MART RAUDSAAR ⟩ Võib-olla lõppeb peagi okupatsioon Eesti tänavail

Tänavu aprillis vahetati Daumani nime kandnud tänava sildid Kivilinna tänava siltide vastu, sest volikogu oli varem teinud sellekohase otsuse. Küll aga ei soovi volikogu liikmed Narvas ümber nimetada veel seitset tänavat, mille kohta riik on oma ettepaneku linnale teinud. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

• Narva ja Sillamäe ei soovi jätkuvalt ümber nimetada punaväelaste nimedega tänavaid.
• Arusaam sellest, mis Eestis 1944. aastal juhtus, on seal paljudel jätkuvalt udune.
• Munitsipaalpoliitikud peaksid endale ajaloo selgeks tegema ning seda elanikelegi selgitama.

Narva ja Sillamäe omavalitsused ei ole suutnud pikemat aega anda uusi nimesid tänavatele, mis on nimetatud Eestit okupeerinud punaarmeelaste järgi. Tundub, et Eesti riik peabki ennast kehtestama ja selle ise ära tegema, kuid see ei lahenda veel kohalike udust arusaama, mis tegelikult juhtus 1944. aastal.

Kus Eestis asub endiselt 1. mai tänav? Õige, Narvas! Seal on veel alles jäänud huvitavaid tänavanimesid. Mihhail Gorbatši tänav (mitte segi ajada Gorbatšoviga, tegemist on väidetavalt Nõukogude Liidu II maailmasõja kangelasega), 26. juuli tänav (sellel päeval 1944. aastal taasvallutas Punaarmee Narva) ja veel Igor Grafovi, Arsenti Bastrakovi ning Aleksei Juhhanovi tänavad.

Läheb pikaks seletada, mida kõike need tegelased NSVL sõjafolklooris tegid. Ütleme lühidalt, et tegemist oli Chuck Norrise stiilis sõduritega, kes ületasid kuulipildujaga jäist Narva jõge, hävitasid suuremal hulgal fašiste ja nende tehnikat ning jätkasid vaenlase peksmist veel haavatunagi. Juku-Kalle Raid on neist kirjutanud suurepärase ülevaateloo, selle lingi leiate selle kirjutise lõpust seotud lugude rubriigist.

Käesoleva aasta jaanuaris suutis Narva volikogu end siiski niipalju koguda, et nimetas ümber Albert-August Tiimanni ja Ancis Daumani tänavad. Tasub meenutada, et isegi NSVLi folkloori andmetele tuginedes olid Tiimann ja Dauman massimõrvarid, kuna nende korralduste kohaselt hukati 1918. aastal Narvas umbes viiskümmend inimest. Tegemist oli punaterrori algusega, millele tegi lõpu Eesti vägede kiire edasiliikumine Vabadussõjas ja Narva vabastamine.

Kuidas tuleks mõista väidet, et punaväelastel polnud mingit seost Eesti okupeerimisega?

Sarnaseid Nõukogude-aegseid tänavanimesid leiab veel ka Sillamäel. Mis toimub? Kui näiteks Elvas vahetati Heidemanni, Kingisepa ja Tombi tänava ning Oktoobri puiestee nimed välja esimesel võimalusel ehk üle kolmekümne aasta tagasi, siis mille taha on takerdunud vastav otsus Sillamäel ja Narvas?

Üks Sillamäe munitsipaalpoliitik on otsust (või otsustamatust) kommenteerinud nõnda, et Rumjantsev oli kohalik inimene, keda linnas tunti ning kes ei sõdinud Eesti riigi vabaduse vastu. Ta langes 25-aastaselt sõjas, päästes teiste inimeste elusid. Tema klassikaaslastele meeldiks, kui temanimeline tänav jääks alles.

Sarnast juttu on olnud kuulda Narvast. Seal volikogu ajalooliste pärandite komisjoni esimehena tegutsenud Aleksei Jevgrafov on Põhjarannikule öelnud, et Narva tänavanimedega põlistatud punaväelastel pole mingit seost Eesti okupeerimisega ning tegemist oli isikutega, kes võitlesid natsismi vastu. Oluline oleks lisada, et Jevgrafov on Keskerakonna nimekirjas valitud riigikokku ning tegutseb seal maaelukomisjoni ja Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmena.

Narva linnas ehk kaovad tänavanimed, mis on pandud Eesti-vastaste Nõukogude Liidu kangelaste järgi. Foto: Ilja Smirnov

Kuidas tuleks mõista väidet, et punaväelastel polnud mingit seost Eesti okupeerimisega? Aga nõnda, nagu loomulikult polnud mitmetel natsidel midagi pistmist näiteks Poola okupeerimisega, vaid nad läksid vägedega piiride avanedes lihtsalt kaasa, et osaleda elude päästmises. Milline sulnis eufemistika või pehmelt ütlemine, kui see viimane keelend kellelegi rohkem võiks sobida.

Ajalugu vähegi õppinud inimese ajus lähevad sellise jutu peale seosed segamini ning tekib kahtlus, kas Eestit üleüldse okupeeriti punaarmee poolt. Jah, ilmselt ongi päris palju neid, kelle meelest ei okupeeritudki, vaid siit kihutati välja natsid ning taastati töörahva ENSV. Paraku on viljad õnnetul moel kaduma läinud 20. sajandi suurimas geopoliitilises katastroofis ehk NSVLi lagunemises, aga kui see juhtus, no mida siis teha, aga selle pärast ei pea veel ajaloos surkima. Saab tegeleda piirikaubandusega ning arendada naaberriigiga kultuurisuhteid, sest vaatamata mõnedele raskustele elavad kummalgi pool piiri ju normaalsed inimesed.

Selle maailmavaate meelehärmiks on vahepeal taaselustunud Venemaa soov võidelda natsidega ning nagu teame, toimub denatsifitseerimine ja elude päästmine Ukrainas. Kuidas selle kohta Lavrov ütleski? Ukraina erioperatsiooni alustamine oli vajalik, et ära hoida sõda. Ühte loogika mõttes sarnast väidet kohtasin mõni aeg tagasi Postimehes, kus inimene rääkis loomade hukkamise vajalikkusest, et vältida ohtu nende elule.

Seega, Ida-Virumaal elab suur hulk inimesi, kes võivad olla leppinud uue reaalsusega, et Eesti Vabariik on päris asi ning siin ongi parem elada võrreldes Vene Föderatsiooniga, ehkki üksjagu impeeriumiaegsest suurtööstusest on pankrotti läinud; kuid ajalooliste sündmuste osas ei ole neil ikkagi halli aimugi, mis Eestis 1944. aastal tegelikult juhtus ning et ka riigiõiguslikult polnud tegemist võitlusega natside vastu, vaid iseseisva riigi territooriumi taasokupeerimisega.

Ometi tunnevad kõik narvalased iseäralist nostalgiat sõjaeelse Narva järele, mille ajalugu oli muidugi tihedalt seotud Rootsi ja Vene impeeriumiga ning kus oli ka Peetri maja (jutt käib ikka Peeter I-st!). Selle suhtumise näitena näidati muuseumis 1994. aastal ajaloolise linna jäänuseid, ühte lömmis tuulelippu ning mõningaid sepisdetaile ja kõlareist tuli vanamuusikat.

Näib, et Eesti riigil on sellest venitamisest ja umbluujutust siiski kõrini saanud. Seoses Eesti Vabariigi taastamise pidustustega on avalikkuses vaikselt mööda saanud üks tähtaeg. Alustame aga algusest. 29. märtsil andis riik Ida-Virumaa omavalitsustele teada, et need tänavanimed ei ole iseseisvale Eestile sobilikud ning tuleb ära muuta. Osapooltele anti vastamiseks või seisukoha võtmiseks paar kuud, kuid nagu võis ka arvata, ei juhtunud midagi.

Suurvene imperialism on jätkuvalt elus ning tapab inimesi. See teadmine tuleb viia kohalike elanikeni ning siin ootaks munitsipaalpoliitikute aktiivsemat tegutsemist, mitte aga jauramist stiilis, et «punaarmeelased päästsid elusid».

Edasi on teema jõudnud regionaalminister Madis Kallase lauale, kes andis omavalitsustele 3. augustist aega 15 päeva, et veel midagi öelda, kui kellelgi midagi öelda peaks olema. See tähtaeg on kukkunud ning näib, et keegi pole uute faktidega soovinud avalikkuses esineda. Seega on väga tõenäoline, et riik lähiajal need tänavanimed ära muudab, mis läheb maksumaksjale maksma umbes 8000–9000 eurot.

Paistab, et nii lähebki, et riik peab hakkama ennast kehtestama. Õiglane oleks saata Narvale ja Sillamäele seejärel arve uute tänavasiltide ja töömeeste töö eest.

Muidugi on murettekitav asjaolu, et Ida-Virumaal leidub üksjagu elanikke, kelle ajalooteadmised pärinevad jätkuvalt justnagu Gustav Naani «ENSV ajaloost». Ja see ei ole mingi abstraktne probleem. Näeme Ukraina näitel, kuidas suurvene imperialism on jätkuvalt elus ning tapab inimesi. See teadmine tuleb viia kohalike elanikeni ning siin ootaks munitsipaalpoliitikute aktiivsemat tegutsemist, mitte aga jauramist stiilis, et «punaarmeelased päästsid elusid». Jah, punaarmeelased võisid teha, mida neil kästi, kuid sarnane elude päästmine toimub praegu Ukrainas ning lõppude lõpuks võiks igal normaalsel inimesel tekkida kahtlus, miks ta lööb kaasa agressioonis iseseisva naaberriigi vastu ja kas ta peaks seal ikka olema ning osalema kollektiivses kuritegevuses, ukrainlaste Snickersite, kombainide ja pesumasinate varguses.

Sarnased kuriteod toimusid 1940. aastatel Eesti Vabariigis. Siin ei ole mitte mingit olulist vahet peale selle, et kodutehnika polnud tänapäevaga võrreldes veel arenenud ja Snickersitest polnud samuti paljud kuulnud, ehkki see toode oli Ameerikas 1930. aastatel juba olemas.

Nii nagu viidi sakslasi denatsifitseerimise käigus tutvuma koonduslaagrites toimunuga, tasuks okupatsiooni ja punaarmee Ida-Virumaa glorifitseerijaid viia tutvuma inimsusevastaste kuritegudega Ukrainas. Alustama peaks ilmselt mõnedest sealsetest munitsipaalpoliitikutest.

Aga ärge mind palun valesti mõistke. Üha suurem osa Ida-Virumaa inimestest on täiesti normaalsed ning seda mitte eeltoodud tähenduses, vaid nad on õppimisvõimelised Eesti Vabariigi kodanikud, kes saavad väga hästi aru, mispidi maakera pöörleb ja kuidas päike liigub. Teistele tuleb asju veel seletada ja mõningaid asju nõuda, kui tarvis. Nagu näiteks okupatsiooniaegsete tänavanimede vahetamist.