/nginx/o/2023/07/26/15481483t1h3e45.jpg)
Ahto Mulla kätte sattus Agu Veetamme nostalgiline teos «Kloogaranna kuldsed aastad», mis pajatab Kloogarannast, kuhu kunagi kogunesid suviti tuhanded venelased, kes põõsastesse kaktusi jätsid. Kloogarand oli üsna jõle, eestiaegsed ilusad suvilad lagunenud.
Algatuseks: palun, inimene, kes sa tuiad ringi grupis «Nostalgiline ENSV» ja halad, kui lahe oli nõukaaeg, ära edasi loe. Sina ju mulised vahetpidamata, kuidas õndsas ENSVs pandi vorsti sisse liha, mitte plastikut nagu täna. Ehkki tegelikult koosnes nõukavorst kontidest, kõõlustest, küüslaugust, sojajahust ja lihakombinaadis ringi vänderdavate rottide laipadest. Kui hakatakse patrama «kuldsetest liivadest» Kloogarannas, võisid nad kuldsed olla ainult uriinist.
Kuldsete liivadega meenub nõukaajaga rinda pistnud inimesele kõigepealt mitte Kloogaranna rongipeatus, madal meri ja mingid kummalised konstruktsioonid, mille pealt alla lastes tehnikaime sulle kümme pindu korraga perse vajutas – vaid hoopis Bulgaaria.
Kes Bulgaariasse ei saanud, pressis ennast koos poole tuhande teise suvitajaga rohelisse õudsesse rongi ning loksus Kloogaranda.
Bulgaaria oli veel õudsem, iga kell. Isegi mitte õudsem, aga väga kaugel. Ja ennast ära joonud tööinimesed kippusid sinna, nagu olnuks tegu mingi imepaigaga. Ametiasutustes pingutati ennast lolliks, et eraldataks tuusik, mille abil sai sõita räpasesse Bulgaariasse, kus kasvas persik. Ja mitte ainult. Bulgaarias kasvatati ka ketšupit ja konservherneid, mis sattusid teinekord kogemata Brežnevi toidupakikestesse. Bulgaaria ise oli sitt, aga ketšup hea: selline parasjagu vürtsine, mitte nagu tänased kastmed, mis koosnevad keedetud suhkrust ja ruineerunud poolest tomatist. Bulgaaria «kuldsed liivad» ja rannik jälitasid õudusunenägudes pikalt iga selle ranna külastajat.
Kes Bulgaariasse ei saanud, pressis ennast koos poole tuhande teise suvitajaga rohelisse õudsesse rongi ning loksus Kloogaranda.
/nginx/o/2023/07/26/15481488t1h43d4.jpg)
Kloogarand kujutas endast Bulgaaria aseainet, ainult et külmem oli. Kloogaranda sõitis rong Balti jaamast umbes viis korda tunnis, aga suviti nägi kõik ikka välja, nagu viidaks arutuid elajaid karjakaupa tapamajja.
Kuuevagunilisse kuse järgi lehkavasse rongi pressis ennast korraga mitu Tallinna linnaosa. Nõukogude inimeste asi, kuseodööriga olid kõik harjunud, isegi siis ei teinud keegi välja, kui poole peal väikese sitahaisu sisse viskas, kuna mingid kõvemad rannakülastajad käisid tamburis omi asju ajamas. Rõve oli see Kloogarand, muud midagi, aga nagu me teame, armastavad inimesed karjakaupa koos ühes ja samas kohas aeleda, üksteisele peale astuda ning moodustada mingite suvaputkade juures hiigelpikki ja vastikuid järjekordasid.
Pärast tunniajast venivas sabas kõikumist ulatas räpase kitliga eit sulle tulikuuma limonaadi, vedela jäätise või nätske rotipiruka.
Mullal ei lähe iialgi meelest Kloogaranna kohutavad toidu- ja joogikioskid, mis olid nimetatud ilmakaarte järgi, ilmselt seetõttu, et randa saabunud lakku täis kallurijuhid ära ei eksiks. Pärast tunniajast venivas sabas kõikumist ulatas räpase kitliga eit sulle lahkelt tulikuuma limonaadi, vedela jäätise, nätske rotipiruka või keemistemperatuurile läheneva temperatuuriga õlle.
/nginx/o/2023/07/26/15481490t1h2549.jpg)
Leidub veel palju olulisi aspekte, mida nostalgiliselt Kloogaranna ujumistiigi järele õhkav raamat millegipärast üldse ei kajasta. Näiteks see tõsiasi, et Kloogaranna lähedal asub Klooga ja seal omakorda elasid ebakultuursed vene sõjaväelased, nende tigedad ämmad, paksud naised ning huligaanidest lapsed. Klooga militaarlinnakusse ei tõstnud ükski normaalne inimene oma jalga, aga et rong sealt mööda venis, pidasid nõmedad sõjaväelased ise muu planeediga ühendust ja tekitasid igal pool paksu peavalu ning märkimisväärsetes kogustes kõikvõimalikku mustust.
Klooga paistab maailma ajaloos silma veel sellega, et seal asus pärast teist maailmasõda juutide kogumispunkt, kuna sakslased olid otsustanud kõik juudid ühte kohta tassida ja ühendada, nagu kommarid proletaarlaseid ühendasid, mille kohta võis lugeda iga toonase lehe päisest uudisvormis kirja pandud teadet «Kõigi maade proletaarlased, ühinege!».
/nginx/o/2023/07/26/15481491t1h323a.jpg)
Kõikvõimalikku vägivalda jätkus ka Kloogaranna lähistele. Paljud nõukanostalgikud kipuvad unustama, et Kloogaranda palistasid inimvaenuliku ketina erinevad lastevanglad või nagu siis neid kutsuti – pioneerilaagrid. Ajaloohuviline Muld on kuulanud kümnete kaupa kunagiste mudilaste ahastavaid lugusid elust eelmainitud laagrites, kus põhiline osa ajast möödus rivistustel Leninile truudust vandudes, sõda mängides, joonistusvõistlustel «Inimene ja piirivalvekoer» ja «Minu parim ema on pioneerijuht» osaledes. Suplema viidi lapsi rangelt rivis, kord päevas viieks minutiks, seda toimingut jälgis vilistav sadist, kes rühmadeks jaotatud elu õiekesed käbedalt veest välja kamandas, et järelkasvav põlvkond Rootsi ei ujuks. Süüa anti kohalikus kuuris, kahjuks ei oska hilisemate kirjelduste järgi kuidagi ära arvata, mis löga lapsed mekkima pidid, kuna mälestused antud koha pealt on kunagistel mudilastel tõrjutud.
Räägitakse legendi ujuvast miilitsast, kellele triivis järves vastu s**ajunn ja hüüdis: «Tere, kolleeg!»
Et aga ujumiskohti nappis ja Kloogarand oli neist siiski – hoolimata põõsa alla tehtud kaktustest, kuna sealset kuivpeldikut kartsid kõik – üks puhtamaid.
Harku järvega ei maksa võrreldagi, mille kohta räägitakse legendi ujuvast miilitsast, kellele triivis järves vastu s**ajunn ja hüüdis: «Tere, kolleeg!»
Kui miilits solvus ja aru pärima hakkas, et miks ta kakajunni kolleeg on, seletanud junn lõbusalt: «Noh, me mõlemad oleme ju siseorganitest!»
/nginx/o/2021/06/27/13877748t1hfb59.jpg)