hulgas USA presidenti Joe Bidenit sõjakurjategijaks.
Üks ukraina diplomaat vastas Roger Watersile Twitteris: «Hei, Waters, sa rääkisid, et sõda ei tule, kuna Putin on liiga tark. Nüüd käib sõda, aga sa väidad, et see algas objektiivsetel põhjustel. Miks sa juba Venemaale ei koli, sa tahtejõuetu, südametu, halastamatu, eksinud inimene?»
Üldiselt pole Venemaal sugugi kerge kaevata välja neid kuulsusi, kes rahvusvahelises pressis Putini agressiooni kiidaks. Aga – kes otsib, see leiab.
Täna on just Roger Waters Putini vabatahtlike käpikute esikäpik.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)