MART RAUDSAAR ⟩ Verd, higi ja pisaraid

Isamaa korraldas superministeeriumi juures automaksu vastase meeleavalduse. Foto: Madis Veltman

Oh-jah, olen juba kaks korda automaksust kirjutanud ning nagu öeldakse, kaks ilma kolmandata ei jää. Kolmapäeval avalikustas valitsus automaksu seaduseelnõu väljatöötamise kava ning ootab sellele tagasisidet, nii et tegelikult on põhjust ühte kui teist öelda küll.

Postimees on oma 19. juuli juhtkirjas juba põhimise ära öelnud. Automaks toob kaasa Eesti autopargi romustumise ning automaks võiks olla erinev pealinnas ja Võrumaal (selguse huvides lisagem, et Võrumaal peaks maks olema siis väiksem).

Tahan peatuda ühel teisel momendil. Nimelt, kas ja kuidas võiks tagasiside käigus valitsust mõjutada viisil, et seda automaksu üldse ei tuleks. Järgneva looga annan selleks pisikese isikliku panuse.

Eestlased on olemuselt pigem tagasihoidlikud. Kui kõrgemalt poolt midagi öeldakse, siis järelikult on nii vaja. Sotsiaalpsühholoogias on selle nähtuse nimeks konformism ehk vaikiv enamuse või tähtsamate isikute seisukohaga nõustumine.

Puutusin sellega esimest korda väga markantselt kokku 1993. aastal. Olin siis värskeltvalitud Elva volikogu liige ning püüdsin ühte vanemat volikogu liiget teatud asjas veenda. „Ah, mis nüüd mina…“ ütles tagasihoidlik inimene. „Olen pensionär, mida ma sellest asjast ikka tean.“

Aga tegemist oli volikokku valitud pensionäriga, kellel oli väga mõjukas hääl. Seda hullem, kui ta asjast midagi ei teadnud ega ennast kurssi viia ei soovinud. Ma ei ütle, et mul oli selles olukorras ilmtingimata õigus, kuid hea otsuse nimel on alati mõistlik pidada diskussiooni.

Mulle meeldib mõelda demokraatiast kui valgustatud inimeste teadliku valiku tulemusest. Praegu on meil aga paraku põrsas kotis. Rahandusminister ütles ka, et tõesti, automaksust me enne valimisi ei rääkinud, kuid keskkonnahoiust küll. (Ma ei räägi teile kuivast seadusest, küll aga sellest, et tööviljakus on langenud.)

Minu meelest tuleks inimestesse (valijatesse) suhtuda kui otsustusvõimelistesse indiviididesse. Ka laste kasvatamises on oluline nendega rääkida asjadest ausalt, nagu need on ning mitte ebameeldivaid momente varjata. Vastupidine käitumine on manipuleerimine.

Niisiis, rahvaga tuleks rääkida probleemidest ausalt. Minnes tagasi Winston Churchilli aega, kes lubas Teise maailmasõja aegu rahvale üksnes verd, higi ja pisaraid (Lennart Meri on teda allikale viitamata hiljem tsiteerinud), tuleb rahvas kõrgema eesmärgi nimel kaasa, kui ta eesmärgist aru saab.

Aga mis on praegu see kõrgem eesmärk? Või mis on probleem, mida me lahendame?

Esimene variant. Riigieelarves pole piisavalt raha ning me peame kokku hoidma ja tõstma makse. Keegi ei taha, et meie võlgu peaksid maksma meie lapsed.

Teine variant. Eesti autopark on saastav ning omanikke tuleb administratiivselt suunata keskkonnasõbralikumaid autosid ostma, sest vabatahtlikult nad seda ei tee.

Põhimõtteliselt on mõlemad väited kontekstita justnagu koššer, kuid nende lähemal analüüsimisel võime öeldu tõeväärtuse seada kahtluse alla.

Tuletan meelde klassikalise loogika (antud juhul ühtlasi dialektika ehk arutluskunsti) reegleid, millele matemaatik Leibnitz lisas küllaldase aluse printsiibi. See tähendab, et Aristotelese loogikareeglid (tõesus, samasus jne.) kehtivad siis, kui meil on nende hindamiseks olemas piisavalt tausta, piisavalt teadmisi.

Esitan järgnevad teesid ning mõelge minuga kaasa, kas nende osas on meil olemas küllaldane taust. Kohe esitan sulgudes ka vastuväite.

1. Riigieelarves pole piisavalt raha (piisavalt – milleks?).

2. Eesti autopark peaks olema keskkonnasõbralikum (milline on keskkonnasõbralik autopark?).

3. Automaksus on need kaks momenti omavahel seotud (kas tõesti, kuidas täpselt?).

Räägime rahast. Väidan, et enamik inimesi ei tea riigieelarve struktuurist ja koostamisest mitte midagi. Nagu on olnud lugeda ajakirjandusest, ei saa eelarvest alati aru ka riigikogu liikmed. Kuid iga eelarvestamisega kokku puutunud inimene teab, et selles protsessis on kolm dimensiooni: kulud, tulud ja eesmärgid.

Kulusid on võimalik vähendada. Tulusid on võimalik tõsta. Ent ilma eesmärkideta ei ole eelarvel suuremat mõtet. (Volikogudes nimetatakse eelarve eesmärgistamist eelarvestrateegiaks.)

Vahelemärkusena, mul on kahtlus, et eelarve kontekstis rahaliselt mahult mitte kõiges suurem automaks varjab avalikkuse eest eelarvega seoses äkki midagi muud, kuna tegemist on teemaga, mis on kõigil hambus ning miskit suuremat jääb taustal märkamata. Näiteks võib volikogu kirglikult vaielda selle üle, millise tegumoe ja värviga peavad olema kultuurimaja toolid, kuid kultuurimaja ehitamiseks vajalik laenuleping jääb suurema tähelepanuta – aga eks need lepingud ole üks keeruline värk ka.

See selleks. Kuna rahandusministergi on öelnud, et automaksu põhieesmärk ei ole riigieelarvesse raha saada, siis vaatleme järgnevalt lähemalt keskkonnateemalisi aspekte. Oletame, et automaksu eesmärk on tõesti üllas keskkonnahoid.

Järgnevalt liialdan, kuid kõige keskkonnasõbralikum eksisteerimise viis on elada muldonnis ning süüa juurikaid, mitte reisida ning ammugi mitte kasutada internetti või sõita autoga.

Inimese tegevusel on paratamatult keskkonnale nii või teistsugune mõju. Milline just ja kuhu tõmmata tasakaalupunkt, see on arutelu koht. Ja me teame, et rongid ei sõida enam ammu kivisöega ja samuti teame, et autod on muutunud üha ökonoomsemaks. Seega on ajalooliselt areng keskkonnasõbralikkusse suunas toimunud. Ent see on alati olnud vaidluste teema ja kui on mingisugusele otsusele jõutud, siis on inimesed asjast olemuslikult aru saanud ning on mõistnud ka otsusest johtuvat kasu.

Kus on olnud meil see arutelu, et saame kliimaeesmärke täita just autoparki uuendades? (Muide, olen isiklikult jätkuvalt veendunud, et elektriautod ei ole pikas plaanis keskkonnasõbralikud, kuna nende akude tootmine on väga saastav tegevus – pigem kuulub tulevik vesinikuautodele).

Minu meelest pole meil olnud avalikku arutelu ka kliimaeesmärkide kui selliste üle. Miks?

Kui ma pean juhanliivilikult ära andma vana kuue, siis ma tahan teada, mis edasi saab.

Jah, ma olen täiesti veendunud, et enamik lugejaid soovib maailma jätkumist viisil, et elu läheks paremaks ja et meie lastel oleks seal hea elada. Kui ma pean selle nimel isiklikku heaolu rohkem või vähem ohverdama (ja ma saan teile lubada vaid verd, higi ja pisaraid), siis ma tahan aru saada, et see tõesti nii on ning et ohverdus ei lähe kellegi taskusse, kes selle eest ostab mõnusaid isiklikke elektriautosid, mille automaks on väike.

Praegu ma selles kindel ei ole.

Hästi, kliimaministeerium ja rahandusministeerium veel vaidlevad ning sõna võib äkki sekka öelda ka regionaalminister. Kui kõrgemad aadlikud vaidlevad, on talupoegadel alati lootust.

Aga – ma tahan praegu näha avalikku ausat debatti, mitte suhtekorralduslikku libedat (kuld)muna, mille resultaadis isegi asjaomased sugugi kindlad pole, et mis suunas see viimaks veerema hakkab.

Kui meie eelarve prioriteet on (jah, tõesti kui on!) keskkonnahoid ja kliimaeesmärgid, siis me peame neist rääkima hakkama. Ning unustama mõneks ajaks automaksu. Sest automaks üksi pole tõenäoliselt piisav. Küll aga on ta piisav, et viia süvavaesusesse maainimesed, kelle jaoks on autoront ainus võimalus teenusteni jõuda, mis on nihkunud üha kaugemale ja kõrgemale.

Või kui poliitilistel põhjustel tehakse maainimeste romudele soodustus, siis kaotab keskkonnajutt kogu tõsiseltvõetavuse ning alles jääb vaid riigieelarvesse raha kogumise argument. Kui nii, siis ma tahaksin rohkem teada, mida selle rahaga tehakse. Ja kes teeb.