MART RAUDSAAR ⟩ Õpetaja – ohustatud, kuid mitte kaitsealune liik

Mart Raudsaar Foto: Tairo Lutter

Üllatus-üllatus, Eesti koolides pole enam õpetajaid. Läheneb esimene september, tarkuse päev ja rahu päev, aga koolides pole enam keemiaõpetajaid, pole matemaatikaõpetajaid. Üleüldse on igasugustest õpetajatest puudus. Kuhu nad siis kadunud on?

Tegelikult seisab hullem kadu alles ees. Mul on põhjust arvata, et paljud koolid suudavad tunde anda üksnes pensioneerunud õpetajate abil, kes normaalses olukorras oleksid juba ammu koju jäänud.

Mulle iseenesest meeldib vanema ja elukogenud kaadri kasutamine. Nad on vaieldamatult väga head õpetajad ning oleks kahju nende oskused tühja lasta. See kõik oleks isegi tore, kui nad saaksid anda nädalas mõne tunni enda ja teiste rõõmuks. Praegu on kõik teisiti, koolides on vakantseid tunde kõvasti, kuid ühel hetkel pensionärid enam ei jõua. Ning siis käriseb õpetajate puudus eriti suureks.

Õpetajaid kasvab peale vajadusest märkimisväärselt vähem. Esiteks on õpetajaks õppijaid vähem ning teiseks, mitmedki noored, kes on korra kooli sattunud, otsustavad varsti teistsuguse elukutse kasuks. Ja midagi pole parata, meil pole enam nõukogude aegset sunnismaist suunamiste süsteemi haridusasutusest töökollektiivi, kus tuli teatud arv aastaid töötada. Meil on vaba maa ja igaüks teeb, mida ise tahab.

Noorte õpetajate ikaldusel on mitu põhjust. Klassika on loomulikult olnud väike palk. Kuigi seda on jõudumööda tõstetud, pole õpetaja palk siiski sellisest killast, millega noor inimene saaks muredeta iseseisvat elu alustada. Viimase aja inflatsioon pole teinud olukorda kergemaks.

Kuid teised põhjused on võib-olla sama olulised, kui mitte olulisemadki veel. Need on töökeskkond, koolide osaline pätistumine (millest olen varem kirjutanud), bürokraatia ja ühiskonna üldine suhtumine õpetaja ametisse.

Alustame viimasest põhjusest, ühiskonna suhtumisest. Alates Rootsi ajast on õpetaja olnud Eesti ühiskonnas traditsiooniliselt väga austatud tegelane. Külakooli õpetaja on arhetüüpselt meie mällu kinnistatud õpetaja Lauri kuvandiga “Kevadest”. Nägus, karismaatiline, tark, heatahtlik ning oskab veel mängida viiulit ka.

Aga, arhetüüpse suhtumisega õpetajatesse juhtus midagi meie viimasel üleminekuajal. Kui isegi nõukogude ajal olid õpetajad lugupeetud ja õppimine oli au sees – sest olgem ausad, ega midagi muud polnud ajaga tehagi – siis 1990. aastad pakkusid rikkalikult alternatiivseid võimalusi elus edenemiseks. Õppimine, pikk ja vaevarikas protsess polnud korraga enam popp. Kes töötas välismaal, kes Saksamaalt autosid, kes kaubitses teksaspükstega.

Nõukogude ajal üldiselt keelatud ettevõtlikku vaimu pole mõtet muidugi halvustada. Paljudest nendest tegevustest kasvasid välja meie ettevõtted ja tööandjad. Kuid mulle on jäänud mulje, et enamasti jäid pinnale korraliku hariduse (mitte ilmtingimata akadeemilise hariduse) saanud tegijad. Suhtumise muutus õpetajatesse algas aga 1990. aastatel ning see muutus on jätkunud. Õpetaja pole enam kogukonna üks tähtsamaid liikmeid, multitalent, vaid hoopis teenindaja, kellelt lapsevanemad nõuavad oma võsukestele häid tulemusi riigieksamitel.

Hullemgi lugu on mitmesuguste bürokraatlike kohustustega, mis on õpetajate kaela laotud. Koroonaaeg muutis kõik kordades hullemaks. Tunde tuli ettevalmistama hakata, läbiviima ja kodutöödele tagasisidet andma e-kooli abil. See suurendas õpetajate koormust nõrkemiseni, sest võttis tavapärase tööviisiga võrreldes rohkem aega. Ma olen sellel teemal kõnelenud mitmete õpetajatega, kellel lubagem jääda anonüümseks.

Aga ka see polnud veel kõik. Eesti koolides toimub jube eksperiment nimega “kaasav haridus”. Nagu võib lugeda Haridus- ja Noorteameti kodulehelt: “Lihtsalt öeldes tähendab kaasamine hariduses seda, et igale lapsele pakutakse tema võimetele ja vajadustele vastavat hariduskorraldust.”

Kas ikka pakutakse? Mul on siin hoopis oma definitsioon. Koolides on jäänud kõik samaks, õpetajate ettevalmistus ja hulk on jäänud samaks, tugiabiliste kaader on enamasti null – ent klassidesse on suratud tavaõpilastele kokku erivajadustega lapsed, Süüria pagulased, Ukraina pagulased ja nii edasi.

Ühesõnaga, õpetajatel pole enam aega ega võimalust arendada oma klassi laste talente, kuna suur osa nende ajast kulub tukunuiadele, kes ei saa millestki aru ning keda tuleb järele aidata; või siis pakkuda erilist lähenemist erivajadusega lastele.

Palju õnne, minu meelest on kirjeldatud “Eesti hariduskorralduse juhtiv põhimõte” suurelt läbi kukkunud. Kahjuks ma ei usu, et keegi kunagi selle jama – ma ütleks isegi, kuriteo eest vastutuse võtab. Tipud klassiruumides ei saa välja kujuneda ning ka nõrgemad lapsed ei jõua sellisele tasemele, kuhu nad jõuaksid, kui neil oleks üks vastava ettevalmistusega õpetaja näiteks viie lapse kohta.

Aga ega neid vastava ettevalmistusega õpetajaid pole Eestis samuti viimasel ajal enam kusagilt võtta. Ja nii on mingitel ametnikel millalgi tulnud geniaalne idee kõik õpilased kokku kuhjata ning eeldada, et isereguleeruv protsess lahendab kõik probleemid. Mõnes mõttes see nii ongi, kuid see lähenemine on darvinistlik – ellu jäävad parimad. Ja seda mitte ilmtingimata omandatud haridustaseme mõistes, vaid mõnes koolis pigem noortekoloonia mõistes.

Niisiis, on kujunenud kahetsusväärne olukord, kus õpetaja on taandatud peaaegu õigusteta holopiks, kes saab vähe palka, kellel on ropult palju tööd ning kes peab suutma saavutada erivajadustega laste või muust rahvusest laste osas tulemusi, milleks tal õigupoolest ettevalmistus puudub.

Nii ei ole midagi imestada, et uusi õpetajaid koolides napib. Jah, meil on koole, kus on asjad veel hästi. Kuid meil on üha rohkem koole, kus asjad ei ole enam hästi. Ja sellest on kujunemas Eesti üks suuremaid lähiaja probleeme. Sest – nagu ütleb Kambja kirikaias olev monument Eesti koolile – “kõik algab koolist”.

Oleks viimane aeg vähemalt “kaasava hariduse” eksperiment lõpetada. Võib-olla peame peeglisse vaatama ning ütlema, et me ei olegi suutelised kõiki Eestis kasvavaid lapsi ühtviisi maksumaksja raha eest tasuta harima gümnaasiumi lõpuni välja. Praegu läheb ühendatud anumates kõigil olukord võrdselt halvemaks ja seda seni, kuni anumaid lahti ei ühendata või kuni ei valata haridussüsteemi juurde otsustavalt lisaraha. Mõningases eelisseisus on pisut aega need eliitkoolid, kes saavad noppida parimaid õppureid. Kuid ka nemad mitte lõputult, sest meil on teadupärast Eestis ühtluskool, mis tähendab laias laastus sama õppekava ning sarnaseid õpetamise probleeme.

Praegu suletakse Eestis koole esialgu peamiselt seetõttu, et omavalitsustel pole raha või tahtmist koole üleval pidada. Näiteks Lääneranna vallas on see kahjuks nii. Kuid varsti hakatakse koole sulgema seepärast, et koolidesse ei leita lihtsalt enam õpetajaid. Haridus- ja Teadusministeeriumi mõte lubada koolidesse õpetama ettevalmistuseta inimesi ei lahenda probleemi. Allakäik üksnes kiireneb.