FOTOD JA VIDEO ⟩ Tamula järves vohav vetikas maalis veest tumerohelise laguuni

«Kui välismaal imetletakse helesiniseid laguune, siis täna saab Võrus imetleda tumerohelist laguuni.» Võrus Tamula järves vohab vetikas, mis tekitab suplejates hirmu. Terviseameti sõnul on aga ujumine ohutu.

«Tahtsin ujuma minna, panin juba pähvkad ka selga ja alles vee ääres nägin, et vesi on täiesti roheline,» jagab Tamula järvest pilte ja videot Elu24 lugeja, kes ei julgenud varbaid vette pista.

Kuigi järvel hulpisid nädalavahetusel ringi SUP-itajad, ei tundunud lugejale ujumine ohutu. «Mitte ühtegi hoiatust ega punast lippu ei olnud,» jagab ta.

Terviseameti meediasuhete nõunik Kirsi Pruudel kinnitab, et inspektorid käisid täna järve vaatlemas ja vesi oli puhas ning sinivetika kahtlust pole.

«Suplusvee puhtust supluskohtades hinnatakse kahe mikrobioloogilise indikaatornäitaja Escherichia Coli ja soole enterokokkide sisalduse alusel suplusvees. Neid proove võtab Terviseamet regulaarselt ja need on tulemused, mis kajastuvad praegu andmebaasis. Sinivetikate proov võetakse vaid sinivetika kahtluse korral,» selgitab Pruudel.

Vetikad on Tamulas lokanud juba üle kümne aasta

Eelmisel suvel kirjutas Lõuna-Eesti Postimees, et vetikad hakkasid taas Tamula järves õitsema, kuid toona heisati randa ka punane lipp.

Tamula randa valvava Gold Security Groupi (GSG) teenistusjuhi Joonas Trolla sõnul võib inimene omal vastutusel siiski ujumas käia ja seetõttu pole vajadust seda kuidagi piirata. «See ei tee midagi kohutavat, kui sa seda vett endale just sisse ei joo. Kui mina seal ujumas käin, loputan ennast ikka duši all puhtaks, isegi kui sinivetikaid pole,» rääkis Trolla. Seejuures lisas ta, et linnavalitsuski on pesemisvõimaluse tagamiseks kõik teinud.

Tamulas üldjuhul mürgist vetikat pole

Võru linnavalitsuse keskkonna- ja järelevalvespetsialist Tiina Randjärv rääkis, et keskkonnaamet on linnavalitsusele teada andnud, et mürgiseid sinivetikaid Tamulas üldjuhul ei kasva. Seetõttu pole tema sõnul põhjust ka rahvast hirmutada. «Nad ei ole sellised agressiivsed, nagu on merevetikad.»

Küll võib otsene kokkupuude vetikatega ärritada tundlikumat nahka, mõjuda vett alla neelanud lapse seedimisele ning olla ohtlik koertele. «Selles mõttes peab olema teavitatud, aga ma ütlen, et laps ei tohi ka siis järvevett juua, kui neid vetikaid pole,» lisas ta.

Lõuna-Eesti haigla infektsioonikontrolliõe Alice Venski sõnul sõltuvad sinivetikatega kokku puutudes tekkivad sümptomid sellest, milline oli kokkupuude ja kui kaua kestis, aga ka sellest, millist tüüpi toksiini vetikas eritas. Esineda võib iiveldus, kõhulahtisus, kõhuvalu, naha ja silmade punetus või ärritus, palavik, peavalu, nohu ja köha, lihasvalud, huulte kipitamine ja pragunemine ning tasakaaluhäired.

Venski sõnul sinivetikaid palja silmaga ei näe. Kui tingimused on õiged, hakkavad nad kiiresti paljunema ning tekib silmaga nähtav kollakasroheline «helveste» mass, mida nimetatakse õitsenguks. Sel juhul ei ole ohutu vette minna, sest kui vett alla neelata, võib sinivetikate toksiinidest mürgistuse saada. Mõne allika väitel võib kerge mürgistus tekkida ka aktiivse tegevuse käigus (näiteks veesuusatamine, aerutamine), kus hingatakse pisikesi piisakesi sisse. Enim on ohustatud väikelapsed, eakad ja koduloomad.

Kui on siiski käidud ujumas vees, kus sinivetikad õitsevad, tuleks pärast suplust end võimalikult kiiresti seebi ja veega pesta. Kui saastunud vesi on sattunud silma, tuleb seda loputada rohke puhta veega 15 minutit. Kui silma ärritus, valu või pisaravool ei möödu, tuleks pöörduda arsti poole. Üldisi tervisekaebusi leevendatakse vastavalt sümptomitele: abiks on valuvaigistid, palavikualandajad, vedeliku tarbimine. Täpsemat nõu saab perearstilt, perearsti nõuandeliinilt 1220 või mürgistusteabekeskuse infoliinilt 16 662.