MART RAUDSAAR ⟩ Kas kilpkonnamaks või kliimasertifikaat?

Tänavakunst "Maksud ei tõuse, punkt" Foto: Kermo Benrot

Rääkisime nädalavahetusel ühe sõbraga maksudest. Sellel teemal räägivad tänases Eestis ilmselt paljud inimesed: mis on juhtunud ja mis veel saada võib. Me arutlesimegi pisut teemal, mis veel saada võib ning mis meie meelest – kui oleksime otsustajad – peaks juhtuma.

Makse on ajaloos olnud mitmesuguseid. Hetkel on tsiviliseeritud maailmas peamiselt kolme liiki makse: tulumaksud, tarbimise maksud ja varamaksud. Lunaraha ja habememaksu võimalusi me esialgu ei arutanud.

Tarbimist on võimalik vähendada, tulu on võimalik varjata, varaga on olukord oluliselt keerulisem. Ent ikkagi tõusetub küsimus: miks on päevakorras justnimelt automaks? Inimestel on ju palju vara. Meil on kodus külmkapid, jalgrattad, päevavarjud, televiisorid, matkasaapad, mitmesugused raamatud, kindlasti arvutid ja mobiiltelefonid. Seda nimekirja võib jätkata vastavalt sellele, kui palju on kellelgi õnnestunud midagi hankida. Ja kõik need asjad on teoreetiliselt varana maksustatavad ning on kindlasti keskkonnale kahjulikud, sest ressurssi on kulunud nii nende tootmiseks kui kulub hiljem nende utiliseerimiseks. Hullemgi veel, mõned asjad nõuavad ressurssi koguni ülalpidamiseks või kulutavad samal eesmärgil elektrienergiat, mis ei pruugi olla roheline.

Siin on koht, kus ma Liisa Pakostaga nõustun, et asju tuleks kauem tarbida. Mina sõidan ringi näiteks nii Hispaanias kui Eestis üle 20 aasta vanuse autoga ja mind ei koti, mida inimesed sellest arvavad. Hispaanias ei kotigi see kedagi. Muide, tegelikult tuleb odavam ka. Ainult automehaanikud peavad head olema.

Tulles tagasi maksustatavate asjade võimaliku nimekirja juurde, siis raadiomaks on meil ajalooliselt olnud. Põhjamaades lisandus sellele aja jooksul telerimaks. Eesti paraku okupeeriti enne televisiooni laialdast kasutuselevõttu (mõnel mehel oli Nipkow’ ketas juba olemas, mis oli algeline teleseade – selle vaatajate seas korraldati loose õigetele vastajatele, kes pakkusid, mida nad väikesel ekraanil nägid, kas baleriini või sirmikut).

Ma olen oma silmaga näinud, kuidas Rootsis käisid kontrollid vaatamas, kas inimesel on televiisor kodus ning täpsemalt, mitu televiisorit tal kodus on.

Samuti on maailmas olnud näiteid lemmikloomade maksustamisest. Enamasti on maksustatavad olnud kassid või koerad, kuid võimalik oleks maksustada ka kilpkonni, kuldkalasid ja papagoisid, eriti neid, kes ropendavad. Kilpkonnad ei räägi midagi ning ei kujuta seega endast suuremat ohtu.

Niisiis, miks ikkagi autod, millega on võimalik pealegi eest ära teise riiki sõita?

Vastus on lihtne ning peitub samas Rootsi televiisorikontrollide näites. Kõneldes televiisoritest, pole riigil selget ülevaadet, kas ja kui palju inimestel kodudes televiisoreid on. Pealegi võib neid peita keldritesse ja pööningutele, nagu 1940-41 aastal tehti. Kui okupandid käskisid raadioaparaate sakslaste lähenedes ära anda, siis üks mees võttis oma raadiol sisu välja, pani puust raadiokasti tellised ja viis selle miilitsajaoskonda. Ise kuulas aga BBCd või Berliini raadiot salaja edasi.

Autode osas on kord majas. Meil on autode osas väga korralik riiklik register ning autoga pole võimalik sõita sinna registrisse kuulumata. Riik teab väga täpselt, kellel on milline auto ning tänu ülevaatuse andmetele on teada isegi auto aastane läbisõit. Seega on neid võimalik üsna hõlpsasti maksustada – erinevalt külmkappidest, televiisoritest või kilpkonnadest.

Ah et mis mul nende kilpkonnadega on? Ma olen lapsest saadik tahtnud kilpkonna ning nüüd mul keskaasia kilpkonn ka on, seega säärase vabatahtliku ülestunnistuse tõttu olen avatud kilpkonnade maksustamisele. Hispaanias on nii, et kes oma kinnisvaramaksu vabatahtlikult enne tähtaega ära maksab, saab rahalist boonust; hilinejatele keeratakse aga maksu juurde.

Siia ma tahtsingi jutuga jõuda. Kuna riigi rahaprobleemid ennustatavas tulevikus ei leevene, siis on väga tõenäoline, et vaadatakse ringi järgmiste maksude järele. Nagu juba leidsime, on lihtne maksustada neid objekte, mille kohta on riigil ülevaatlik register. Lisaks autodele on riigil ülevaatlik register kinnisvarast. Seega kinnitage rihmad, ennustan, et peagi tuleb meil ka kinnisvaramaks!

Maamaks juba tõusis ning kadus ära kodualuse maa maksusoodustus.

Selleski kategoorias on võimalik põhjendada hoonete erinevat maksustamist kliimanõuetega. Säästlikumatele rajatistele saab anda soodustust, renoveerimata nõukogude aegseid paneelmaju saab aga maksustada kõige kõrgema tariifiga. Neid on palju ning pealegi, VIPid ei ela tavaliselt sellistes korterites.

Kui ma juba mainisin kliimanõudeid (ja kliimapoliitikast kirjutan kindlasti põhjalikumalt edaspidi), siis on väga kahetsusväärne, et kliimamuutuse probleeme muudetakse lolliks mingisuguse jamaga. Tuleks ausalt välja öelda, et riigil pole enam piisavalt raha. (Miks ei ole ja millele see kulub, on samuti omaette teema, praegu rahuldume selle faktuaalse tõdemusega, et raha ei ole.)

Me peaksime pöörama pilgu minevikku, kuskohast on nii mõndagi kasulikku õppida. Muuhulgas ka keskajast. Kui valitsejal oli tarvis püstitada katedraal ning samal ajal mõne veniva sõja tõttu raha nappis, siis leiutati väga hea vahend, milleks oli indulgents. Mulle tundub üha enam, et indulgentsid tuleks kasutusele võtta ka tänapäeval ning tegemist ei ole niivõrd pattude andeks andmise vahendiga (seda muidugi ka), kuivõrd sertifikaadiga, mis pakub inimesele maksu- ja hingerahu. Ma võrdleksin seda fikseeritud elektripaketiga – on küll kallis, aga mine tea, mis kõik muidu juhtuda võib. Ja juhtub ka, nagu elu on näidanud.

Tänapäevase moevoolu kohaselt võiks seda tõendit nimetada kliimasertifikaadiks. Inimene maksab aastas teatud summa, näiteks tuhat eurot ning võib olla kindel, et tema keskkonnavaenulik tarbimine on andeks antud ja teda ei ähvarda uued ootamatud maksud või tänaval piitsutamine.

Nüüd ma läksin muidugi ilukirjanduslikuks, kuid parima resultaadi inimeste ühes või teises suunas nügimiseks annavad siiski äärmuslikud meetmed. Vaja on nii präänikut kui keppi. Präänik on teadmine, et sellel aastal minu käest enam rohkem raha ei küsita ning veelgi enam, võin kleepida autole näiteks kliimasõbraliku inimese kleebise, tänu millele minu autot ei loobita munadega; kepiks on aga võimalus kogeda sedasama munadega loopimist, ühiskondlikku meelepaha väära ja kahjurliku käitumise eest, mille on kenasti täiuseni arendanud mõned islamivabariigid, kuid näiteid leiab ka kristliku Euroopa varasemast ajaloost.

Meil oleks vaja kiiresti juurutada personaalne aastane kliimasertifikaat, mida iga inimene võiks uhkusega kaasas kanda ning mis annaks talle hingerahu. Riigile annaks meede aga stabiilse rahastusbaasi ilma liigse panustamiseta vararegistrite arendamisse või nuhkide palkamisse.

Asi on naljast kaugel. Praegu räägib riik kliimaneutraalsusest ning kavatseb maksustada autosid, teise käega aga võtab maha massiliselt puid, mis on üheks parimaks teadaolevaks kliimaregulaatoriks ning süsinikusidujaks. Elektriautod, mille tootmine on keskkonnale kahjulik ning mille käigushoidmiseks tuleb toota elektrienergiat – ehk saastada kusagil mujal – on tõstetud poodiumile kui kliimasõbraliku tarbimise parim näidis.

Minu meelest peaksime unustama elektriautod. Riigile, inimestele ja ka kliimale oleks parem võimalikult kiire personaalse kliimasertifikaadi juurutamine. See peaks olema auto numbrimärgile kleebitav, nagu kunagi oli ülevaatuse tõend, mis oli igal aastal erinevat värvi.