ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: kui paavst ajab plära, kas siis jumal naerab?

Juku-Kalle Raid: Selge see, et paavsti avaldus ajas vihaseks ka katoliiklased Foto: arhiiv

Rooma Paavst on üks huvitav amet ja veel põnevam institutsioon. Konservatiivsemaid lolluste kaitsjaid annab maamuna pealt otsida, sajandeid hiljem pobisetakse mokaotsast, et Giordano Brunol oli õigus ja sorri, et ta põlema pistsime, kirjutab Juku-Kalle Raid. Käibelolev paavst Fransiscus aga soovitas venelastel toetuda oma enneolematule kultuurile ja impeeriumile, millele ei leidu analooge terves maailmas. Selge see, et sihukene asi ajas suure osa ilmast vihaseks.

Katoliiklastega käib planeedil kogu aeg mingi sahmerdamine ja jama; vahetevahel ikka täiesti tülgastav – kui mõtiskleda pühade isade veendumuse üle oma pühas õiguses sorida noorte poiste pükstes. Mõnisada troppi, kes on kaitstud viirukisuitsu, kulinate ning ringkäendusega, keeravad pekki kogu katoliikluse kuvandi, pähe saavad ka normaalsed kirikutegelased, kes pole milleski süüdi, vaid ajavad oma asja täiesti siiralt ning parema äratundmise järgi.

Kui paavst ajab asja käest ära

Mõnikord aga läheb asi käest ära mitte kusagil Ladina-Ameerikas keelt nilpsavate ja tiiraste pühameeste kodades, vaid soga hakkab ajama kõigi katoliiklaste marssal – paavst – ise.

Mõnikord on paavstil nimelt kihk hakata kaardistama maailmakultuuri – nii näitas tema hiljutine päris õudne etteaste.

Euroopas said muidugi katoliiklased padukurjaks, näiteks poolakad ja leedukad – aga mitte ainult! Ja asja pärast.

Paavst Franciscus kutsus teadupärast möödunud nädalal Venemaa noori üles olema uhked oma rahvuse ja päritud impeeriumi üle – siis kui ta pidas videosilla vahendusel kõne Peterburi Püha Katarina kirikus.

Täpsemalt teatas jumala asetäitja maa peal vene noortele: «Te olete suure Venemaa pärijad: pühakute, valitsejate suure Venemaa, Peeter Suure, Katariina Suure Venemaa, selle suure, valgustatud impeeriumi, suure kultuuri ja suure inimlikkusega riigi pärijad.»

Ja edasi:

«Ärge kunagi loobuge sellest pärandist, te olete suure emakese Venemaa pärijad, ärge peatuge.» Ning oma kõne lõpus tänas ta Venemaa noori selle eest, kuidas nad on venelased.

Euroopas said muidugi katoliiklased padukurjaks, näiteks poolakad ja leedukad. Ja asja pärast.

Kuidas pääseda venelaste «valgustatuse» eest?

Venelaste «valgustatud impeeriumi» eest pole tõepoolest olnud kaitstud ükski naaber, see «suure kultuuri ja suure inimlikkusega riik» on huvitaval kombel olnud tegelikult üks kõige verisemaid moodustisi kogu maailma ajaloos.

Üks paavst on vaevalt nii lollakas, et seda ei tea. Ja kui ta nii arvabki, meenub kohe tuntud lendsõna «kui inimene mõtleb, siis jumal naerab».

Õigusega pahased poolakad joonistasid venelaste sõjamasinas paavsti ka oma ajakirja esikaanele. Foto: Arhiiv

Mis puudutab tõsikatoliiklastest poolakaid, siis neil oli ilmselt paavsti plära kuulates kõige piinlikum, kuna venelaste «valgustatud impeeriumil» õnnestus sakslaste kaasabiga Poola kui riik paariks sajandiks üldse maailmakaardilt minema pühkida. Üks osapool süüdlastest on väljendanud kahetsust, «valgustatud impeeriumi» esindajad otse loomulikult mitte, kuna nad on piisavalt «valgustatud», et teada, mis on õige ja mis on vale.

Ja üks paavst on vaevalt nii lollakas, et seda ei tea. Ja kui ta nii arvabki, meenub kohe tuntud lendsõna «kui inimene mõtleb, siis jumal naerab».

Kas vene kultuur on vene kultuur?

Täitsa huvitav on olnud jälgida spekulatsioone, miks paavst sellist ootamatut pateetilist jama välja pritsima hakkas.

Ida-Euroopa riikidest, keda on kõige rohkem valgustatud, pole mõtet rääkidagi, aga pahameelt avaldati paavsti mõttejooksu üle sedapuhku tõesti kõikjal maailmas.

Ja põhiasjalikult muidugi seepärast, et antud hetkel on «valgustatud impeerium» tõtanud appi oma ukrainlastest väikevendadele, kes oma piiratuses lihtsalt ei taipa, et lääs neid orjastada püüab, mistõttu tuleb nad denatsifitseerida ning jalahoopide, rakettide, vägistamiste, tapatalgute ning vereojade saatel «emakese Venemaa» rüppe tagasi juhtida.

Vaatasin huvi pärast ka Venemaa ajakirjanduse rektsioone: seal muidugi kiideti paavsti ausameelsust, õiglustunnet ning julgust tunnistada tegelikku ajaloolist tõde.

Järgnes teatud peataolek Vatikanis ning mingid kummalised poolvabandused, aga sotsiaalmeedias viskusid püha isa kaitsele mitmedki: et vahkviha venelaste vastu ongi omane ainult idaeurooplastele, et vene kultuur ongi tegelikult suur, et vene hinge hiiglaslikkust ei saagi mõõta jne jne.

Vene kõrgkultuuril on Euroopa juured, mitte vastupidi. Peterburi ja ka Moskva Kremli on püsti ajanud Itaalia arhitektid.

Mis puudutab venelaste loodud kõrgkultuuri, pole seda mõtet trellitama hakata, paraku on sel aga Euroopa juured, mitte vastupidi. Peterburi ja ka Moskva Kremli on püsti ajanud Itaalia arhitektid, vene klassikute teostes kordub kogu aeg irooniline suhtumine oma kodumaasse selle mahajäämuse, kinnisuse, umbusklikkuse ning tigeduse pärast.

Kustumatu kihk hävitada

Paraku käib kõige lääneliku imetlemise juurde Venemaa poolt ka kustumatu kihk see ära hävitada, tegu on siis teatava skisofreeniaga, mida kujukalt väljendas üks koht Marina Vlady kirjutatud, Vladimir Võssotskit kirjeldavas raamatus «Katkenud lend». Nimelt olla Võssotski esmakordselt Lääne-Saksamaad väisates kusagil bensuka poe ees oksele hakanud – olles näinud sealset küllust. Ja hüüdnud: «Kuidas siis nii? Miks neil kõike on? MEIE ju võitsime sõja!»

Boriss Akuninin raamat «Asiaatlik europiseerimine. Tsaar Peeter I» Foto: Kirjastus «Tänapäev»

Nii taandub kogu Venemaa «valgustatus» ainult sõjalisele jõule, ka täna. Ja kui paavst soovib sellest mööda vaadata, tuleb säärasele «lähenemisele» vastu hakata.

Nii taandub kogu Venemaa «valgustatus» ainult sõjalisele jõule, ka täna. 

Ma ei tea, kuidas suhtuvad paavsti etendusse meie omad staarkatoliiklased püha Varroga eesotsas, aga võttes kasvõi paavsti poolt ülistatud Peeter I, võiks siinkohal soovitada äsja kirjastuse Tänapäev välja antud Boriss Akunini raamatut sellest «valgustajast» ja «aknaraiujast». Juba ainuüksi teose pealkiri pajatab kogu teose eest: «Asiaatlik europiseerimine».

Peetrit «valgustajaks nimetada on kas padulollus või tõesti püha naiivsus».

Ühest küljest kummardas tsaar läänt nagu jaksas, aga teisalt oli veendunud oma tsaarilikus jumalikkuses ning eksimatuses. Tema haige mõte neid kahte nähtust ristata tappis nii Euroopas kui Venemaal sadu tuhandeid.

Niipalju «valgustatud impeeriumist».