MART RAUDSAAR ⟩ Tundlik vestlus koertest ja nende eluilmingutest

Mart Raudsaar Foto: Tairo Lutter

Olen kuulnud ütlust, et kommentaariumid ja sotsiaalmeedia on andnud platvormi sotsiopaatidele ja grafomaanidele, kus nad saavad ennast pidurdamatult välja elada. Ning soodustavad nartsissismi levikut rohkem, kui kunagi varem.

Mulle on jäänud mulje, et sama väide võiks kehtida veebipõhiste tarbijakommentaaride osas. Me küll teame kõnekäändu, et «tarbijal on alati õigus», kuid mõnikord on tarbija siiski tähenärija, kes terroriseerib klienditeenindajaid ja kuritarvitab enda õigust anda hinnanguid.

Kaheksa aastat olen tegelenud Hispaanias külaliskorteritega ning olen näinud hulka väga erinevaid inimesi. Enamik külalisi on õnneks igati meeldivad. Nende seas on matkaselle, kes soovivad rahulikult mägedes ringi konnata, lastega perekondi ning noori, kellele meeldib pidutseda. Kui noortele sõnad peale lugeda, pole ka pidutsejatega probleeme, nad ei lõhu midagi ja oskavad pidada piiri.

Viimasel aastal olen kogenud siiski mõningaid juhtumeid, mis annavad tunnistust, et issanda loomaaed on tõesti rikkalik.

Tähelepanu! Järgnevates näidetes tuleb võtta viidet rahvusele kui detaili, aga mitte alust üldistuseks, et küllap nad kõik on samasugused lollid. Kuid ma ei pea õigeks rahvust ka salastada, nagu tehti 1980. aastate alguses ENSVs kuritegevuse andmetega.

Läinud sügisel peatusid mu Cómpeta majas tšehhidest abielupaar. Kõigepealt nurisesid nad kummalise lõhna üle, mida ometigi polnud tundnud ükski varasem külaline. Ma ei välistanud võimalust, et vahepeal on mõni rott kuhugi nurka ära surnud ning palusin naabril maja külastada. Tema ei tundnud mingit erilist lõhna.

Seejärel nurisesid külalised selle üle, et pliidi kohal olev lamp on läbi põlenud.

See fakt vastas tõele. Kuid kummaliseks muutis olukorra asjaolu, et nad polnud nõus seda lampi ise ära vahetama (ma oleksin neile kulu hüvitanud). Nimelt oli päevavalguslamp praerasvaga koos ja nad ei julgenud seda ise puutuda. Taas pidin pöörduma naabri poole, kes sai vajaliku julgustükiga elunäinud inimesena hakkama.

Mõni aeg hiljem saatsid külalised mulle foto korstnalõõrist, mille sisemus neid häiris. See peaks olema paremini puhastatud, leidsid nad.

Põhimõtteliselt on peaaegu iga asjaga nii, et see võiks olla paremini tehtud. Lõpliku kvaliteedi määrab ikkagi kontekst ja hind. Kas nad ootasid jõuluvana? Mul läks igatahes kops üle maksa ja ma soovitasin neil uus elamine hankida, kui olemasolev tekitab hirme ja probleeme.

Kuid nende tundlikkuse rekord õnnestus ületada sellel suvel rootslaste poolt, kellel oli kaasas koer ja imik. Järgnevalt edastan meie kirjavahetuse muutmata kujul.

Mina: Tere hommikust! Külastasin Cómpetat kaks päeva tagasi ning ühtlasi astusin läbi teie tänavalt, et näha, kas kõik on korras [Aga kedagi polnud kodus ja ma ei hakanud ka ise majja minema]. Ma tulen tõenäoliselt järgmisel nädalal uuesti.

Kuid meil on üks probleem. Teie koer on jätnud tänavale junnikesi ja naabrid pole selle üle väga rõõmsad [Ma külastasin naabreid ning kuulsin junnidest kahest erinevast allikast]. Meie tänavas ja naabertänavas on küllaltki rahvusvaheline seltskond [Ütlesin seda, et rootslased poleks mõelnud, nagu oleks tegemist vaid hispaanlaste kiusu või lausa võõravihaga]. Palun, kas te oleksite nii kena ja võtaksite sellega midagi ette? Tõtt-öelda võib Cómpeta omavalitsus trahvida koera omanikku, kui ta suudab koera teolt tabada. Mind on sõbralikult hoiatatud, et junnikesi jätnud koera on [linnavalitsuse poolt] otsitud, kuid teda pole veel suudetud leida. Sõbralike tervitustega!

Rootslane: Tere, ei, see pole kindlasti meie koerakaka! Ma olen väga ärritunud, kui mind selles süüdistatakse. Igal pool jooksevad tänaval lahtised koerad ja kaka EI OLE meie koeralt! Meil on ALATI kotid kaasas ja korjame kaka ära. Me ei jätaks kunagi koerakakat keset tänavat, kus inimesed elavad. Me kolisime teie majast välja ning pole seal nädal aega käinud. Tegelikult pole me praegu isegi Cómpetas ega ole seal käinud kuus päeva. Lugupidamisega, see ja see.

Mina (veidi hämmastunult): Kui te lähete ära pikemaks perioodiks, siis palun, ärge jätke aknaid pärani.

Mind on sõbralikult hoiatatud ja kui nad teie koera tabavad, siis maksate teie ja mitte mina. Kommentaar teiste koerte osas ei ole asjakohane, kuna linnavalitsus on alustanud koerte junnide vastast võitlust ja nad on selles järk-järgult üha paremad. Juhul, kui see pole olnud teie koer, olen ma rõõmus, kuid palun olge ettevaatlik, vältimaks mistahes probleeme. Minu kavatsus polnud teid solvata, vaid anda sõbralik hoiatus. Parimate soovidega ja nii edasi.

Rootslane: Ma ei arva, et see on sõbralik hoiatus süüdistada kedagi selles, et ta ei korja koera kakat. Miks ei võiks aknad lahti olla? Maja on väga halvas seisukorras ja ma ei saa aru, kuidas värske õhk võiks kurja teha.

Vahelemärkusena: vanad Hispaania majad on konstrueeritud nii, et nad hoiavad talvel sooja ja suvel jahedust. Kui aknaid tuulutuseks lahti teha, siis see muidugi ei kehti. Niisugune on tüüpiline viga, mida Hispaanias teevad põhjamaalased, et nad hakavad kõige palavama ilmaga aknaid lahti kiskuma. Tulemuseks on toas veelgi suurem kuumus.

Mina (tegelikult juba häirituna, et jutt ei jõua kuhugi): Mulle ei meeldi teie kirja toon. Ma üksnes hoiatasin teid, et omavalitsus võib teid trahvida 300 euroga, kui teie koer kakab tänaval [Ja mu naabrid ütlesid, et rootslaste koer jooksis korduvalt tänaval järelevalveta ning kakas tänaval. Eriti meeldis talle millegipärast roojata minu iiri naabri elektriliikuri ümber, mida liikumispuudega naaber vajab elutähtsateks toiminguteks ning arvatagi võib, et ta oli junnide üle väga pahane.].

Kuna minu varasemad külalised pole maja üle kurtnud [see väide oli tegelikult väär, sest tšehhid polnud korstnaga rahul], siis mulle meeldiks, kui lepiksime kokku aja, mil saan maja vaatama tulla ja teha kindlaks, et kõik on korras [mul tekkis hirm, et koer on ka maja täis teinud]. Palun andke teada aeg, mis teile järgmisel nädalal sobiks. Un saludo ja nii edasi.

Rootslane: Mida te soovite näha? Me oleme kolinud teise majja, mis ei asu üldse Cómpetas. Kas soovite kontrollida, kas oleme kõik oma asjad ära võtnud ja võtme tagastanud? Alternatiivina võime täielikult lahkuda, kui saame tagasi osa kuludest. Tervitades!

Mina: Hüva, kas te olete oma asjad kaasa võtnud ja võtme [naabrile] ära andnud? Te ei ole mulle selle kohta midagi öelnud.

Rootslane: Ei. Oleme kolinud teise majja, kuid teie majas on veel asju. Võtme hoiame alles, sest enne peame teie maja tühjendama ja koristama.

Aga see lugu läheb veel edasi.

Nädal hiljem, kui pidi saabuma rootslaste planeeritud lahkumisaeg, ilmus minu telefoni järgmine väga lühike sõnum.

Rootslane: Võti on seespool ukse ees.

Mina: Mida? Kas te jätsite lihtsalt ukse lukust lahti?

Rootslane: Me ootasime, et keegi tuleks võtmele järele kell 11:00, sest see on väljaregistreerumise aeg. Kedagi ei tulnud. Kodulehel ei olnud juhendeid, mida teha väljaregistreerumiseks ning niisiis me jätsime võtme sissepoole ja sulgesime ukse.

Mina: Kas teil ei olnud siis minu kontakti? Isegi hotellides ei anta võtmeid üle sellisel moel. Ja kuidas pidin ma teadma, mis kell te täpselt lahkute?

Rootslane: Hüva, ma kirjutasin teile siia. Teie AirBnB leheküljel on öeldud, et väljaregistreerumine toimub hiljemalt kell 11:00. Ja kuna meie tulles keegi ilmus [see oli minu naaber] ja me saime võtme, siis oli normaalne eeldada, et keegi tuleb võtmele järele kell 11:00. Me ei saanud oodata rohkem kui 20 minutit ja seejärel me lahkusime.

Mina: Ei, see on esimene kord kaheksa aasta jooksul, kui midagi niisugust on juhtunud. [Tõsijutt, ka tšehhid lahkusid väga kultuurselt.] Selline suhtumine on niisugune, et „igaüks on vastutav, kuid mitte mina“. Vabandust, et seda ütlesin.

Rootslane: Kas soovite öelda, et mina kui külaline vastutan selle eest, mis juhtub peale väljaregistreerumist? [Kui tüüp läheb ära ja jätab ukse lahti, siis yes, bloody hell!] Kas te pole huvitatud võtme tagasi saamisest? Üürileandja töö osaks on jälgida oma külalisi ja aidata neid väljaregistreerimisel. Keegi ei teinud seda. Mul pole enam midagi lisada.

Sellega meie kirjavahetus lõppes, kuna mul polnud mingit soovi sellisele jutule enam reageerida ning pealegi oli mu naaber käinud ja ukse lukustanud. Ümbruskond on turvaline ning maja polnud paljaks varastatud.

Mis võiks olla selle jutu moraal? Meie heaoluühiskonnas kasvab peale isendeid, keda tuleb hoida vati sees, kes tarbivad teenuseid, kuid kes pole suutelised ise millessegi panustama, kes ei suuda võtta vastutust ning nartsissistlikult solvuvad iga märkuse peale, mis neid kuidagi puudutab. Reaktsioon koerakaka jutule oli ehtne nartsissistlik raev.

Ma arvan, et ma soovitan naabritel järgmisel korral sarnane koer lihtsalt lihaks teha ja ongi probleem lahendatud. Naabrid olid lihtsalt kenad inimesed ja ei soovinud junnide peale linnavalitsusse kaevata. Aga võib olla oleks pidanud? Mida teie arvate?