ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Pea maha tal! Kuidas Piip, Ratastool ja Sigar sõjakurjategijaid "karistasid"

Juku-Kalle Raid Foto: Aarne Seppel

2. augustil 1945 lõppes Saksamaal Nõukogude okupatsioonitsoonis Potsdami konverents, kus Stalin, Truman ja Churchill panid paika, mis saab Saksamaast edasi. Mis kõige tähtsam – just siis otsustati moodustada rahvusvaheline kohus karistamaks sõjakurjategijaid, kirjutab Juku-Kalle Raid. Enne seda jaotasid Stalin, Roosevelt (suri 12. aprill 1945) ja Churchill maailma ümber. Kõiki kolme tunti oma lahutamatu vidina järgi, mis nende juurde kuulus. Niisiis "alustasid" Piip (Stalin), Ratastool (Roosevelt) ja Sigar (Churchill) uue ajastuga.

Sellest, et ükski konflikt ei saa otsa enne, kui ei karistada süüdlasi, täiemastaapse sõja puhul niisiis sõjakurjategijaid, on räägitud palju.

Piibu, Ratastooli ja Sigari kohtumine

(Vasakult): Sigar, Ratastool ja Piip Foto: arhiiv

Ida-Euroopa seisukohalt tegid Piip, Ratastool ja Sigar meile Jalta konverentsil maakera ümber jaotades päris kõvasti liiga, suur osa Euroopat kolis sunniviisiliselt verisesesse Nõukogude Liitu või vähemalt selle mõjusfääri. Sigar ju üritas väheke Piibule läbirääkimistel vastu kobiseda ning hoiatas ka Ratastooli Piibu veriste tembutamiste eest, ent üsna haiglane USA president ei jaksanud rohkem sõjaga venitada ja andis Piibule sisuliset kõik, mida too küsis.

Vana Ratastool tahtis Jaltast koju ning suri paar kuud enne Potsdami kohtumist.

Sigar osutus ettenägelikumaks kui Ratastool, Sigaril jätkus poliitilist vaistu, tarkust ning kogemusi, et aimata, milleni viib Piibu marodööritsemine. Ratastool aga soovis ilmselgelt pöörduda tagasi olukorra juurde, mil USA teiste riikide sõdu ei sõdi. Maailma "isehakanud kurjaks politseinikuks" – nagu räägib meile tänane Vene propaganda – muutusid Ameerika ühendriigid märksa hiljem, juba külma sõjaga seoses.

Ellu jäänud stalinistidele ei antud korralikult malakat ka 1990ndatel, mil näiteks tudisevaid natsivanamehi jälitati veel hasartse aktiivsusega.

Vast mängis verise Piibu alahindamises omaette rolli ka tõik, et Sigar kaotas 1945. aastal Suurbritannias valimised ning Potsdami konverentsi lõpul toimetas seal Sigari asemel juba ringi brittide uus peaminister Clement Attlee, hoopis teistsuguse ja palju pehmema käekirjaga poliitik.

Rahvusvaheline kohus

Sõjajärgse ümberjaotamise tagajärjed on vähemalt meile kõigile teada. Ja meie naabritele. Ent me leiame siit ka midagi positiivselt õpetlikku, ehkki kohutavalt poolikut.

Just Potsdamis, kus USA poolt esindas juba president Harry Truman, tehti otsused Saksamaa sõjajärgse korraldamise asjus, määrati kindlaks poliitilised ja majanduslikud põhimõtted Saksamaa sõjaaegsete liitlaste kontrollimiseks ning saavutati kokkuleppe anda sõjaroimarid rahvusvahelise kohtu alla ning esitada Jaapanile ultimaatumi tingimusteta kapituleerumise kohta.

Rahvusvaheline kohus ning otsus püüda kinni natsipartei juhtivad ninad, et nende veriste tegude üle õigust mõista ja neid vastavalt ka karistustega kostitada, oli kindlasti üks tähtsamaid akte toona, et see jube epohh lõpetada. Liigutusena ainuvõimalik, sest just Nürnbergis pandi Teisele maailmasõjale tegelik punkt.

Aga võitjad kirjutavad ajaloo ning Nõukogude Liidu veretöid uurima ei hakatud. Nii jäi kuritegude ulatus toona lõplikult välja uurimata ja tegelikult kestis ebaõiglus veel aastakümneid. Sisuliselt kestab siiani, kuna stalinism on küll hukka mõistetud, ent ellu jäänud süüdlastele ei antud korralikult malakat ka 1990ndatel, mil näiteks tudisevaid natsivanamehi jälitati veel hasartse aktiivsusega.

Mäng "oleksitega"

"Oleksitega" ajaloos mängimine on küll väga tänamatu, ent kindlasti huvitav spordiala. Ega ilmaasjata ei kohta kõikjal maailmas raamatumüügi edetabeleis teoseid koondpealkirjaga "läinuks ajalugu teisiti".

Sigaril tundus olevat tõsi taga ideega, et Saksamaast nurka surunud liitlased peaks lahti ütlema Piibu hirmu all vegeteerivast Nõukogude Liidust, pöörama torud nii-öelda teisele poole, et ka see kurjuse impeerium hävitada. Me ei saa iialgi teada, kui tõsiselt Sigar antud mõttega mängis, ent reaalsust teame kõik liigagi hästi. Piip toimetas ringi 1953. aastani, Ratastool suri – nagu öeldud – juba varem ära, Sigar sai taaskord brittide peaministriks, aga algas ka aastakümneid kestnud külm sõda.

Sigaril tundus olevat tõsi taga ideega, et liitlased peaks pöörama torud teisele poole, et ka Vene kurjuse impeerium hävitada.

Õppetund missugune. Kurjusega arveteklaarimisel pole mõistlik poolel teel pidama jääda, sest see tõstab varem võim hiljem uuesti oma sarvilise lõusta ning hakkab otsast peale.

Just seda Potsdamis poolelijäänud üritust tuleks silmas pidada, kui mõtleme tänasele Venemaale.

Mängu astub Alice

Lewis Carrol "Alice imedemaal" (Tallinn, 1971) Foto: arhiiv

Kümmekond aastat Potsdami konverentsist varem, 1933. aasta 1. augustil, avaldati aga Lewis Carrolli klassikalise teose "Alice Imedemaal" järgi esimene film. Just sealt mäletame me karmi käega karjuvat ärtukuningannat ja tema lemmikhüüatust "Pea maha tal!" See lause kõlas Ärtu Emanda huulilt iga kord, kui talle miski ei meeldinud. Raamat lõppeb muuseas samuti küllaltki jabura kohtuprotsessiga, aga Alice'it lohutatakse, et "nad ei hukka ilmaski kedagi".

Raamat lõppeb muuseas samuti küllaltki jabura kohtuprotsessiga, aga Alice'it lohutatakse, et "nad ei hukka ilmaski kedagi".

Just need kaks tähtpäeva – Potsdami konverentsi ja Carrolli raamatu oma – sunnivad taaskord mõtlema, kuidas jääb putinistidest sõjakurjategijate karistamisega.

Tõsi. Sõda veel käib. Potsdami ajaks oli Saksamaa juba mutta surutud.

Ent ebamäärasus vene sõjaroimarite asjus paneb siiski mõtlema, kuidas Ärtu Emanda moodi "hukkamine", kus midagi ei juhtu, ähvardab ka tänast maailma. "Alice imedemaal" raamatus ei olnud hukatavad – tegelasteks olid mängukaardid – tegelikult milleski süüdi, niisiis las Ärtu Emand "pidas kohut", kus karistusi ei järgnenud.

Hoopis teine asi toimub aga Ukraina vastu peetavas verises sõjas. Carroli raamat oli vinge fantaasia, tänane sõda ja ka poolikuks jäänud Potsdami konverentsist tulenenud protsess kurb reaalsus.

Niisiis peaks rahvusvaheline üldsus täiest kõrist nõudma, et Ukraina sõja lõppedes ei tohi roimarid jääda karistamata, muidu läheme uuele ringile.