Toodud ajaloolised udutamise näited sõna mõiste sisu ja mahuga olid teadlik relv iseseisvusliikumises, kuid lõppude-lõpuks jõudsime ikkagi faasi, kus räägiti õigetest asjadest õigete nimedega ning seda tegi Kodanike Komiteede liikumine. Eesmärgiks seati mitte „ENSV suveräänsus“, vaid „Eesti Vabariigi taastamine“.
Miks me ei saa siis tänapäeval, elades sõnavabaduse tingimustes, rääkida asjadest õigete nimedega? Või on udutamisel mingisugune varjatud, kaugemale ulatuv eesmärk?
Mulle meeldib väga viimases Riigikogu Toimetistes ilmunud Cambridge’i ülikooli kliimapoliitika uurimisgrupi juhi Annela Anger-Kraavi kirjatükk (see on veebis vabalt saadaval), kus ta ütleb järgmist: „Eesti keskkonnakaitse tegeleb aga kliimaprobleemi käsitledes valede asjadega, mõistmata juurprobleeme ja põhjus-tagajärg seoseid. Teaduspõhisusest vaadatakse täiesti mööda ning selle asemel veavad rohepööret isiklikud ambitsioonid ja ideoloogiad ning meediat köidavad säravad kõneisikud ja populistlikud loosungid, mitte sisu. (---) Kiirustades Euroopa Liidu kliimaeesmärke täitma, laotakse inimeste õlgadele aina enam piiranguid, kusjuures suurem koorem jääb maainimestele, kellel tihtipeale ei ole alternatiivseid lahendusi. Samal ajal ei tehta isegi sotsiaalmajanduslikke hinnanguid, rääkimata inimeste endi arvamuste kuulamisest.“
Ühesõnaga, meil on vaja empiirikale tuginevaid andmeid, nagu neid koguvad enne hoonete ja sildade rajamist insenerid. Kui arvutused on valed, kukub hoone kokku ning siin ei aita mistahes ideoloogiline mula, seetõttu olid muide ka reaalained Nõukogude Liidus kõrgel tasemel erinevalt sotsiaalteadustest.
Empiirikale tuginevad andmed näitavad, et atmosfääris suureneb süsihappegaasi hulk, mis viib maakera kasvuhooneefektini ehk üha enam päikesekiirgust salvestub maa atmosfääri, mitte ei peegeldu kosmosesse tagasi. Nagu teame, läheb kasvuhoones ka jahedate ilmadega kevadel soojaks. Millist rolli mängivad täpselt inimtekkelised süsihappegaasi kogused atmosfääris, selle üle veel vaieldakse.