/nginx/o/2012/08/21/1280000t1h29bc.jpg)
Kuidas juhtus nii, et igati lugupeetud ja hea ajaloolane Jaak Valge võttis täiesti mitteendalikult nõuks heisata stalinist Juhan Smuuli bareljeefi kõrvale ENSV lipu? Ükskõik millisest vabandusest hoolimata tundub Valge partei mängivat ideega EKRE NSVst, kirjutab Juku-Kalle Raid.
Kui mõni päev tagasi heiskas ajaloolane Jaak Valge Tallinna Kirjanike Maja külge stalinist Juhan Smuuli bareljeefi kõrvale ENSV lainetega lipu, hakkas ta selgitama, et soovis tähelepanu tõmmata probleemile: miks ripub vanalinnas kirjanike majakese küljes stalinist Juhan Smuuli bareljeef. Paraku oli tegemist täiesti läbimõtlematu aktiga ning ma kardan, et kui Valge oli siiras, saavutab ta ENSV lippu kasutades täpselt vastupidise tulemuse.
Küsimus Smuuli bareljeefi jätkuvast rippumisest kirjanike maja seinal on õige, aga Valge lahenduskäik täiesti jabur. Ühe kommari mälestuseks pandud «taiese» kõrval rippus äkki vanalinnas kõiki ENSVd armastavate nõukanostalgitsejate ühtne sümbol. Selle asemel, et anda selgelt märku soovist stalinist Smuuli bareljeefist vabaneda, muutis Valge selle justkui mingiks pronkssõduriks.
Seega saab Jaak Valge tegu vabalt võrrelda pilotkasid kandvate hasartse surematu kolonni seltsimeestega, kes nõukasümboleid igati kaitsevad.
Ka pronkssõdur on alles, mis siis, et laiema pilgu eest kalmistule tassituna, ikkagi alles. Ja igal aastal koguneb sinna grupp seltsimehi, kes ajavad jauru «Eesti vabastamisest», «võidust fašismi üle» ning ENSVst kui meie oma «töörahva tahtel» sündinud moodustisest. Ka pronkssõduri juurde tassitakse ENSV lippe. Sealjuures – kindla sooviga markeerida ENSV absoluutset legitiimsust ja minna mööda tõsiasjast, et Eesti okupeeriti.
Seega saab Jaak Valge tegu vabalt võrrelda pilotkasid kandvate hasartse surematu kolonni seltsimeestega, kes nõukasümboleid igati kaitsevad.
Valge on putinistide vaenlane, kust kurat see plagu?
Jaak Valge on mitte ainult teenekas, vaid ka väga hea ajaloolane; siinkohal tahaks soovitada kohe tema kirjutist, mille idee kuidagi ENSV lipuga kokku ei lähe: «Eesti parlament 1917–1940: poliitiline ajalugu», Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2019. Muuhulgas on Jaak Valge pälvinud mitmeid olulisi tunnustusi, näiteks Eesti ajalookirjanduse aastapreemia (2003), ajalooajakirja Tuna parima artikli preemia (2007), ajakirja Akadeemia hõbepreemia 2007 ning last but not least, ka vinge tiitli Venemaa suurim vaenlane 2010.
Viimasel võiks veidi peatuda. Sellist kummalist auhinda andis välja meilgi tuntud «putinjugend», ametliku nimega Naši (Meie) – Mutin Punni poolt 2007. aastast loodud noorteorganisatsioon, mille ülesanne oli tegeleda noorsoo patriootilise kasvatusega ning noortele suunatud laagrikursustega, et «õppida põhjalikult tundma salakavalat vaenlast». Kord aastas koguneti sõjaväelistatud noortelaagrisse Seligeri järve ääres, kus lisaks lahingõppustele anti juhtnööre, mil moel taltsutada koduseid argpükse – putinlikult mitte mõtlevaid noori – ning valida välja ka need «lurjused», kes Venemaad väljastpoolt õõnestada püüavad.
Just putinlik Vene kordab kangekaelselt, et on Nõukogude Liidu järglane ja pole mingit Eestit okupeerinud.
Olen Seligeri laagrit ajakirjanikuna külastanud, päris haige kogemus – lisaks süüdistustele Ameerika aadressil (põhiliseks neist jäi, et ameeriklased tahavad Venemaalt kätte saada toidu ja maavarad) rippusid seal ka seinalehti meenutavad tahvlid, kuhu kleebiti «põhivaenlaste» portreed, kus tõepoolest eksponeeriti lisaks Toomas Hendrik Ilvesele ka Marina Kaljuranna, Andrus Ansipi, aga ka Jaak Valge pilti.
Seda enam ei taipa ma, miks Jaak ENSV plaguga Smuuli käkerdise juurde lehvitama läks. Just putinlik Vene kordab kangekaelselt, et on Nõukogude Liidu järglane ja pole mingit Eestit okupeerinud, kuna see ühines «sõbraliku vennasrahvaga» ise ning vabatahtlikult.
Kuidagi ei tahaks uskuda, et Jaak Valge on lolliks läinud ja kujutab endast isehakanud leitnant Johannes Lumistet, kes heiskas koos Elmar Nagelmaniga 1944. aasta 22. septembri hommikul Pika Hermanni tornis lehviva sinimustvalge kõrvale punalipu. Andes märku riigivõimu «vahetumisest», Tallinna «vabastamisest» ja ENSV taastekkimisest.
Ilmselt ei mõtisklenud lugupeetud Valge kuigi sügavalt, et okupatsioonilipuga mööda linna ringi tuiamine mõjub tema uitmõttele vabaneda ühe stalinisti bareljeefist hoopis vastupidiselt.
Sama loogika järgi, mida mainitud akt endast kujutab, võime me oodata «Tallinna vabastamise aastapäeval» pronkssõduri juures EKREsse kuuluvaid tegelasi, kes vehivad ENSV kangaga ja väidavad, et selle aktsiooni eesmärgiks on pronkssõduri äraviimine kalmistult – näiteks Maarjamäele muuseumisse, kus olekski tegelikult mainitud puusliku õige koht.
Varro Vooglaid samast parteist ju ongi seletanud, et lipu värvil või olemusel, mis lehvib Pika Hermanni tornis, ei olevat suurt tähtsust.
Kui aga keegi siin vahet ei märka, siis võiks lainelipuga vehkimine olla ka kui märk EKRE NSV omanäolisest võitlusest üsna halva Eesti Vabariigi vastu, mida tuleb «parandada» kõikide vahenditega – nii parlamendis kui tänaval.
Varro Vooglaid samast parteist ju ongi seletanud, et lipu värvil või olemusel, mis lehvib Pika Hermanni tornis, ei olevat suurt tähtsust.
Lumiste 1944. aastal Pika Hermanni torni heisatud lipp olla väidetavalt tehtud haakristilipu kangast. Nii meenutavad kaasaegsed. Ja saatuse irooniana sobib see mentaalselt väga hästi. Okupatsioon on okupatsioon.
Mäletan, et isegi 1990. aastal, kui heiskasime pulli pärast Tihemetsa kolhoosi ENSV lipu – küll tagurpidi, st lained ülalpool ja sirp-vasar «pea ees» all –, said kohalikud pahaseks, kuna neil oli ENSV lainetest kõrini.
Ma ei kujuta kuidagi ette, kuidas ENSV lipu presenteerimine täna kuidagi teistmoodi töötama peaks. Vabandage, aga seda ajaloolist jama, mida kujutas endast ENSV, ei taha lõviosa kodanikest – äkki mõned pronkssõduri jalamil tuikuvad «võitlejad» välja arvatud – tagasi.
Ka mitte EKRE NSV näol, ka siis mitte, kui takkajärgi selgitatakse, et «osutati tähelepanu» kommarite bareljeefile.
Mõlemad võiks ära koristada.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)