ELU25 ⟩ Aarne Seppel: kas Eesti riiki saab usaldada?

Riigikogu istung. Pilt on illustratiivne Foto: Sander Ilvest

Postimehe toimetaja Aarne Seppel tutvustab kahte morni näidet, kuidas riik andis sõna ja poliitikud selle tagasi võtsid.

Küsimus Eesti riigi usaldamise kohta kõlab lolli ja retoorilisena. Sama hästi võiks küsida, kas mändi või päikest või mäge või merd saab usaldada. Parimgi riigiteadlane võib detailselt rääkida mõningatest aspektidest, aga mitte kogu riigist. Ligi nelikümmend protsenti kõigist Eesti elanikest saavad ütelda, et Eesti riik on kogu nende eluaja olemas olnud, nad ei teagi muud maailma. Ja napilt alla kuue protsendi on neid, kes veel peaksid mäletamata Eesti esimest iseseisvusperioodi.

Usaldusväärsuse skoor

Uuema aja Eesti kohta ei saa ütelda, et ta on olnud otseselt mõne poliitiku või erakonna nägu. Alati on olnud võimuliidud, alati on tehtud kompromisse. Hea näide on Reformierakond, mis tõrjuti võimult, sest on liiga kaua võimul olnud.

Veel neli-viis aastat tagasi oli poliitiline tabu samastada riik ametisoleva valitsusega.

Kas teate, mis erakond on olnud võimu juures pea sama kaua kui Reformierakond? Ja ometi ei heida Isamaale seda keegi ette.

Eesti riik ei ole ühegi poliitiku nägu ja see ongi hea. Tallinnal on praegugi Edgar Savisaare nägu, üritab praegune linnapea Mihhail Kõlvart, mis ta üritab, aga ikka lööb välja Savisaare aegne Tallinn. Pisut onupojapoliitikat, pisut korruptsiooni, üldiselt keskerakonnaroheline.

Riigikantselei tellitud avaliku arvamuse seireuuringu kohaselt on üldiselt Eestis rohkem inimesi, kes usaldavad peamisi institutsioone kui neid, kes ei usalda. Tõsi, nii riigikogu kui ka valitsuse usaldusväärsus kõigub positiivse skoori ääre peal, mõni kuu allpool, mõni kuu kõrgemal. See on mõõdetav usaldusväärsus, aga lisaks on ka tunnetuslik usaldus. Veel neli-viis aastat tagasi oli poliitiline tabu samastada riik ametisoleva valitsusega ja mõlemat liivakastiretoorikaga põhjata.

Ajad muutuvad, toon paar näidet.

Pensnsionireformiga trikitamine

Nõks rohkem kui kakskümmend aastat tagasi tegi Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate (praegused sotsiaaldemokraadid) pensionireformi. Kindlasti nad ei näinud kõike ette ja nii mõnigi kirja pandud punkt töötas pensionikogujate vastu ja oleks ju saanud nii mõndagi nutikamalt teha. Aga reformi põhiidee: inimesel on endal vastutus enda tuleviku pensioni osas, jõudis kohale. Esimese asjana tuleb ennast ise aidata, siis aitab ka riik.

Ei ole otseselt riigi süü, et teenust pakkuvad suured pangad reklaamikampaaniatega seitse korda vinti üle keerasid. Tänaseks paariastaatuses tollane suusasangar pensioni eest palmirannas kokteili limpsimas oli kujundina tugev, reaalsusega paraku kokkupuudet polnud. Suurem ämber oli teenustasudega puusse panemine ja seal on ka tulevikku vaadates palju parandamisruumi.

Inimesed siiski usaldasid riiki, kuidas muidu oleks vabatahtlikult teise sambaga liitunuid sadu tuhandeid. Võibolla olen naiivne, kuid mulle (veel reipalt paarkümmend aastat pensionieani) tundub, et pensionisüsteem on nii pika vinnaga asi, kus antud sõna peaks pidama. Isegi kui selle annab valitsus, mille liikmetest enamik enam poliitikas ei tegutse.

Ei taha isegi laskuda Isamaa pensionisüsteemi vabaks laskmise sisusse, sealgi tehti ju kompromisse ja oleks saanud veelgi radikaalsemalt. Siiski oli see pretsedent, kus sadu tuhandeid inimesi ja nende tulevikku puudutav otsus tehti pelgalt ühe erakonna poliitilise jõuõla tõttu. Teise samba vabatahtlikuks muutnud valitsuse teised partnerid ei hõisanud, aga võimulepe kohustas. Riik andis sõna ja siis ütles, et see ei olnudki tegelikult lubadus ega midagi.

Annan raha, võtan tagasi

Teine näide praegusemast ajast. Ja jällegi seotud Isamaaga, aga mitte ainult. Suure surma ja hammaste kriginaga seadustas meie armas Eesti riik eelmisel aastal paljulapseliste perede toetuse. Mitte just nii heldelt kui seda opositsioonis olles nõuti, aga siiski silmapaistvalt külluslikult.

Jällegi – mul puudub sisemine veendumus, kas see oli läbinisti hea või läbinisti paha. Kolmandad ja enamad lapsed ongi maru olulised, kuid nende toetamine ei väära kuidagi seda üheksakümnendate alguse lastevähesuse tiivalööki, mille lainetus jõudis sel aastal Eesti statistikasse. Ja jõuab veelgi.

Poleks paha kui poliitikud mõtleksid valimistsüklist kaugemale, neist enamike nimed ununevad paari aastaga.

Praegune sündide arvu kahanemine ei ole viimase kümne, isegi kahekümne aasta valitsuste kehva töö tagajärg. Võibolla saaks seda leevendada, aga mida vanemaks muutuvad esmasünnitajad, seda keerulisem on varem iseenesest tulnud esimeste laste saamine ja veelgi keerulisem on jõuda teiste ja kolmandateni. Uuringud näitavad, et esimeste laste üha hilisemas eas sünnitamine on peamiselt tingitud sobiva partneri puudumisest. Kindlustunne mängib ka rolli, aga mitte esimesena.

Igatahes andis Eesti riik seaduse näol lubaduse. Kalli, kuluka ja kindlasti mitte ideaalse, aga siiski lubaduse. Et siis napilt pool aastat hiljem ütelda: ääh, ma tegelikult ei tahtnudki seda, muudame ära. Lubatu võtame tagasi. Tõsi, mitte päris eelmise aasta tasemele, aga siiski.

Polariseerumine ühiskonnas

Kindlasti leiab iseseisvuse taastanud Eesti riigi ajaloost hulgaliselt juhtumeid, kus juba kehtestatud seaduseid on muudetud, tagasi võetud (meenub enne ülemaailmset finantskriisi vastu võetud ülihelde töölepinguseadus, mis muudeti kriisi tõttu juba enne jõustumist ära), kuid väga harva nii küüniliselt. Ei kujuta ette, miks see nii tehti. Kas Kaja Kallase küüned olid peaministritoolil samades aukudes, mis Jüri Ratas oli ette uuristanud või otsustati juba ette poliittehnoloogia kasuks.

EKRE toodud ja Isamaa õhutatud polariseerumine ühiskonnas saab selliste käikudega ainult hoogu juurde.

Poleks paha kui poliitikud mõtleksid valimistsüklist kaugemale, neist enamike nimed ununevad paari aastaga, aga nende tehtud lolluste mõju võib tunda olla ka aastakümnete pärast. Õnneks on Eesti riigis väga palju, mida usaldada, leidkem see üles.