Viljandi valla kommunikatsioonijuht Rain Porss möönis, et vallal puudub info looma väärkohtlemisest või piinamisest. «Kui meil oleks selline info, siis ilmselgelt oleks olukord teine ja me ei seisaks kutsa tagasisaamise eest,» nentis Porss. «Kui vallal oleks mingisugunegi kahtlus, et seda koera on väärkoheldud või lausa piinatud, aitaksime Karule uut kodu leida. Aga olukord ei ole selline – meil on siin üks kurb vanaproua, kelle sõber hoovist minema viidi. Ta on mulle nuttes kinnitanud, et soovib koera tagasi, ja et kas me aitame teda.»
Porss tunnistas, et teatud puudujääke vald koera pidamisel siiski tuvastas: kett oleks võinud pikem olla, kuut veidi tihedam, kiip pandud ja vaktsiinid tehtud. «Nende puudustega on tegeletud ja kui Karu tagasi tuleb, on tal uus kuut ja kõik vajalik olemas,» kinnitas Porss.
Väärkohtlemine on kuulujutt?
Kui loomakaitse liit tõi esile, et omanik on alkoholijoobes olles koera väärkohelnud, siis Viljandi valla kommunikatsioonijuht seda tõeseks ei pea. «Jutud koera väärkohtlemisest on kuulujutu tasandil. Valla inimesed, kes tema juures regulaarselt käivad, räägivad vastupidist: tihti on Karu proual toas seltsis. Inimesed, kes perenaist tunnevad ja temaga regulaarselt kohtuvad, on öelnud, et nad ei usu seda piinamise ja väärkohtlemise juttu. Nende kogemus näitab just vastupidist: inimene hoolib oma koerast. Proua hoolitses kenasti selle eest, et kutsal oleks toit ja puhas kaevuvesi ees. Linnas süüa ostmas käies muretseb ta kõigepealt söögi kutsale ja siis alles endale. Olen ise proual külas käinud ja küsisin talle silma vaadates, et kas sa oled koera löönud või kuidagi väärkohelnud, ning tema vastus oli konkreetne: «Ei, mitte kunagi.»»