:format(webp)/nginx/o/2023/08/15/15524648t1h22a5.jpg)
Riigi susserdamine kodanike andmetega, salatsemine ja hämamine tekitab kodanikes loomulikult küsimuse, et mida kuradit meie eest varjatult toime pannakse, kirjutab Juku-Kalle Raid. Täpselt nagu Baskini esitatud estraadiloos "Kahtlused", kus rahvakunstnik hüüatab: "Mida kuradit nad sinna plangu taha ehitavad?"
Tere päevast, hea lugeja! Kas sina oled juba kolm last sünnitanud? Kui ei ole, siis miks? Mul oleks sulle mõned sellekohased küsimused, ära karda, salaja küsin, keegi ei saa teada. Ja üldiselt oleks tore kui sa vastaks, sest ma tean sinust niikuinii kõike, mul on andmebaasis kogu värk olemas! Ja ega ma mingit kobarkäkki ei keera, eestlase ausõna! Lihtsalt pärast müün andmed maha.
Ilmselt on selge, millest jutt tuleb. Keset sooja suve on imbus lagedale skandaal isikuandmetega. Polegi oluline kes kellelt ja mida küsis – küsida võib ikka! – vaid kukalt paneb kratsima hoopis tõik, et riik on märkamatult võtnud endale õiguse käia suvaliselt ümber inimeste isikuandmetega.
Sündivus on madal, uurime välja, miks.
No olgu. Aga siin on üks suur "aga".
Vaadake, ükskõik kui õilis on eesmärk, ei tohiks riik salakesi inimese isikut puudutavat inffi vabalt ja laia käega kasutada ja kõik. Riik on inimese, mitte inimene riigi oma.
Midagi sisse näha ei ole, mis seal tehakse. Mind vaevavad kahtlused! Ega mul erilisi kõhklusi ei ole, aga kahtlused ei lase magada.
Sisuliselt peteti inimeste andmed välja. Kodanik Eamets tegi seda. Isegi kui seal veel keegi taga sattus olema. Ja teiselt poolt ei ole ok, kui rahvastikuregister iga avalikõigusliku ülikooli piuksatuse peale koostab kriteeriumitele vastava valimi ja andmed välja saadab. Kui eraettevõte sealt midagi saada tahaks, siis neid peeditaks ikka korralikult – tuleb eraldi leping sõlmida, kus annad tõotuse vastutada absoluutselt kõigi mornide võimaluste eest, kui mingi leke toimuma peaks.
Praegu aga tundub, et Eamets volksutas korra silmi ja – vups! – olidki andmed kohal.
Kohe meenuvad kolm hiljutist samasse ooperise kuuluvat jama.
Alles äsja jõudis meieni suhteliselt kummaline teade, et vaja oleks hakata isikustama kõnekaarte (nii olla lihtsam tabada kurjategijaid).
Selge pilt, riik peab kõiki kodanikke potentsiaalseteks kahtlusalusteks. Mage.
Veel varasemalt käisid lolliksläinud ametnikud välja idee (mitte keegi Brüsselist ei sundinud, nad ise tulid endale peale!), et tarvis oleks hakata koguma andmeid sisemaiste reiside kohta, no näiteks küsida dokumenti ja registreerida maršruut, kui sa sõidad, ütleme, Värskast Räpinasse. Taaskord jahuti julgeolekust, et nii olla vahva kurikaelu kinni pidada. Mille peale üks kõrge riigiametnik märkis mulle eravestluses, et sihukest totrust on seni kuuldud haruharva, kuna eelmainitud kurikael võib ju liikuda ja jalgratta, hääle, takso või suuskadega.
Lisaks telefon. Meie telefoniteenuseid pakkuvad firma koguvad, ole sa lahke, riigi nõudmisel kõikide kodanike andmeid: kes kellele ja kuhu helistas, kui kaua rääkis jne.
Vägisi hakkabki tunduma, et kusagil salapärastes koridorides aetakse püsti mingit sihukest riiki, millest meil aimugi pole. Meie ei tea sellest riigist midagi, see riik teab meist kõike.
Odessast pärit humoristil Mihhail Žvanetskil on üks vinge kirjatükk "Kahtlused", mille Priit Aimla tõlkes kandis estraadil ette ka Eino Baskin. Ma arvan, et pooled inimesed mäletavad seda peast.
Punases jaburas sonis Baskin taidleb laval ja karjub umbes nii: "Meil naaberkrundil hakkas ehitus, kogu päev taovad vaiu maha põmm-põmm-põmm. Ja nüüd ehitasid plangu ka ette. Midagi sisse näha ei ole, mis seal tehakse. Mind vaevavad kahtlused! Ega mul erilisi kõhklusi ei ole, aga kahtlused ei lase magada. Mida kuradit nad sinna plangu taha ehitavad?"
Isikuandmete kaitse peab olema demokraatias tagatud. Mis siis, et enamusel pole midagi varjata, aga "andmete kogumine" lõhnab kangesti Suure Venna järele.
Tõepoolest, seda tahaks küsida ka Eestis toimuva kohta: mida kuradit nad sinna plangu taha ehitavad?
Võibolla veel üks, esmapilgul ehk tähtsusetu, kuid siiski põhimõtteline osundus, mis puudutab neidsamu kõnealuseid uuringuid ning andmeid lastetute naiste kohta. Vaadake, ei ole kuidagi äge käsitleda inimest kui sünnitusaparaati. Antud hetkel siis naissoost inimest. Minu Riigikogu pinginaaber Liisa Pakosta vaatas mulle ükspäev suurte silmadega otsa ja päris: "Kuule, kuidas sinu arust see asi käib? Kas naised saavad lapsi kuidagi täiesti iseseisvalt, näiteks kure käest? Või on siinjuhul ühel või teisel moel vaja ka meessoost inimest?"
Nii et seegi on vildakas. Kas lastetuid mehi uuritakse? Mind pole küll keegi uurinud, et miks mul last pole? Tõnis Palts pole mulle ühtegi märkust teinud ja noominud tittede nullarvu pärast. Isegi Riina Solman pole sel teemal helistanud.
Kuidagi äärmiselt ebaõiglane on suhtumine, mis sunniks justkui peale kohustust sünnitada. Et Riigi nimel ja nii. Selle sama riigi nimel, mis sinu andmetega plangu taga manipuleerib – sinult midagi küsimata.
Žvanetski narris Nõukogude Liitu kõikvõimalikel viisidel. Muidugi ridade vahelt. Samas, Baskini poolt ette kantud loos, läheb näiteks soe vesi ära. Ja minategelane nendib: viga on süsteemis. Pidades sellega loomulikult silmas nõuka võimu.
Aga praegu tundub paradoksaalsel kombel samuti, et viga on süsteemis. Ja see ei ole lahe.
Mida kuradit te sinna plangu taha ehitate?
Isikukaitse peab olema demokraatias tagatud. Mis siis, et enamusel pole midagi varjata, aga "andmete kogumine" lõhnab kangesti Suure Venna järele.
Selline susserdav asjaajamine ei tohiks justkui Eesti Vabariigi juurde kuuluda.
Vaata Eino Baskini sketši:
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)