ELU25 ⟩ Peeter Espak: Euroopa suurriikide kliimakolonialism loodusrahvaste kallal

Kliimasoojenemine ähvardab lumememmesid väljasuremisega Foto: Margus Ansu

Peeter Espak analüüsib teateid, nagu oleks hajaasustusega väikerahvad suurima ökoloogilise jalajälje tekitajad. Saadav kombinatsioon olemasolevast kliimapäästmisest moodustab täiusliku valede võrgustiku, millel ei puudu ainult mitte moraalne, eetiline või ka turumajanduslik loogika, vaid toimuv oleks totter isegi sotsialistliku plaanimajanduse raames. Toimetanud Juku-Kalle Raid.

Ükskõik, kus ei kohta erinevate kliimaaktivistide argumente eestlase kahjulikkusest planeedi kestmajäämisele ning meie rahva erilisest saastamisjäljest või ka ametlikke Euroopa mudelite ja arvutusmeetoditega läbiviidud statistikat, on nii loogikas kui arvutuskäikudes sees üks läbiv suur viga ja ebaõiglus.

Võrreldakse täiesti võrreldamatuid asju

Nimelt esitletakse moonutatult eri Euroopa riikide «kliimajälgi» lähtudes pea eranditult inimeste arvust mingis riigis ning sinna sisse territooriumi ühegi koefitsendi või kordajaga mõistuspäraselt kaalumata. Samuti ei lähe mitte kunagi arvesse sellel territooriumil olemasolevate looduskoosluste, metsade või ka kaitsealade positiivne ja puhastav mõju arvestuses olgu kogu planeedi, Euroopa Liidu, läänemaailma või mingi majanduspiirkonna riikide kogupindala või mistahes muu võrdleva päriselt asjakohase näitajaga.

Näiteks mõni aeg tagasi Riigikogu juures tegutseva arenguseire keskuse kliimaraportis jõuti järeldusele, et eestlaste keskkonnajälg olla teiste eurooplaste omast kolmandiku võrra suurem ja ületavat planeedi taluvuspiiri ligi neljakordselt! Sellisel moel arvutatakse mistahes kliima- või saastamisjälgi absoluutselt manipulatiivselt, sest üldsusele pole andmete saamise käiku kuidagigi proovitudki loogiliselt seletada või ka moraalselt põhjendada.

Keskmine lehelugeja ei pruugi sealjuures isegi tajuda, et ühte potti ja samadel alustel võrreldavaks on pandud nii territooriumilt väga suured, kuid selle suhtes rahvaarvult pigem väikesed Soome, Rootsi ja Norra. Samas jälle ka territooriumilt eelnevatega võrreldav kuid rahvaarvult Euroopa suurim riik Saksamaa ning suur paljusus pindalalt väikeriike, kelle populatsioon võib aga olla samas nii ülipisike kui jälle ka väga suur.

Võrreldakse võrreldamatut ning arvutusi tehakse kuskil arusaamatutel põhjustel kokkulepitud reeglistike järgi, millel puudub loogiline või ka moraalne õigustus ja põhjendus.

Näitlik õppetund: Eesti ja Holland

Olukorra näitlikustamiseks ilma väga keerulistesse arvutuskäikudesse laskumata võikski tuua kasvõi kahe Euroopa riigi Eesti ja Hollandi näite. Euroopa Liidu ja ümbritsevate riikide võrdluses võib mõlemat riiki pidada territooriumilt mitte otse väikseks aga ka mitte suureks nagu ka näiteks Taani, Šveits, Slovakkia ja mitmed teised. Siiski aga tublisti suuremaks kui Belgia, Sloveenia, Moldova või Albaania. Eesti ja Holland mõlemad on seega Euroopas pindalalt kuhugi vähemasse keskmikku kalduv. Kui võrdleme aga Eesti ja Hollandi territooriume rahvaarvudega, saame

avalikult leitava tavastatistika järgi sellised tulemused: Eesti territoorium on 45227 km2 ja rahvaarvu 1 328439 kohta on meie rahastikutihedus 30,9 inimest ruutkilomeetri kohta. Hollandi territoorium aga 41543 km2 ning rahvaarvu 17 424978 kohta on Hollandi rahvastikutihedus 421 inimest ruutkilomeetri kohta.

Holland on Euroopas ja majanduslikult ka kogu planeedi mõistes ikkagi pigem suurriik tohutu planetaarse jäljega kogu kliimale. Eesti on väikeriik, kus elab loodustarmastav ja säästev väikerahvas, kelle jälg planeedile on selgelt positiivne ja globaalses plaanis head tegev just meie loodusterritooriumi ja ka selle säästliku majandmise tõttu.

Võrdlus rahvaarvu plaanis on totrus

Nii Eesti kui Holland, on aga võrdluses esitatud eranditult rahvaarvu plaanis. Kui palju üks eestlane saastab võrdluses ühe hollandi inimesega, kuigi Eesti rahvastikutihedus samasuure territooriumi juures on üle kümne korra väiksem. Võtmata arvesse meie väga puhast loodust, meie tohutut metsade, rabade ja soode ning looduskaitsealade pindala. Ning tegelikult üleüldist looduslähedast elulaadi.

Eestlane on Euroopas üks kõige kliimasõbralikum rahvas üldse tänu kelle tegevusele või ka mittetegevusele, mis tihti on eestlase majanduslikku elujärge suuresti vähendanud, ongi planeet ja eriti Euroopa saanud nii puhtamaks kui ka paremaks. Meie keskkonnasõbralikkust ning ka avatust eri kliimat või keskkonda kaitsvatele initsiatiividele kinnitavad ka kõik küsitlustulemused, sealhulgas Ühiskonnauuringute Instituudi kõik vastavad andmed.

Tegelikud meelelaadid

Eestlane on tänasel päeval meelelaadilt kindlasti justnimelt «loodusrahvas», kuigi veel sada aastat tagasi selline definitsioon poleks tõenäoliselt olnud kohane.

Suure tõenäosusega tähistas meie kaugemate ja veel ka sajanditaguste esivanemate jaoks „mets“ pigem midagi ohtlikku ning kaost ja eri deemoneid täis olevat korrastamatuse piirkonda vastukaaluks «tsiviliseeritud» külaelule või põllumajandusaladele. Metsas ei elanud vast enamasti headust kehastavad haldjad, vaid pigem kurjad kollid ja «libahundid» ning muistne eestlane ei käinud vast metsas ka seentega juttu vestmas looduse ilu ja olemuse üle filosoofilist sisedialoogi pidades nagu näiteks tänapäeval Valdur Mikita ja tema tuhanded lugejad. Mets ja harimata loodus oli pigem ohte täis kahtlane koht.

Tänaseks on meie meelelaad läbinud suure muudatuse ja seda üldse mitte olulisel moel seotult kaasaegse lääne marksistliku ja apokalüptilise kliimafanatsimiga, mis on üldjuhtumil ühenduses ka vasakparteide poliitilise agitatsiooniga. Nimelt looduse kallal totaalset laastamistööd teinud sotsialistlik okupatsioonirežiim näitas igaleühele kätte selle, mil määral on tegelikult võimalik lagastada, hävitada ning loodust sisuliselt ära kaotada ja terve maa kasvõi elamiskõlbmatuks kõrbeks muuta, kui puudub igasugune keskkonnast hoolimine ja ka kaitsvad regulatsioonid.

Loomulikult on ka iga tänase täiskasvanu mälus kaheksakümnendate keskel alanud nõukogudevastane fosforiidisõda ning põlevaid jõgesid ja veesilmi Tapa sõjaväebaasi lähistel olen lapsena isegi näinud. Tõenäoliselt seda, mis tegi meie keskkonnaga sotsialistlik plaanimajandussüsteem, ei taha enam uuesti kogeda mitte ükski täie mõistuse juures inimene.

Arvutuste kohaselt on kõige hullemad «saastajad» hajusad loodusrahvad

Kuid täna meil ja ka mujal läänemaailmas tehtavate «kliimaarvutuste» kohaselt olekski Euroopas vist kõige põlastusväärsemaks saastajarahvaks tõenäoliselt põhjarahvas saamid! Nad elavad hiiglaslikul territooriumil, mis hõlmab kindlasti rohkem kui 300 000 ruutkilomeetrit. Aga saame on täna Soomes, Rootsis ja Norras oma põlisel asualal alles kõigest hinnanguliselt 80 000.

Tõenäoliselt Euroopa pea viimase tõelise pärisloodusrahvana kasutavad nad aga suhteliselt palju puitu ja ka muud kütust (liikumisvahemaad on meeletud) selleks, et oma põlisaladel loodusega harmoonias edasi kesta. Hetke manipuleeriva ja petturliku kliimajälje arvutamise kohaselt peakski Euroopa Liidu kliimapoliitika prioriteet olema ju saami rahva ümberkasvatamine või ümberasustamine, sest nende hiiglaslik loodusterritoorium ei lähe arvesse.

Kui aga tahta, saaks neist vajadusel eri lahtiseletamata ja loogiliselt põhjendamata arvutusmudelite kohaselt samamoodi konstrueerida rõvedad ja vastikud saastajad. Just nagu äsja tehti eestlane manipulatiivseid võtteid kasutades planeeti saastavaks ja oma lääne moraalselt ülimuslikust, heast ja puhtast liigikaaslasest allpoolseisvaks. Kuigi just meil on Euroopas üks suuremaid puutumata loodusega territooriume rahvaarvuga võrdluses ning just meie kannatame oma keskkonna hoidmise ja muide ka maavarade kaevandamisest võimalikult hoidumise tõttu majanduslikult tegelikult pea enim.

Selle järgi on vene kütus keskkondlikult lausa püha!

Pikka aega oli ja on ka täna mitmete meelest palju moraalsem osta kütust Venemaalt, kus aetakse nafta kättesaamise eesmärgil kuritegelikult oma põlistelt elualadelt minema maid konfiskeerides ja rahvaid taga kiusates ka meie hõimlastest väikerahvad nagu handid. Kuid samas meie oma põlevkivi, mida saaksime tehnoloogia arenedes üha mõistlikumalt juba täna kasutusele võtta, ei tohtivat me planeedi säästmise nimel üldse kasutada. Venemaal loodust ja ka loodusrahvaid hävitades saadud energia ei olnud ja võimalik et pole ka tulevikus eriline probleem!

Väikese loodusrahva eestlase oma energiavarusid, mida saaks majandada aga suure hoole ja ka keskkonnasäästlikkusega kindlasti igas mõttes paremini, kui seda teevad täna mistahes naftat pumpavad riigid, on aga pahad. Saadav kombinatsioon olemasolevast kliimapäästmisest moodustab täiusliku valede võrgustiku, millel ei puudu ainult mitte moraalne, eetiline või ka turumajanduslik loogika, vaid toimuv oleks totter isegi sotsialistliku plaanimajanduse raames.

Sotsialistlik plaan üldiselt seab vähemalt mingid teostatavad või ettekujuteldavad sihid, mida siis asutakse kellegi meelest loogilise tegevuskava järgi ellu viima. Sellised plaanid ebaõnnestuvadki alati seetõttu, et ideaalis saavutada tahetu ja selleks loodud plaan ei ole päris maailmas kunagi teostatav. Sest igasugune plaanimajanduslik ettevõtmine läheb tavaliselt rappa seetõttu, et satub vastuollu nii inimloomuse kui inimliigil majanduslike mehhanismidega. Kuigi plaan iseenesest paberil võibki olla loogiline ja eesmärgid õilsad.

Praegustes kliimaarvutustes pole üldse mõistuspäraseid arvutuskäike

Hetkel toimuval kliimaplaanimajandusel pole aga ei mõistuspäraseid arvutuskäike, puuduvad igasugused teostatavad sihid ning ka plaani täitmisel puudub igasugune loogika peale kellegi juhusliku suva.

Ehk kuhu jõuab Euroopa või kus on üldse ratsionaalsus mistahes kliimateemadel, kui me loeme kõige looduslikumalt elavad ja planeedile kõige «kasulikumad» loodusrahvad manipuleerivate arvutusmeetoditega hoopiski kõige enam loodust kahjustavateks. Tegu on pigem suurriikide ja suurrahvaste kliimakolonialismiga endale paremate majandustingimuste loomiseks ja seeläbi teiste arvelt ka parema elatustaseme säilitamiseks. Kas Euroopa edasise edu aluseks ongi päriselt loosung: «Hävitagem loodusrahvad meil ja mujal looduse nimel, et vana koloniaalne Euroopa saaks ennast moraalsena tundes edasi saastada!»

Arenguseire keskuse vastulause.

Tea Danilov, Arenguseire Keskuse juhataja:

Arenguseire Keskuse arvutatud Eesti elanike keskkonnajäljel pole mingit pistmist Eesti territooriumi suuruse või rahvastikutihedusega. Tegemist on Eesti inimeste tarbitud toodete ja teenuste keskkonnajäljega, arvestades nende toodete ja teenuste keskkonnasõbralikkust. Imporditud toodete puhul avaldub osa Eesti inimeste keskkonnajäljest neis riikides, kus need tooted on toodetud. Seega ei ole Eesti inimeste keskkonnajälg piiratud Eesti territooriumiga.

Täpsemalt arvutuste metoodikast ja Arenguseire Keskuse ekspertide poolt tehtud järeldustest saab lugeda Arenguseire Keskuse poolt koostatud lühiraportist „Eesti ja Euroopa elanike keskmine keskkonnajälg“: https://arenguseire.ee/raportid/eesti-ja-euroopa-elanike-keskmine-keskkonnajalg/

Arenguseire Keskus on ühiskonna ja majanduse tulevikuarenguid analüüsiv mõttekoda Riigikogu juures. Keskus viib läbi erinevatel teemadel uurimisprojekte, mille eesmärk on ühiskonna pikaajaliste arengute analüüsimine ning uute trendide ja arengusuundade avastamine.