ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Euroopa direktiivid on Eesti ametnike ülipüüdlikkuse kõrval kui lapse naeratus

Juku-Kalle Raid Foto: arhiiv

Võttis jahmatama küll, kui Tarbijakaitse ja tehnilise järelvalve (TTJA) aktivistidest ametnikud tulid välja padulolli ideega hakata kontrollima vaba ajakirjandust, ütleb Juku-Kalle Raid. Kraanikausid, kompostihunnikud jne on juba olnud. Ametnike kildkond kipub oma ülereguleerimistega täiesti üle käte ning see on Eesti jaoks ohtlik.

No ei möödu kuukestki, kui kusagilt ametkondadest ei veereks avalikkuse ette mõni uus projekt, mille eesmärk on inimesi ja seega ka riiki järjest rohkem kontrollida ning reguleerida. Nagu lihtsalt reguleerimise pärast, oma võimu näitamiseks. Euroopa tsirkulaarid puhkavad selle kõrval, mida meie totrad ametnikud hauvad ning paberile panevad.

Tõeministeeriumi tähtsad ametnikud

Äsja toimus mingi täiesti arusaamatu jama kompostihunnikutega, komposti-inkvisitsioon arvas, et sihuke asi nagu kompost tuleks seaduslikult ära reguleerida. Nüüd on ametnikud hakanud närima justkui koer konti vaba ajakirjandust, mis ometi on üks demokraatia alustugesid.

Pagan küll. Ametnikud peaksid tegelema oma otseste tööülesannetega, mitte vaatama, et äkki on kuskil mõni kobe kruvi, mida kinni keerata. Vahvamad ametnikud, kes meenutavad kangesti nõuka-aegseid tšinovnikuid, mõtlevad endale uusi ja täiesti lollakaid ülesandeid välja. Vahel jääb mulje, et üha paisuv ametnikkond üritab lihtsalt riiki tasalülitada ning teha igasuguse vaba ettevõtluse, aga ka kodanike elu üle jõu käivalt keeruliseks.

Nüüd otsustasid mingid põmmpead, et vajalik oleks taastada GLAVLIT, mis nõukogude ajal kirjasõna kontrollis.

Nüüd otsustasid mingid põmmpead, et vajalik oleks taastada GLAVLIT, mis nõukogude ajal kirjasõna kontrollis. Just seesama asi, aga lihtsalt teise nimega. Ametlikult jahuvad tüübid muidugi "tasakaalustatud ja "reguleeritud ajakirjandusest", aga see ei ole muud kui kontoris ülbeks läinud ja laeni kasvanud tšinovnikute soov haarata enda kätte hädapidur ning selle kaudu ka kontroll ja võim selle üle, mis on ajakirjanduses (aga tegelikult kogu ühiskonnas) "õige" ja mis pole seda üldse mitte.

Ma ei viitsi hakata pajatama George Orwelli Tõeministeeriumist, aga meie kontrollimishaigusesse nakatunud ametnikekildkond tahaks riigi just selles suunas vedida.

Ametniketruud uudised?

Meil endal on kah vahva kirjandusklassik, Teet Kallas, kes pajatab oma raamatus "Kes tõttab öisele rongile" (1988) irooniaga justnimelt "kontrollitud" ja "õigest ajakirjandusest", mida ameti infoühiskonna talituse juhataja Helen Rohtla oma kallite kolleegidega aastal 2023 üritab toime panna.

Kõigepealt arvas too eelmainitud Rohtla, et kontrollima võiks hakata uudistesaateid, aga lisas kohe, et kontroll võiks laieneda ka kõikide teiste saadete üle. Tere tulemast ENSV-sse? Tänan, ei!

Ära räägi! Ametnik ei luba! Foto: Juku-Kalle Raidi arhiiv

Aga tagasi Teet Kallase juurde. Mainitud raamatus kirjeldab Kallas väga kepsakalt ühe tõelise nõukogude väljaande igapäevast elu-olu ning väljaande nimi on nõukogude optimismile kohaselt "Reibas sõna". Helen Rohtla joga tuletab kohe meelde tolle ajalehe asepeatoimetajat Raik Daumet, kes ei väsi jagamast tasuta nõuandeid, kuidas teha "õiget", "head", "riigitruud" ajakirjandust. Nooremad punnpõsksed ajakirjanikud kuulavad teda aupaklikkusega ning kriipseldavad tsirkulaarid märkmikusse üles.

Ma ei oska paremat võrdlust tuua, aga Rohtla algatatud jura vastab täpselt kirjeldatule: kusagil peab sel juhul tööle asuma tõekomisjon, kes otsustab, millised uudised on "õiged" ja "riigitruud", "ametniketruud", millised mitte.

Ajakirjandus "ideoloogilise vaenlase" jaoks

Kallase raamatus märgib noor naisajakirjanik Heili Raik Daumele sarkastiliselt, et kui ta mõtiskleb riigitruuduse üle, saab ta kohe aru, miks vahetati tema igav materjal taarapunktide halvast tööst välja asetoimetaja Raik Daume materjaliga ühe selvehall ABC hiilgavast tööst.

Mis kurat see on, mis sunnib meie totraid ametnikke proovima kehtestada vaikuse- ja bürokraatiaajastut?

Daume aga teatab küüniliselt, et "ajutistest kitsaskohtadest" polegi vaja pressis teada anda, sest see on ikkagi pooltõde ja annab meie ideoloogilise vaenlase jaoks (siinkohal osutab Daume pöidlaga eksimatult lääne poole) võimaluse diskrediteerida nõukogude korda!

Kui naisajakirjanik arvab seepeale, et ta ei teadnudki, et meie ajakirjandust trükitakse iseoloogilise vaenlase, mitte meie oma eesti inimeste heaks, saab ta sõimata.

"See on ohtlik demagoogia", ütleb riigitruu asetoimetaja Daume metalselt, "kui ma sind nii hästi ei tunneks võiks juhtuda, et seda vestlust tuleb juba ühes teises kohas jätkata". Muidugi peab ta silmas julgeolekuorganeid.

Seltsimehed, Brežnev on surnud!

Vaat nii. Meie ametnikud (tõsi, kindlasti mitte kõik) on siis Helen Rohtlaga eesotsas tagasi Brežnevi surmale ja Gorbatšovile eelnenud ajas. Aitäh, aga see ei tohi küll läbi minna.

Kusjuures: samal hetkel, mil "tõeministeeriumi" tekitamise katsed põhjustasid üsna tervemõistusliku ning argumenteeritud protesti, asus Rohtla ise demagoogitsema. Ta heietas, et kontroll on mõeldud ikkagi kolmanda riigi saadete ja ajakirjanduse jaoks, aga ta lihtsalt valetas. Algses avalduses oli mustvalgelt öeldud, et kontrollida võiks ikkagi kõiki saateid.

Mis kurat see on, mis sunnib meie totraid ametnikke proovima kehtestada vaikuse- ja bürokraatiaajastut? Kas vabadusest on villanud või on Napoleonikepike tšinovnikupaunas tõesti nii suur, et tahaks kõigile üle küüru tõmmata? Kas tahe "otsustada", "reguleerida", "muuta", "kontrollida, "juhtida" on tõesti nii vinge, et selle nimel võiks kaalule panna meie vaba ühiskonna ning ajakirjanduse, mis muuseas on päriselt ka üks maailma sõltumatumaid. Vaadake rahvusvahelisi ajakirjanduse reitinguid, seltsimees Rohtla, enne kui Nõukogude Liitu taastama asute.

Kõikide lollustega ei peaks meie riigis ikka kätt proovima, siinkohal tuleb komsomolijuhtidest ametnike tegevusele päris kõvasti pidurit tõmmata.

Me oleme hädas hoopis muu asjaga: Venemaa propaganda Eestis, sealjuures kostab sellesarnast ka meie venekeelseis saadetes, näiteks ETV+ kanalis. Rääkimata muust moskoviitide pahnast. Kui tõesti peaks millelgi silma peal hoidma, on see just putinistlik ajakirjandus. Mitte minema omade kallale.

Aga – ah jah, ajakirjandus on ju ametnike kallal pidevalt õiendanud, neid "solvanud" ja narrinud. Võibolla on saabunud tasumistund, kus kõik ametnike pirrud löövad kahel otsal lõkendama ja küll siis Suur Reguleeriv Ametnik jõuab nagu Kalev koju, Eesti rahval vaikust tooma, Eesti põlve vanaks looma?

Kõikide lollustega ei peaks meie riigis ikka kätt proovima, siinkohal tuleb komsomolijuhtidest ametnike tegevusele päris kõvasti pidurit tõmmata. Seltsimehed, Brežnev on surnud!