MART RAUDSAAR ⟩ Kas suremegi rahvusena välja?

Mart Raudsaar Foto: Tairo Lutter

Tundub, et oleme riiklikul tasemel vastu võtnud otsuse rahvusena välja surra. Võib olla ka, et näeme praegu, kuidas üritatakse süstida rahvuslikku kollektiivsesse alateadvusesse, et väljasuremine on hea. Kuidagi teisiti ei oska ma seletada nädalavahetusel ajakirjanduses puhkenud möllu Pere Sihtkapitali lastetute naiste uuringu teemal.

Hämmastav, kuidas luuakse kuvandit ebaeetilisest uuringust, andmete kuritarvitamisest ja korruptsioonist. Tulemuseks on terve uuringuvaldkonna stigmatiseerimine – teatud küsimusi enam ei julgegi keegi küsida, ehkki terves maailmas neid küsitakse. Ainus julge, kes eilsel laupäeval otsesõnu välja ütles, et uurida on vaja, oli teaduste akadeemia president Tarmo Soomere. Seda vaatamata ERRi reporteri katsetele murda Soomeret nii ja teisiti, rünnates teda uuringu ebaeetilisuse seisukohaga, mis oli võetud juba vaikimisi eelduseks, ehkki avalikkusele ei selgitata täpselt, mis on läinud valesti.

Absoluutseks klassikanäiteks on Delfis ilmunud Margit Sutropi artikli pealkiri: «Margit Sutrop lastetute naiste uuringust: räige eetikarikkumise abil saab küsitletutelt hiljem välja pressida». Sutrop on ise Facebookis väitnud, et artikli tellis nädalavahetusel temalt Delfi ning ka selle pealkirja pani Delfi.

See ei ole hea ajakirjandus, mis jätab küsimata olulised juurküsimused ning keskendub teisejärguliste küsimuste abil massihüsteeria kütmisele, näitamata olulist konteksti.

Mis on need olulised juurküsimused?

Esiteks, miks riik ise selliseid uuringuid ei korralda ega rahasta? Meil on ühiskonnana vaja teada põhjuseid, miks mõned inimesed lapsi saada ei soovi. Näiteks Soomes on nende inimeste protsent viimasel aastakümnel hüppeliselt suurenenud ning Soomes seda küsimust uuritakse. Ja mõistagi mitte ainult Soomes.

Teiseks, miks on muudetud seaduses niisuguste uuringute korraldamine oluliselt keerulisemaks?

Nagu ütles ka AK reporter loo sissejuhatavas tekstis: «Kui varem said uuringufirmad taotleda rahvastikuregistrist endale huvipakkuva sihtrühma isikuandmeid, et neid uuringus osalema kutsuda, siis alates sellest aastast kehtib seadusemuudatus, mis selle kraani nende jaoks kinni pani.» (Ja milline sõnastus – nagu oleks tegemist salakaubavedajatega, kes on vedanud üle piiri sinise torujuhtme, mille otsas on alkokraan!)

Lihtsamini saavad andmeid uuringuteks taotleda ülikoolid, kui neil on selleks eetikakomitee luba. See ongi olnud probleemiks kogu loos, et Tartu Ülikooli (TÜ) dekaan Raul Eamets taotles uuringuks rahvatikuregistrist küsitletavate andmebaasi enne TÜ eetikakomitee loa saabumist ning uuringufirma hakkas Pere Sihtkapitali tellimusel küsitlusega pihta.

Ma olen enam kui kindel, et see luba oleks tulnud, kuid nüüd oleme olukorras, kus sarnased uuringud tõenäoliselt tulevikus luba enam kuigi lihtsalt ei saa, sest meedia survel on asjaomased löönud vedelaks eesotsas TÜ rektoriga, tõenäoliselt teemasse üleliia süvenemata. Kõlavad väited «korruptsioon», «ebaeetiline», «andmete kuritarvitamine». Väära mulje kujunemisele aitab kaasa, kui asjaomased tõmbavad ise selja ehmunult küüru ning ütlevad ausa inimesena, et on süüdi selles, et luba ei olnud veel käes.

Mulle tundub, nagu kõik mõistuslikud inimesed oleksid korraga mõistuse kaotanud.

Mis on selle küsitlusega seoses siis need jubedad momendid?

Esiteks, küsitlus on anonümiseeritud nagu teadusuuringud ikka. Vastajate isikuandmeid ei näe Pere Sihtkapital ega erakond Isamaa ega keegi muu, ehkki avalikkuses on kriitikud jätnud mulje, nagu oleks toimunud mingisugune meeletu inimeste isikuandmete leke. Vastajate andmebaas on RAIT Faktum & Ariko käsutuses ning mul pole põhjust arvata, nagu nad neid kuidagi kuritarvitaks. Kui töötasin Eesti Ajalehtede Liidu tegevjuhina, tegin nendega aastaid koostööd Eesti Lugejauuringu koostamiseks ja ma tean, kuidas need asjad käivad.

Kuna uuringul ei ole praegu TÜ eetikakomitee luba, on uuringu läbiviimine peatatud ning võimalik, et kõik kogutud andmed kustutatakse. Nii et keegi ei saa väita, et oleks sündinud mingit pöördumatut kahju.

Teiseks, uuring on olnud vabatahtlik. Ma olen Facebookis kommentaaridest näinud, kuidas ühte või teist naist on häirinud fakt, et tema käest on küsitud lastetuse kohta küsimusi. Keegi ei pea nendele küsimustele vastama, kui ta seda ei soovi. See on igasuguse küsitlusega nii.

Üks minu meestuttav sattus uuringusse, mis tundis huvi meeste viljakuse vastu. Niisuguseid intiimseid uuringuid tehakse. Ja sellisesse küsimustikku sattumine ei tähenda, et küsitletav satuks kuidagi avalikkuse tähelepanu orbiiti või ta oleks sinna juba eelnevalt sattunud. Kui inimene ei soovi küsitlusele vastata, liigub küsitlusfirma järgmise võimaliku vastaja juurde. Seetõttu on valimisse valitud küsitletavaid alati suure varuga.

Kolmandaks, uuringu ankeet ei ole mingi soperdis. Selle on koostanud Allan Puur, kes on üks Eesti demograafia korüfeedest (võtke ETISest lahti tema publikatsioonide nimekiri ja vaadake) ning nagu ma aru saan, on eeskujuks kasutatud maailmas tehtud analoogilisi uuringuid. Ajakirjanduse vahendatud informatsiooni põhjal olen kuulnud, et üle tuhande naise ehk üle poole soovitud valimist on küsimustele juba vastanud. Järelikult on palju neid, kes on mõistnud, et tegemist on teadusega, ning on pidanud võimalikuks sellisele küsimustikule vastata.

Alati on niisuguste uuringute puhul neid, keda see häirib ning keda häirib ainuüksi fakt, et uuringufirma nende poole pöördub. See on täiesti loomulik. Ja kui neist keegi räägib avalikkuses uuringu ebaeetilisusest, siis tuleks täpsemalt uurida, mida silmas peetakse. Kas küsimustik on halvasti koostatud? Kas küsitleja on olnud lugupidamatu? Kas vastaja andmed lekivad kuidagi avalikkusesse? See, kui küsitlus olemuslikult kellelegi ei meeldi, ei võrdu veel küsitluse ebaeetilisusega.

Neljandaks, mitmed ajakirjanikud on avalikkuses üritanud luua muljet, et Pere Sihtkapitali seos Isamaaga muudab uuringu kuidagi a priori nurjatuks, kuna võib eksisteerida poliitsurve. Tahaks teada, milles see surve täpselt seisneb ja milles väljendub. Minu meelest teeb Pere Sihtkapital väga tänuväärset tööd, mida – nagu ütlesin loo alguses – peaks tegelikult rahastama ja tegema Eesti riik. Et meil leidub veel poliitikuid, kes soovivad Eesti rahva jätkumist ja kasvamist, on minu meelest samuti väga kiiduväärt. Kas Eesti rahva väljasuremise pärast muretsemine on muutunud korraga kriminaalseks? Kas keegi seletaks mulle, kuidas me oleme niisuguse võltshäbi alla mattunud?

Ka ei ole ma näinud kusagilt otsast, et lastetust kui sellist oleks meil stigmatiseeritud ehk halvustatud. Demokraatlikus ühiskonnas on igaühe õigus otsustada, kas ta tahab lapsi või mitte. Kuid samuti on demokraatlikus riigis õigus uurida, kas ja kuidas saab ühiskond laste saamist soodustada. Praegu jääb mulle reaktsioone vaadates mulje, et me liigume tagasi autoritaarse/totalitaarse riigi poole, kus sotsioloogilised uuringud on põlu all.

Jah, Raul Eamets oleks pidanud ära ootama TÜ eetikakomitee otsuse, kuid see on ka kõik. Kuid juba näen, kuidas nõutakse Raul Eametsa tühistamist. Niisugune hungveipinglik tühistamine peab meie ühiskonnas lõppema, kui soovime jõuda ka järgmisesse sajandisse.

Vaadates toimuvat, näen, et Pere Sihtkapital on millegipärast pinnuks silmas paljudel ning praegust hetke kasutatakse mõnuga «ärategemiseks». Minu meelest on see väga nõme ja ülekohtune ning sellepärast kirjutasingi praeguse loo. Ma näen selgelt, mis toimub ning kuni meil veel eksisteerib sõnavabadus, tuleb sellest kirjutada. Tendentside jätkudes arvan, et varsti enam ei saa.