ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Aadu Hitleri «Mein Kampfi» sünnipäev ning selle osa tänases maailmas

Juku-Kalle Raid Foto: arhiiv

18. juulil 1925, 98 aastat tagasi, avaldas Adolf Hitler oma (paraku) kultuslikuks kujunenud teose «Mein Kampf». Tegemist on üsna segase raamatuga, mis on kohati täiesti arusaamatu, kirjutab Juku-Kalle Raid. Aga laiadele massidele läheb sihukene ogarus korda – ka tänapäeval. Sirvime korraks Aadu teost ja mõtleme tänase maailma peale.

Sada aastat tagasi, mil esimene ilmasõda oli suhteliselt äsja lõppenud, kaardile tekkinud pinutäis uusi riike, näitasid inimesed, kes võimule pürgisid, end hoopis teistsugustena kui tänapäeva poliitikud. Suurelt osalt. Ent paralleele siiski leidub.

Leidub ka ridamisi riike, kus Adolf Hitleri «Mein Kampf» on keelatud, aga tegelikult on selline lähenemine vähe totter. «Mein Kampf» kujutab endast üht levinud kibestumismudelit, mida ei peaks ära keelama, vaid kust võiks õppust võtta. Ja sarnaseid tüüpe, kes tänaste Hitleritena räuskavad, pole mõtet ehk vaenukõneseadusega rünnata, see neid ei muuda. Muudab võimalus asju analüüsida. Ja ka siis jääb kõikide teiste süüdistajaid alati ringi veiklema.

Kui vihakõneleja näitab end ohvrina

Esiteks: võimu ümber tiirutav tulevane diktaator oli varjamatult kuri, traumeeritud, kättemaksuhimuline ning räuskav. Mingil moel sobis ta ajastupilti hästi: kõva käe alla varisesid erinevad riigid, demokraatia kujunes 1930. aastateks siiski pigem erandlikuks valitsusvormiks.

Hitler oli avalik luuser, ta tõmbas varjamatu paralleeli oma «alusetute ebaõnnestumiste» ja saksa rahva «õnnetuse» vahele.

Tõsi, Natsi-Saksamaa või leninliku ning stalinliku Nõukogude Liidu sarnased režiimid jäid paljudele autoritaarihakatistele kättesaamatuks, mis muidugi ei tähenda, et salaja ei võinud eri riikide Hitlerid ja Napoleonid absoluutse võimu heiastusi peas haududa ja loota, et ehk avaneb võimalus.

«Kõva käsi» oli moes. Nii Prantsusmaal, Baltikumis, Poolas, Tšehhoslovakkias kui ka isegi Soome-taolisel maal, kus siiski demokraatia autokraatiale peale jäi. Ent see kõik ei muutunud muidugi näiteks Mannerheimi põhimõtteliseks demokraadiks.

Hitler oskas «Mein Kampfis» väga osavalt ning edukalt vihkamist kultiveerida, sealjuures ise ohvrit mängides. Näiteks selles kirjakohas, kus ta pajatab, kuidas ta isa keelas tal toita vähimatki lootust kunagi kunsti õppida. Mille peale Hitler otsustas, et sel juhul ei õpi ta üldse mitte midagi.

Süüdi on kõik teised

Süüdi on teised. Kui Aadut Viinis kunstiakadeemiasse vastu ei võetud, pajatas ta oma raamatu halavamatel lehekülgedel ennasthaletseva mõnuga, kuidas oli teinud terve kuhja häid joonistusi ja veendunud, et eksami sooritamine on lapsemäng.

Hitler taob rusikaga uhkelt vastu rinda – ta oli Realschules joonistamises oma klassis ülekaalukalt parim (umbes nagu Karlsson, kes valdas absoluutselt iga asja kui «maailma parim», ent tegelikult muidugi mitte midagi. See selleks, Karlsson oli vähemalt lõbus ning kepsakas tegelane) – ja sellest ajast peale, kirjutab Hitler, olid ta võimed hämmastavalt arenenud; tema enda rahulolu ta loodud kunstiteostega pani teda tundma rõõmustavat uhkust ning olema kindel, et temast paremat ei leidu.

Hitler esitab ennast ja oma «palju kannatanud kodumaad» kui ühte ja sama «isikut».

Kui Aadut kooli ei võetud, tabas see teda välguna selgest taevast. Muidugi tormas ta rektoraati ning nõudis selgitusi, kes «ebaõiglaselt» selgitas, kuidas Hitleri joonistused näitavad vaieldamatult tema kõlbmatust kunstikooli vaatevinklist. Nii kirjutab ta ise.

Hitler oli avalik luuser, ta rõhutas seda meelega ning tegelikult tõmbas varjamatu paralleeli oma «alusetute ebaõnnestumiste» ja saksa rahva «õnnetuse» vahele.

Ka täna leidub neid, kes ennast riigiks peavad

Hitler esitab ennast ja oma «palju kannatanud kodumaad» kui ühte ja sama «isikut»: Versailles' lepingute ebaõiglus Saksamaa seisukohast tundub kohati isegi tühisem kui Hitlerit tabanud «saatuselöögid».

Hitler annab «Mein Kampfis» selgelt mõista, et ei tema ega Saksamaa ei alistu, tema ongi Saksamaa; alatused ja ebaõiglus tuleb kõrvaldada, nii autorit kui Saksamaad ootab ees enneolematult hiilgav tulevik. Umbes sellise leksikaga lärmas ka tänaseks juba lahkunud vene poliitik Žirinovski, röökides, et vene sõdur peab rahulduma alles siis, kui saab oma kirsasid pesta India ookeanis.

Igal «Mein Kampfi» leheküljel vaatab vastu «õiglane nördimus», väikese ja tigeda inimese viha, kes varitseb võimalust, et kogu ühiskonnale kätte maksta. Ja loomulikult leiab ta primifutu loogikat appi võttes kohe üles süüdlased: muidugi on neiks juudid, aga ka liberaalne intelligents, kes käitub Saksamaa suhtes «reeturlikult».

Peksta tuleb kõiki!

Tuntud vunts. Foto: Internet

Ja vaat siit alates tuleb «Mein Kampfi» iseloomus juba üht-teist tuttavat ette. Mitte nii jõulisel moel, kuid siiski piisavalt hasartselt otsitakse süüdlasi oma isiklikes nihuminemistes ka täna. Ungari võimud vadistavad soroslastest, rahvusvahelistest vandenõudest ning riigi kadunud hiilgusest, aga üsna samasuguseid kraaksatusi leiame ka eestikeelsest meediast ja sotsiaalmeediast küll ja veel. Kiiva kiskunud ja vaieldamatult väga õilsad ning põhjusega kibestunud inimesed lajatavad rahumeeli vasakule ning paremale. Enamasti on vahva peksta peaminister Kaja Kallast, aga mitte ainult.

Kõva kätt ihkavale totrusele on kõige targem vastu astuda külma kõhuga. Las lärmavad.

Ka meil äsatakse «liberastidele», pehmodele, morsipeolistele, osalt läheb asi isegi nii kaugele, et kõiges on süüdi venelaste sõda Ukraina vastu, milles omakorda on süüdi aga hoopis ukrainlased ning loomulikult ka USA.

Meinkampfilikku iba kohtame sada aastat hiljem küllaga: kui Hitler vaenas juute, siis praegu leidub terve kildkond paranoikuid, kes ajavad täiesti tõsimeelselt loba USA keemialaboritest Ukrainas jne, jne.

Niisiis: «Mein Kampfi» vaim elab edasi ning vaevalt et kuhugi kaob.

Paraku aga pole sellele mõtet vastu astuda paanilise poliitkorrektsusega, tsensuuriga või üsna hitlerlike keelamistega.

Vabadus on habras asi.

Ja tänaste meinkampflaste jõuline nurkasurumine teeb tegelikult karuteene ning aitab kibestujatel paremini koonduda, sest eks «ükskord prahvatab vimm».

Kõva kätt ihkavale totrusele on kõige targem vastu astuda külma kõhuga. Las lärmavad. Kuni muidugi kedagi aknast alla ei ähvarda visata või muul moel vagaseks teha.

Siis on juba kriminaalasja vaja.

Seadused sõnavabaduse piiramiseks – aeg-ajalt on neist soovidest kuulda – karistavad tegelikult hoopis rohkem ühiskonna intelligentsemat osa.