MART RAUDSAAR ⟩ Mis on puudu Eesti koolis?

Metsküla algkooli koolimaja on muutumas meie koolides toimuva sümboliks. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

• Kool peaks pakkuma oskusi elus hakkama saamiseks.
• Kool peaks arendama laste loovust ja toetama enesekindlust.
• Oluline on ka kokkupuude tegeliku eluga ja olmeliste probleemide lahendamine.

Kohe lähevad lapsed jälle kooli ja neile räägitakse seal igasugust juttu tarkusest, et õppimine on kasulik ja elus hakkamasaamiseks vajalik. Õpetajatele kingitakse lilli, saadakse kätte õpikuid ja valitakse pinginaabreid. See kõik on traditsiooniline, tore ja samas… natukene eksitav.

Eksitav, sest ainult kooliharidus ja head hinded ei taga elus hakkamasaamist. Hakkamasaamise õpetamine peaks olema aga kooli suurim ülesanne. Ma olen selles täiesti veendunud. Muidugi ei pea algkoolilapsed ilmtingimata selle küsimusega pead murdma, nemad saavad esialgu toorest lugemist, kirjutamist ja matemaatikat. Ja nende oskuste osas pole midagi vaielda. On ilmselge, et kirjaoskamatu ja numbreid mittetundev inimene on kergeks saagiks sellele, kes oskab lugeda ja arvutada. Talle saab mingit kaupa kupeldada või teda kasvõi vahetusrahaga tüssata.

Võib-olla peaks siiski juba varakult – ka algkooliastmes – andma jütsidele sissejuhatust analüüsi, mõtlemisse, eneseväljendusse, sotsiaalsetesse oskustesse? Äkki on viiendas klassis selleks juba hilja? Igatahes, järgmise kooliastme osas pole ma enam üldse kindel, mida peaks õppuritele pakkuma ja mida mitte. Minu arvates õpetatakse neile päris palju igasugust jama ning häid ja olulisi asju õpetatakse meetodi mõttes mõnikord imelikult.

Alustan selle väite teisest poolest. Kindlasti on vajalik õppida keeli. Ma ütleksin, et kahe võõrkeele oskamine lisaks eesti keele heale tundmisele on miinimum. Minu vanavanaema rääkis vabalt prantsuse ja vene keelt. Järgmise põlvkonna jaoks oli oluline saksa keele ja vene keele tundmine. Tänapäeval peetakse ülioluliseks inglise keele õppimist.

Võib-olla peaks siiski juba varakult – ka algkooliastmes – andma jütsidele sissejuhatust analüüsi, mõtlemisse, eneseväljendusse, sotsiaalsetesse oskustesse?

See kõik on väga tore, et lapsed keeli õpivad, kuid ma olen detailidesse laskumata näinud juhtumeid, kus ühte või teist keelt on õpitud aastaid, aga noor keelt ikkagi ei räägi. Mis kasu sellest õppimisest siis olnud on? Järelikult on meetodis mingi viga, kuid võib olla pole ka õppuri motivatsiooniga kõik korras. Teisalt, istudes arvutimängudes ja suheldes eakaaslastega maailmas, õpitakse inglise keelt kiiresti – ehkki grammatiliselt ilmtingimata mitte korrektse keelena.

Jätkan väite esimese poolega. Kui ma ütlen, et koolis õpetatakse veel igasugust jama, siis jama all pean silmas teadmisi, millega pole edasises elus midagi peale hakata. Kuid küllap peame «jama» defineerima. Seda tehes pean olema ettevaatlik, et mitte langeda populismi. «Jama» ja «ebameeldivuse» vahele ei tohi tõmmata võrdusmärki. Mõned ebameeldivad ained osutuvad lähemal tutvusel õppurile väga meeldivaks ning edasises elus väga kasulikuks. Minu puhul oli näiteks nii füüsikaga. Matemaatikas köitis mind äärmiselt geomeetria. Siit edasi on väike samm inseneriteadustesse, mis on mulle kui hobiehitajale olnud äärmiselt vajalik teadmine.

Steve Jobs õppis peale kolledžist väljalangemist kalligraafiat, mis tundus üsna nišioskus, kui mitte just sünnipäevakaarte ja diplomeid maalida, kuid osutus teedrajavaks pädevuseks Apple’i esteetiliste fontide loomisel.

Kuid püüame siis defineerida. «Jamaks» pean seda, et õppekava koostajatel näib eksisteerivat teatav standardne arusaam sellest, milline peaks olema ja mida peaks oskama keskmine musterkodanik. Keskmist musterkodanikku ei ole paraku minu meelest olemas või kui nad koolis jõupingutustega luuakse ja nad riburada ellu astuvad, siis tuleks minu meelest kooli lugeda kuritegelikuks asutuseks, mis eemaldab noorest loovuse ja selle, mis muudab ta isiksusena huvitavaks. Õnneks jääb see üha enam nõukogude aega.

Ma ei arva, et koolis peaks saama teha ükskõik mida õppuritele meeldib. Kuid õppekava peaks olema senisest rohkem kombinatsioon kohustuslikest ainetest (mida õpetatakse hästi ja eluliselt) ning vabakavast, mille moodustab õppur ise, lähtuvalt oma huvialadest. Loomulikult on tal vaja tasemel mentoreid. Ja lisaks klassiruumis istumisele tuleks anda lastele rohkem võimalusi praktiliseks tegevuseks ja eluliste probleemide lahendamiseks, nagu tehakse saatesarjas «Rakett 69».

Kui algavad kooliaasta viimased nädalad, siis olen olnud suisa kuri selle aja raiskamise peale, mis toimub: lõdva graafikuga erinevad tegevused, mille võib rahulikult ära jätta. Aega ei tohi raisata! See on meie kõige väärtuslikum vara, ehkki võib arvata, et lastel on seda varuks veel palju ja et nende aeg ei maksa midagi. Aga koolisüsteemil ega õpetajatel ei ole mingit õigust niimoodi arvata. Tundlikus eas, kui asjad jäävad hästi pähe, tuleks aega iseäranis hästi kasutada!

Ma ei räägi tuupimise ülistamisest. Kohe üldse mitte!

Kõige olulisem on toetada lapse loovust ja seejärel tema enesekindlust, et ta saab oma tegevustega hakkama.

Tulemuseks on ettevõtlikud noored, kes tahavad muuta enda ja teiste elu paremaks ning panustavad ümbritsevasse keskkonda. Ja ei oota käsku kusagilt ülevalt ega kaugelt. Ja on loodetavasti eluterve suhtumisega. Muide, neis on see sündides kõik olemas. Ma olen seda näinud.

Minu meelest meie koolisüsteem reeglina ei arenda loovust ja ei toeta laste enesekindlust, ettevõtlikkusest rääkimata. Ülikooli jõuab selliseid tegelasi, kes ei oska isegi korralikult kirjutada. Ma olen seda ka näinud umbes kahekümne aasta jooksul erinevates kõrgkoolides. Pole mõtet eeldada, et ülikool teeb neist lotmanid.

Mulle meeldib, mida rääkis Peeter Koppel Kuku raadios augusti viimasel nädalavahetusel. Eesti (aga ka tervikuna Euroopa) ettevõtluskeskkond on läinud viimasel ajal palju kehvemaks. Nii-öelda eduka inimese ideaal on soe riigiamet, veelgi parem, kui kõrgepalgaline koht Brüsselis. Ettevõtjad, need on raske töö tegijad ja lollid (see viimane on nüüd minu, mitte Koppeli kommentaar, aga võtame suhtumise lühidalt kokku).

Kõige olulisem on toetada lapse loovust ja seejärel tema enesekindlust, et ta saab oma tegevustega hakkama.

Me ei saa koolisüsteemi vaadelda lahus sellest, mis toimub ühiskonnas. Tuleb tunnistada fakti, et riigipalgalised kohad on keskmiselt Eestis palju paremini tasustatud erasektori kohtadest. Ministeeriumites toimub enamasti probleemide lahendamine etteantud mudelis ja hierarhias, mis väljendub muu seas ametnike erilises keelekasutuses, mida lennujaamas sageli on kuulda. Tavainimesed nii ei räägi.

Samas ma ei taha üldistada, meil on ka väga häid ametnikke, kes on töötanud oma valdkonnas aastaid ja on suurepärased eriala asjatundjad, kuid kes peavad sageli jääma ellu ministeeriumi etteotsa maandunud poliitbroileri kapriiside kiuste. Nemad tunnevad Brüsseli argood, kuid on ühtlasi võimelised seda auditooriumile lahti seletama, sest nad saavad valdkonnast ja protsessidest sisuliselt aru.

Aga kust tulevad need poliitbroilerid? Arvan, et nad tulevad kasvulavadelt, kus taas pole piisavat kokkupuudet tegeliku eluga. Pean väga lugu poliitikutest, kes on liikunud karjääris mööda kõiki mõeldavaid astmeid. Kõigepealt on nad olnud tegevad kohalikul tasandil. Siis on nad saavutanud seal mingi positsiooni ja seda mitte üksnes partei armust. Nad on teinud rasket, sugugi mitte glamuurset tööd ja nad on suhelnud tavaliste inimestega. Nad teavad, mida maksab poes leib ja nad on teinud ületunde. Alles siis on nad jõudnud suurde poliitikasse.

Seevastu mõnede teiste tegelaste osas on mul tunne, et nende haridus on jäänud poolikuks. On lõpetatud küll üks või teine eliitkool, kuid palju rohkem oleks nad õppinud Ameerikas raamatute müügiga ukselt uksele või metallosade stantsimisega mõnes töökojas. Korrektsust, töökultuuri, meeskonnavaimu. Ja sotsiaalseid oskusi.

Mulle meeldib Šveitsi üleüldine sõjaväekohustus ja täiendõppused. Täiendõppused lõhuvad väljakujunenud ühiskondliku hierarhia. Olenemata ametikohast on mehed (ja ka naised) üksuses koos ja peavad lahendama väga praktilisi ja olmelisi ellujäämisprobleeme. Nad magavad naridel koos ja söövad koos ja roomavad poris koos. Sealjuures loeb see, kes sa inimesena antud ajahetkel oled. Millises füüsilises ja vaimses vormis, millise isiksusena. Pole võimalik pugeda peitu kellegi või millegi taha. Inimene vaatab iseendasse ja leiab enda sisemise väärtuse ning tugevuse. Ühtlasi sünnivad erinevate eluvaldkondade kokkupuute käigus parimad mõeldavad innovatsioonid, mis viivad edasi Šveitsi majandust.

Kooli – ja Eesti – edukuse määrab pisut vastuoluline segu ühelt poolt sarnasest rividrillist ja teiselt poolt vabadusest, mis arendab laste loovust. Edukas sõjaväeüksus on selline, kes koostöös suudab muutuva olukorra jooksvalt enda kasuks pöörata. Niisiis, edukuse mõõdupuu on minu jaoks isiksuse sünd, kes julgeb võtta vastutuse ja saab hakkama enda ja teiste jaoks keerulises olukorras.

Soovin Eesti koolile jõudu liikumaks jätkuvalt selles suunas!