ELU25 ⟩ Tiit Pruuli: kollektsioneerimise traagika. «Meiesugustega tuleks käituda nagu alkohoolikutega!»

Meremaalide kollektsionäär Tiit ja tema paljukannatanud abikaasa Maris Foto: Pruuli arhiiv/Raul Mee

Eks see kollektsioneerimine on natuke nagu haigus. Mõnikord väga raske haigus. Tiit Pruuli tunnistab üles, miks ta peab meremaalide ja kõikide muude asjade kollektsioneerimise hobi. Kes tahab Tiidu meremaalide kogu vaadata, siirdugu Kadriorgu Mikkeli muuseumisse. Näitus on avatud oktoobrikuuni.

Kodus pole tükki leiba, aga mees läheb pühapäeva hommikul Kadrioru gümnaasiumisse, mille koridorides temasugused kogunevad ja oma sabatit peavad – margid, märgid, postkaardid, medalid, ordenid, mündid, paberrahad, templid, ajakirjad-ajalehed. Mis kõik veel. Või kaob see mees suvel kaheks päevaks mõnele vanavaralaadale nagu mutiauku. Samas ei maksa nende meeste naistel muretseda: see on valdavalt vanameeste seltskond, noori neide seal pole, mõni üksik noorem poiss (nii minuealine) satub sekka.

Meiesugustega tuleks käituda nagu alkohoolikutega, keda ei lubata kõrtsi, või mängusõltlastega, keda ei lasta kasiinosse.

Meiesugustega tuleks käituda nagu alkohoolikutega, keda ei lubata kõrtsi, või mängusõltlastega, keda ei lasta kasiinosse. Tuleks lüüa sõltlase tempel passi ja seda kohe antikvariaadi ukse peal kontrollida.

Higiste näppudega mehed flanellsärkides

Ma tean, kuidas higiste näppudega mehed flanellsärkides taovad õhtuti arvutiklaviatuuri ja osalevad osta.ee või Ebay või Delcampe’i oksjonitel ja teised, vähe peenemates särkides tegelased, lähevad igal kevadel ja sügisel pöördesse, kui saabuvad kunstigaleriide traditsioonilised oksjonikataloogid.

Aga need inimesed on õnnelikud. Isegi siis on nad õnnelikud, kui mõni hiina kollektsionäär nad sel õhtul üle trumpab. Mõnikord juhtub küll nii, et pärijad on õnnetud. Sest kogu suguvõsa teadis, et vanaisal oli uhke NSV Liidu markide kogu, mille asemel oleks omal ajal võinud osta Moskvitši, ja nüüd, kui tahetakse see maha müüa, et uut külmkappi osta, selgub, et neid marke pole võimalik müüa kallimalt kui vanapaberi hinna eest.

Kogu suguvõsa teadis, et vanaisal oli uhke NSV Liidu markide kogu, mille asemel oleks omal ajal võinud osta Moskvitši.

Mõnikord on kollektsionääri surm traagiline. No surm on surm, aga ikkagi. Igaüks ju tahaks, et tema elutöö jätkub. Olen siiski näinud väga-väga palju kollektsionääre, kelle noored järeltulijad pole karvavõrdki huvitatud nendest vanadest postkaartidest või ümbrikest, mida nende koju aastakümneid kogutud on. Ja siis ei jää kollektsionääril muud üle, kui eluloojangul ise oma kogu maha müüa või oodata, et sugulased pudistavad selle laiali pärast asjaosalise surma. Ja elutöö pudeneb laiali.

Ümber vanameeste tiirlevad raisakotkad

Kollektsionääri lahkumine võib olla ka tragikoomiline. Siis, kui juba enne surma hakkavad vanamehe ümber tiirlema raisakotkad – teised, veidi nooremad kollektsionäärid, kes keelitavad vanameest, et ta oma kogu just neile müüks või pärandaks. Kui kollektsionäär juhtub vastama eitavalt või ootamatult surema, siis on saakloomaks õnnetu lesknaine, kel pole aimugi, mida üks Pätsu pildiga mark või tsaari pildiga kupüür tänapäeval maksta võiks.

Suur elevus valitses kogujate hulgas 1990. aastatel, kui nad ostsid kokku plokkide kaupa uusi Eesti marke, tembeldasid ümbrikke, lõid ise tervikasju. Neid toonaseid «haruldasi» asju tehti tihti nii palju, et tänaseks on sellest suur osa lihtsalt makulatuur.

Ja õhtul, pärast «Aktuaalset kaamerat», kui ta astub oma kollektsiooni ette ja vaatab noid haruldusi, on ta näol õnnis naeratus ja rahu.

Suure dilemma eest seisavad sel sajandil filokartiast huvitatud ehk postkaardihullud. Postkaardid on ilusad, aga enamus neist on juba eri mäluasutuste või kogujate poolt arvutitesse skännitud ja ringlevad mööda internetti. Igaüks võib neid paari klikiga leida ja väikese tasu eest kasutada. Postkaardikogusid nimetati varem vaese mehe kunstikoguks, aga mõnegi kaardi hind teeb vaatamata digirevolutsioonile uskumatuid rekordeid. Ja nii ei teagi vaene kollektsionäär, mida teha: kas koguda edasi või on oht, et seegi kollektsioon muutub peagi sama väärtusetuks kui enamik NSV Liidu postmarke.

Rist ja viletsus

Üsna kindel investeering tundub praegu olevat siiski maalikunst, mille hinnad rallivad juba mitu aastat oksjonitel väsimatult. Aga siin on tõsimeelsetel kogujatel jälle mure: noored IT-poisid, kes on mingi arusaamatu vidina müügiga rikkaks saanud, on otsustanud ühe osa oma miljonitest kunsti investeerida. No kes jõuaks vasikatega võidu joosta!

Nii ongi kollektsionääride elu üks rist ja viletsus. Aga nende hinges on mingi arusaamatu õnn. Ja õhtul, pärast «Aktuaalset kaamerat» ja enne und, kui ta astub oma kollektsiooni ette ja vaatab noid haruldusi, on ta näol õnnis naeratus ja rahu.