/nginx/o/2022/01/13/14306663t1he985.jpg)
Minu meelest on kujunemas üheks Eesti suurimaks probleemiks ühiskonna võimetus pidada normaalseid debatte, sest sõnavara hakkab muutuma üha enam ideologiseeritumaks ning debattide asemel toimuvad suhtekorralduslikud (sotsiaal)kampaaniad. Toon näite. Piisab, kui ma ütlen „rohepööre“, siis on kindlasti hulk lugejaid ärritunud nagu herilased, kui ma kogemata võtan küttepuid riidast sealt, kuhu nad on teinud oma pesa.
Ometigi on sõna „rohepööre“ tõusnud komeedina Eesti avaliku arvamuse tähtsaks märksõnaks. Aga mida see tegelikult tähendab? Arvan, et debati alustuseks tasub alati tähtsamad mõisted defineerida. Seda tehes võime märgata ootamatult, et osapooled kasutavad ühte ja sama mõistet täiesti erinevas tähenduses. Või veelgi hullem, mõistel ei olegi tähendust ning tegemist on seetõttu mõttetusega. Järelikult ei peaks me seda rääkides kasutama, vaid peaksime kasutama midagi muud, mis kirjeldaks tegelikkust paremini – kui see muidugi ikkagi on meie eesmärk.
Mingis mõttes on niisuguste uudissõnade esilekerkimine avaliku arutelu väljal vist paratamatu. Meenutan 1980. aastate lõppu, kui väga sageli räägiti „pluralismist“. Üldsus ei teadnud täpselt, mida see tähendab, kuid umbmäärasuse tõttu sobis sõna Rahvarinde leksikasse, kuna klappis Gorbatšovi algatatud uutmise üleüldise ideoloogiaga, kuid samal ajal võimaldas nihutada piire ning arvamuste paljususe sildi all esitada väljakutse senisele ühele ja õigele partei arvamusele, ja rääkida sellist juttu, mille eest oleks varem viidud Siberisse või vähemalt Heinastesse Läti NSVsse.
Teine niisugune sõna oli toona „suveräänsus“, mille absoluutne tipp oli ENSV suveräänsusdeklaratsioon. Ehkki välditi Eesti iseseisvuse ideed, kuulutas ülemnõukogu suveräänsusest rääkides enda seadused ülemlikuks NSVLi seaduste ees.
Oleks olnud probleem, kui protsess oleks viinud teise Eesti Vabariigi sünnini, ent õnneks tasakaalustas Kodanike Komiteede liikumine seda Eesti õigusjärgsuse ideega, mis lõppkokkuvõttes jäi peale. Tagasivaates võime suveräänsusdeklaratsiooni näha ühe kasuliku etapina Eesti iseseisvumise teel, kus improviseeriti ja kasutati kõiki kättesattuvaid vahendeid. Umbes nagu olukorras, kus rallisõit on ühiskonnas keelatud ning inimene hangib endale jõuvõlli ja haakeseadmega Mitsubishi auto, millega võiks paberi peal justkui põldu harida, ehkki praktikas seda ei juhtu ning kõik näevad tegelast masinaga põllu asemel küla vahel kihutamas. Ning kui ühel hetkel piirid avanevad, on rallisõitja valmis astuma maailmaareenile.
Toodud ajaloolised udutamise näited sõna mõiste sisu ja mahuga olid teadlik relv iseseisvusliikumises, kuid lõppude-lõpuks jõudsime ikkagi faasi, kus räägiti õigetest asjadest õigete nimedega ning seda tegi Kodanike Komiteede liikumine. Eesmärgiks seati mitte „ENSV suveräänsus“, vaid „Eesti Vabariigi taastamine“.
Miks me ei saa siis tänapäeval, elades sõnavabaduse tingimustes, rääkida asjadest õigete nimedega? Või on udutamisel mingisugune varjatud, kaugemale ulatuv eesmärk?
Mulle meeldib väga viimases Riigikogu Toimetistes ilmunud Cambridge’i ülikooli kliimapoliitika uurimisgrupi juhi Annela Anger-Kraavi kirjatükk (see on veebis vabalt saadaval), kus ta ütleb järgmist: „Eesti keskkonnakaitse tegeleb aga kliimaprobleemi käsitledes valede asjadega, mõistmata juurprobleeme ja põhjus-tagajärg seoseid. Teaduspõhisusest vaadatakse täiesti mööda ning selle asemel veavad rohepööret isiklikud ambitsioonid ja ideoloogiad ning meediat köidavad säravad kõneisikud ja populistlikud loosungid, mitte sisu. (---) Kiirustades Euroopa Liidu kliimaeesmärke täitma, laotakse inimeste õlgadele aina enam piiranguid, kusjuures suurem koorem jääb maainimestele, kellel tihtipeale ei ole alternatiivseid lahendusi. Samal ajal ei tehta isegi sotsiaalmajanduslikke hinnanguid, rääkimata inimeste endi arvamuste kuulamisest.“
Ühesõnaga, meil on vaja empiirikale tuginevaid andmeid, nagu neid koguvad enne hoonete ja sildade rajamist insenerid. Kui arvutused on valed, kukub hoone kokku ning siin ei aita mistahes ideoloogiline mula, seetõttu olid muide ka reaalained Nõukogude Liidus kõrgel tasemel erinevalt sotsiaalteadustest.
Empiirikale tuginevad andmed näitavad, et atmosfääris suureneb süsihappegaasi hulk, mis viib maakera kasvuhooneefektini ehk üha enam päikesekiirgust salvestub maa atmosfääri, mitte ei peegeldu kosmosesse tagasi. Nagu teame, läheb kasvuhoones ka jahedate ilmadega kevadel soojaks. Millist rolli mängivad täpselt inimtekkelised süsihappegaasi kogused atmosfääris, selle üle veel vaieldakse.
Mingi mõju on inimkonna tegevusel kindlasti, kui kui suur ning milline peaks olema meie reaktsioon? Minu meelest peaksime lähtuma tervest talupojamõistusest. Võtan selle kokku ühte lausesse. Kui on kahtlus, et hundid käivad karjas, vahetame võimalusel karjamaad ning hangime püssi ja läheme öösel valvesse, mitte ei jookse metsa kohe kõiki hunte nottima ega loobu karjapidamisest sootuks. Teisisõnu, võimalikke probleeme tasub ennetada adekvaatsete ja jõukohaste sammudega.
Nn. rohepöörde käigus toimuv on minu meelest ületamas mõistlikkuse piire, sest meenutab mulle üha enam nõukogulikku kampaaniat, sest selge sisemise arusaamiseta, selge teekaardita teeme asju, mida võib-olla ei peaks või millest pole piisavalt kasu. Ja sellest on kahju, sest nii väheneb meie majanduse konkurentsivõime, väheneb ka inimeste usaldus ning seeläbi ühiskonna võime tulevikus mobiliseeruda ja keskse hädaga tulemuslikult tegeleda.
Kuid väga tore on moevooludega kaasa joosta. Mõned teevad seda mugavast konformsusest (sest tähtsad inimesed teevad nii), mõned ajavad sealjuures mingit isiklikku asja.
Siiski on meil ajaloost teada üks globaalne keskkonna edulugu. 1970. aastatel avastati osoonikihi hõrenemine, mis oli juba viinud osooniaukude tekkeni poolustel. Osoon aga kaitseb elu Maal. Ehkki mõnede teadlaste arvates oli tegemist looduslikku protsessiga, tuvastati seos külmkappides ja aerosoolpakendites kasutatud klorofluorosüsinike ja osoonikihi lagunemise vahel. Ma olen ise omal ajal lugenud artiklit, mis kirjeldas mehhanismi tavainimese jaoks täiesti arusaadaval viisil.
1989. aastal keelustati nende ühendite kasutamine ülemaailmse leppega ning üsna kiiresti jõudis tööstus uute lahendusteni. Me ei ole pidanud külmkappidest loobuma ning need on poes jätkuvalt saadaval suhteliselt mõistlikku hinnaga. Osoonikiht aga on hakanud taastuma ning lõplikku taastumist ennustatakse 2050. aastaks.
Niisiis, esiteks on meil vaja kliimasoojenemise protsessi hästi mõista ning üldsusele arusaadavalt seletada. Teiseks tuleb koostada probleemile fokusseeritud tegevuskava. Kolmandaks on meil tarvis tegutseda globaalselt. Üksnes Eesti (ega ka Euroopa Liit üksinda) ei suuda maailma kliimat päästa. See ei tähenda muidugi, et me ei peaks juba praegu tegema ära oma osa rehkendusest. Kuid milline see osa on? Minu meelest ei ole meil siin selget arusaama, kuid juba on valitsus asunud oma tööd reorganiseerima, luues hiiglasliku kliimaministeeriumi; samuti räägitakse Euroopa Liidus ja muidugi ka Eestis majade sundrenoveerimisest, täitmaks kliimaeesmärke.
Kõike toimuvat saadab suur meediamüra, mille keskmes on juba korduvalt mainitud „rohepööre“. Mis see täpselt on, sellest aga avalikkus aru ei saa. Jääb mulje, et selles udus on hea kalastada. Kes ja millise kala välja tõmbab, pole näha. Võimalik, et see ei toimugi üldse Eestis. Aga eestlased elavad paraku suuresti Eestis.
