MART RAUDSAAR ⟩ Tükike Euroopat Aafrikas (2)

17. juuli 2023, 21:30

Ehkki olen Hispaanias palju ringi sõitnud ning käinud siin erinevates mereäärsetes piirkondades, olen neil päevil avastanud enda jaoks uue pärli. See on Hispaaniale kuuluv Ceuta linn Aafrikas, mille kliima ja vaib on nõnda erilised, et võrdlen seda Monacoga.

Ceuta on muidugi kõvasti rohkem lõunas, mistõttu on tema kliima veelgi parem – ehkki suvel ka kuumem – ning kuna sinna jõudmine nõuab üksjagu jõupingutust, ei liigu seal selliseid turismimasse nagu Hispaania päikeserannikul, kuhu Málaga lennujaama konveier neid tuima järjekindlusega veab. Ja Ceuta on kõvasti odavam ja Ceuta pole üksnes siniverelistele.

Kui Maroko 1956. aastal vabanes Prantsusmaa protektoraadi staatusest, siis liideti iseseisva Marokoga riigi põhjatipp Tangier, mida Hispaania oli Teise maailmasõja ajal «ajutise meetmena» okupeerinud. Ent kahest Vahemere äärsest sadamalinnast, Ceutast ja Melillast, keeldust Hispaania lahkumast, olles neis valitsenud juba 17. sajandist. Nii on meil tänapäeval huvitav olukord, kus leiame Aafrikas Maroko kaardilt kaks enklaavi, mis kuuluvad Euroopa Liidu koosseisu ning kus kehtib euro ja kehtib vaieldamatult õigusriik.

Ceuta pindala on 18,5 kilomeetrit ning ta ulatub Gibraltari väina lõunapoolses küljes merre enam-vähem samasuguse sarvena, nagu väina põhjapoolses osas Suurbritanniale kuuluv Gibraltar. Ja nii, nagu Hispaania soovib tagasi saada Gibraltarit, soovib Maroko tagasi saada Ceutat ja Melillat. Vaevalt, et kumbagi peaks lähitulevikus juhtuma. Gibraltar võimaldab Suurbitanniale strateegilist kontrolli olulise laevatee üle ning samasugust rolli mängib Hispaania jaoks Ceuta. Ja see ei ole sugugi mingi väike linn, vaid seal elab tänapäeval umbes 85 tuhat elanikku.

Külastasime sõbraga Ceutat praamiga ning selleks sõitsime esmalt autoga Hispaania lõunapoolsesse sadamalinna Algecirasesse, mis asub samanimelise lahe läänekaldal kohe Gibraltari vastas. Araabiamaailma lähedusest andis märku kirev tänavapilt, näiteks vesipiipu suitsetavad habetunud araabia vanamehed. Paljudest Algecirase poodidest polnud võimalik osta alkoholi ega isegi mitte õlut ning riiulitel lebasid halal-tooted.

Algecirase sadamast siirdub praam peaaegu iga tund Marokosse Tangierisse ning Ceutasse. Reisisadama terminali pikkades koridorides kõndides tundus, nagu läheksime Soome. Erinevalt Tallinna vanasadamast, lossib Algecirase sadam pidevalt suures koguses konteinerlaevu, mis parvlaeva pardalt vaadates meenutab lihtsakoelist tagurpidi-tetrist.

Jätsime auto sadama parkimismajja, kus pool päeva läks maksma 17 eurot – kuid väikeses Ceutas pole autoga mitte midagi teha ning see oleks vaid tüliks ning kahtlemata oleks auto ülevedu palju kulukam. Ka edasi-tagasi praamipilet ei olnud kõige odavam, makstes kahele inimesele kokku 126 eurot. Ehkki me ei vahetanud riiki, vaid üksnes mannert, kontrolliti Eesti ID-kaarte ning praamile siirdudes valgustati läbi meie kotid.

See-eest oli praamisõit tõeline nauding, kuna võimsad mootorid kiirendasid laevateele jõudes tempokalt ning liikusime soolases veepilves edasi Waze’i andmetel 47 kilomeetrit tunnis. Nõnda jõudsime Algecirasest Ceutasse täpselt tunni ajaga.

Kui eestlaste seas haibitud päikeseranniku ilm on suurepärane, ei saa Ceutagi ilm olla sellest halvem, nagu juba eespool vihjasin. Ja meie suureks rahuloluks oli pühapäevase päeva kiuste avatud suur hulk poode, nii toidupoode kui tööstuskaupade poode.

Kuigi sadamas maabudes jätab Ceuta vaatamata kaljul laiuvale maalilisele kindlusele arhitektuuriliselt pisut rohmaka ja isegi industriaalse mulje, on see petlik. Tasub siirduda risti läbi poolsaare ning jõuda selle kõige kitsamas kohas üksnes umbes kolmesaja meetri pärast poolsaare lõunaküljele, kus laiub vapustavate vaadetega liivarand. Endisaegsed kindlustusrajatised muudavad rannale jõudmise eriliseks. Pikki Avenida Martinez Catenat kõrgub ranna kohal kõrge kivimüür ning alla vee äärde pääseb liftidega või trepist, samuti kasutades vanade kasemattide tänapäevaseks kohandatud käike. Rand ei ole ülerahvastatud, siin ei ole väga palju turiste (juba praamil oli näha, et 90 protsenti sõitjatest olid kohalikud hispaanlased või araablased), kuid elu käib võimsatel pööretel.

Noored mängivad rannapalli, perekonnad on toonud liivale kokkupandava mööbli ning lasevad toidul hea maista, akvatooriumil sõeluvd segiläbi jahid, süstad, jetskid ja ujujad. Huvitaval kombel on kõigil vastastikkune respekt ning jetskimehed suhtuvad isegi ujujatesse lugupidavalt. Igaühele jagub ruumi ning elu kulgeb sundimatu elegantsiga.

Oma osa sellel on tõdemusel, et tanklast ostetud külm liitrine õlu maksab euro ja kuuskümmend senti. (Kontrastina tuleb lisada, et samal päeva õhtul ei õnnestunud puritaanlikus Gibraltaris osta ühestki pubist pintigi õlut, vaatamata sellele, et katoliiklikus La Linea de la Concepcionis kohe Gibraltari piiri taga käis elu isegi kell kaksteist öösel täiega ning julgen kahtlustada Gibraltari rahvusvahelise lennujaama vastu parklasse püstitatud ajutises lõbustuspargis brittidele mõeldud varjatud sõnumit – teil võib olla küll Brexit, aga meie elu on lõbusam.)

Tulles tagasi Ceuta ranna- ja linnaelu juurde, siis see oli tõepoolest parim, mida olen Hispaania valdustes kogenud. Aafrika lähedust on tunda ja näha. Üle lahe paistavad kaks Maroko linna valgete majade ja mošeedega. Vees silmab ujumas suuri kalu ning võib arvata, et samast lahest, kus liiguvad purjejahid, saab püüda head saaki. Kõik objektid on piiratud ülemere-territooriumile iseloomulikult miniatuursed: väike maksuamet, väike Lidl, väike peakirik (umbes nõnda, nagu Muhu saarel Liival on väike Coopi pood).

Kiriku ees mürtsub puhkpilliorkester ning sportlikud mehed (ja mõne hetke pärast peale meeskonnavahetust sportlikud naised) tassivad ristikäigul läbi linna Virgen del Carmeni pühakukuju. Protsessiooni ees sammuvad püha isa ning ainsana ülikonnas keegi kohalik-tipp-poliitik. Orkester kõlab hästi kokku ning alustab mõneti ootamatult aranžeeringut Forest Gumpi filmist tuntud loost «Blowin’ in the wind». Ja mängib sedagi hästi. Üle sadama lendab mürinal helikopter, mis peab ühendust Algecirase sadamaga. Siia saab tulla selliselgi viisil, kui soovite. Tänaval kõnnivad valgetes univormides mereväelased. Elu on nii ilus, kui üldse on võimalik seda ette kujutada.

Aga ärge midagi tohutult ette planeerige, kui Ceutasse tulete. Linn on väike ning jõuate igale poole ja näete kõike mida vaja; vanamehi baarides ja pargipinkidel, perekondi rannas, edasi-tagasi sõeluvaid vespasid. Olge üksnes kindel, et tagasi praamile minnes olete ära teinud varem ostetud piletite check-inni vedaja teenindusletis Ceuta reisiterminali alumisel korrusel, muidu peate laeva ukselt kilomeetri jagu tagasi jooksma, nagu meiega juhtus.

Uuesti Euroopasse viis meid suurem, natukene roostes ja epoksiga parandatud päikesetekiga parvlaev, mis sõitis ka natukene aeglasemalt. Laeva ahtris päikeseteki retorani kohal oli mastis takerdunud pulstunud Hispaania punakuldne rahvuslipp. Ronisin impulsi ajel masti ning harutasin lipu lahti. Kui see hakkas tuules rõõmsasti lehvima, siis rahvas aplodeeris.

Kommentaarid (2)

Märksõnad

Mart Raudsaar