«Nõiutud. Kuningas on ära nõiutud». Nii kirjeldati 17. sajandi lõpul Hispaania kuningat Carlos IIst, kes kuulus Euroopa mitmes riigis valitsenud kuulsasse Habsburgide dünastiasse. Ta oli eemaletõukav nii oma pika etteulatuva lõua, lameda näo, arvukate füüsiliste silmnähtavate probleemide kui impotentsusega, mis tekitas õukonnale halle juukseid, kuna kuningas ei saanud järglasi.
Tegelikkuses Carlos II muidugi ei olnud ära nõiutud. Ta kannatas selle tõttu, et ta esivanemad olid mitu põlvkonda lähedaste sugulastega abiellunud ja lapsi saanud, tekitades geenimutatsioone, mis olid mitmete terviseprobleemide taga ja mis ajaloolaste sõnul viis lõpuks Habsburgide väljasuremiseni, kirjutab Ilta-Sanomat.
Carlos II sündis 6. novembril 1661 Madridis, olles alakaaluline ja nõrk. Hispaania kuningakoja õukonnaarstid ei teadnud, et seda põhustasid vanematelt saadud geenid.