MART RAUDSAAR ⟩ Lilled Eesti majandusele

Mart Raudsaar Foto: Tairo Lutter

Mitmes oma varasemas kolumnis olen maininud, et Eesti liigub suurema riigikapitalismi suunas. Üheks vastavaks näiteks on ka idee ettevõtete senisest suuremast maksustamisest. Kusagil riigistruktuurides on vormunud siis ilmselt mingisugune arusaam, millist kasumit ettevõtja saada tohib ning millist mitte. Mul on suur huvi kuulda sellest tulevikus lähemalt, kes ja mil moel valgustatuseni jõudis?

Meenutan, kuidas õppisin ülikoolis 1993. aastal majandust Eesti esimese oma majandusteooria õpiku järgi, mille olid kirjutanud Raul Eamets ja paraku praeguseks meie seast lahkunud Andres Arrak. Kõiki vajalikke termineid sellel hetkel eesti keeles polnud, üht-teist olid autorid ise leiutanud ning raamat oli keeruline, ehkki huvitav lugemine.

Õnneks läbisin selle kursuse õiges eas, olles veel plaanimajandusest ja selle mitte-nii-väga-kaugest sugulasest, riigikapitalismist rikkumata. Loomuliku elukogemuse teel on minus kujunenud veendumus, et turumajandus suudab ennast ise reguleerida, kui ettevõtluskeskkond on vaba ning tarbijaile soodsa hinnataseme paneb paika nõudmise ja pakkumise vahekord. Vaadakem näiteks, mis on juhtunud mobiilkõnede hindadega ning milliseid suurepäraseid pakkumisi operaatorid tänapäeval teevad.

Erandiks võib olla naturaalne monopol nagu näiteks veevärk või raudteevõrk. Sellise infrastruktuuri rajamine on nõnda kallis, et teist konkureerivat veevärki või raudteevõrku pole majanduslikult mõeldav rajada. Selle asemel võtab riik enda kontrolli alla kogu monopoli või siis vaid infrastruktuuri ning laseb sellel opereerida erinevatel ettevõtetel (põhimõtteliselt on see nii juhtunud meie elektrienergia müüjatega, börsihinna kujunemine on siiski omaette teema).

Kuid miks peaks olemas olema näiteks riiklikke toidupoode? Tallinn soovis kunagi rajada munitsipaalpoode. Linnapoes ehk LiPos pidid hinnad olema ülejäänud poodidest odavamad, kuid see katse nurjus, kuna minu arusaamist mööda tuli kaupadele peale maksta ning LiPo jäigi sotsiaalprojektiks, mille eesmärgiks oli tõenäoliselt poliitilise kapitali kogumine odava tangaine abil.

Tallinna eksperimendid oli eksperimendid ühe osaga Eesti majandusest, mis ei suutnud kogu majandust moonutada ega kahjustada. Soomassiivi ühe siilu kuivendamine annab vaid ajutist efekti, pumpade välja lülitamise järel või kraavide ummistumise järel vesi naaseb.

Praegu ootab kuivendamine paraku tervet Eesti majandust. Meie ettevõtluskeskkonda juba on kahjustatud üsna mitmel moel. Eesti edu 1990. aastate alguses sai võimalikuks tänu sellele, et ettevõtluskeskkond oli lihtne, reeglid selged ning ennustatavad. Praeguses olukorras pole võimalik maksurahust ega reeglite ennustatavusest enam rääkida. Ettevõtjate kasumile lae seadmine oleks aga samm edasi ning samm täiesti vales suunas. Meil ei ole vaja turgu reguleerida maksude abil, meil on vaja tuua meie turule hoopis suuremat konkurentsi, näiteks kütusemüügi valdkonnas, räägin sellest veidi hiljem pikemalt. Ja kujutage ette imeasja, siis turg reguleerib ennast ise!

Praegu lahkan vastuargumenti, milleks tuuakse väidet, et Eesti ei ole enam odava tööjõuga riik ning vajab teistsugust majandusmudelit. Kindlasti on meie tööjõud tänasel päeval palju kallim kui kolmkümmend aastat tagasi. Kuid kas see muudab turumajanduse põhireeglid olematuks?

Administratiivne palkade tõstmine või ettevõtjate kasumi rekvireerimine sotsiaaltoetusteks on sekkumine turumajanduse põhiolemusse ning ei garanteeri kuidagi majanduskasvu. (Ma hetkel ei arutle teemal, kas majanduskasv on olemuslikult saatanast ja planeedi ressursse hävitav.)

Mulle on põhimõtteliselt vastuvõetamatu, kui riik hakkab ettevõtjaid suunama nii-öelda õigele teele. Me kõik tahame rohkem palka saada. Kuid selleks peab meie majandus olema globaalses kontekstis konkurentsivõimeline, hea tootlikkusega ning pakkuma lisaväärtust. Mõtleme, mis oleks juhtunud siis, kui riik oleks administratiivselt tõstnud meie inimeste palga 1993. aastal Rootsi keskmise töötaja palgaga samale tasemele? Mitte midagi head. Kuskohast see raha oleks tulnud? Meie ettevõtjad oleksid pankrotistunud ning pidanud uksed sulgema. Meie praegune arengutase on olnud pikaajalise ja loomuliku arengu – ning pikaajalise töö – suurepärane vili.

Nüüd siis räägitakse ikkagi võimalikust arenguhüppest Põhjamaade tasemele. See kõik on täiesti läbimõtlemata kontseptsioon, mida ma võrdlen lapseliku vaimustusega sellest, kuidas meie poliitikute delegatsioon nägi 1990. aastal Rootsis suurepärast rattateede võrgustikku. Me peame eneselt küsima kahte olulist küsimust: esiteks, mida me soovime saavutada ja teiseks, kui palju oleme nõus selle eest maksma, kui palju ohverdama?

Minu hinnangul on Rootsi majandussüsteem muutunud liialt riigikapitalistlikuks ning on seeläbi stagneerunud. Suured sotsiaaltoetused ei stimuleeri majanduspagulaste tööle siirdumist ning arvestades sealset maksusüsteemi pole ime, et mõningaid Rootsi ettevõtteid omandanud rahvusvaheline kapital on viinud tootmise välismaale.

Heaolu ei saa tekitada administratiivselt (hästi, üksikutele inimestele saab), heaolu tekib ikkagi töö tulemusena või siis kedagi röövides – nagu voolasid keskajal Hispaaniasse ja Portugali Uue Maailma rikkused, kuid peale mida mõlema riigi majandus stagneerus pikemaks ajaks ning Ibeeria poolsaar muutus Euroopa metropolist perifeeriaks.

Praegu jääb mulle mulje, et riik tahab maksude abil röövida nii ettevõtjat kui lõppkokkuvõttes tööinimesi, kelle võimaliku palgatõusu sööb ära töökohtade vähenemine turul ning käibemaksu tõus, inflatsioon ja muud säärased nähtused.

Sageli armastatakse maksustamisest rääkides näiteks tuua pankade suurkasumid. Tegemist on siiski erandliku valdkonnaga, kuna väga vähestes Eesti ettevõtluse valdkondades on absoluutsed kasuminumbrid nõnda suured. Ning nagu ütlesin juba eespool, ei ole üheski valdkonnas võimalik pikas perspektiivis maksustamise abil saavutada suuremat ja paremat turumajandust. Suuremat ja paremat turumajandust pakub pelgalt suurem konkurents. Seega tuleb valdkonnas suuremate maksude asemel nõuda hoopis suuremat konkurentsi! Miks ei ole Eestis näiteks mõnda head Ameerika panka? Või miks ei reageeri meie kütusemüüjate turg elastselt maailmaturu hinnamuutustele?

Lahenduseks pole turu surnuksreguleerimine, vaid vastupidi, maksude ja regulatsioonide vähendamine, mis meelitaks meie turule uusi tegijaid. Tõsi, võrreldes Ameerika või isegi Rootsi turuga on Eesti turg mikroskoopiline, Euroopa pärasoolikas halbade ühendustega ning agressiivse Venemaa külje all. Kliima pole ka just suurem asi (võib-olla õnnestub kliimaministeeriumil nihe paremuse suunas). Seega, globaalses konkurentsis ei ole meil just palju eeliseid.

Aga neid jää kohe enam üldse, kui me ise ennast surnuks maksustame ja reguleerime. Siis oleks hea teada kohta, kuhu võiks tuua lilli Eesti majanduse mälestuseks. Mõne püsiku istutamine oleks muidugi odavam, kui seda ei taba püsiku aluse maa maksustamine.