MART RAUDSAAR ⟩ Sooje uudiseid – mõtelge!

Mart Raudsaar. Foto: Tairo Lutter

Tore, et on puhkenud diskussioon ajakirjanduse objektiivsuse üle. Seetõttu saan avalikkusele tutvustada ühte ammust objektiivsuse tagamise ideed, mis vähemalt mu enda meelest on geniaalne. Senini oli kogu skeemist puudu üks oluline lüli, nimelt töötegijad. Nüüd aga on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) teatanud, et soovib analüüsima hakata ajakirjanduse objektiivsust.

Kuna ajakirjandusliku objektiivsuse analüüsimine pole ajakirjandusliku objektiivsuse saavutamisest olemuslikult palju lihtsam ning vajab kahtlemata palju tööjõudu, ongi käes sobiv hetk astuda samm edasi. Kuna TTJAst kujuneks meediateenuste seaduse võimaliku muudatuse alusel uudistesaadete tõesuse ja tasakaalustatuse hindaja ehk uudiste kvaliteedi tagaja, peaks kontrolli läbinud uudised avaldatama esmalt TTJA kodulehel. Nii kujuneksid igapäevaste uudiste etalonid, mida oleks lihtne järgida ning mille eiramine võiks olla sanktsioneeritav.

Paljud meist on koolis õppinud, et Prantsusmaal Sèvres'i linnas asub rahvusvaheline kilogrammi etalon. Plaatina ja iriidumi sulamist valminud silindrikujulist vihti säilitatakse klaaskupli all. Selle etaloni järgi on tehtud maailmas palju teisi kilogrammi jätkuetalone, kuid kui nendega midagi peaks juhtuma või keegi peaks nende õigsuses kahtlema, on alati võimalik naasta algallika juurde.

Samasugused kvaliteetsete uudiste algallikad oleksid igapäevased TTJA uudisbülletäänid. Kellelgi ei saa tekkida kahtlust nende tõesuses või tasakaalustatuses, kuna riik oma autoriteediga tagab tarbijatele tekstide tõesuse ja tasakaalustatuse. Kõigil soovijal on neid lihtne kopeerida ning organisatsioonid võivad uudiseid kartuseta edasi jagada. Pole hirmu, et midagi võiks minna valesti või keegi võiks mingil põhjusel kedagi valeinfo eest kohtusse anda, sest sellisel juhul tuleks anda kohtusse riik, mida keegi ju ometigi ei teeks. See säästaks toimetustele märkimisväärse hulga raha, kuna kõik ei pea enam kõiki fakte kontrollima, vaid need tulevad ühest usaldusväärsest allikast.

Uus süsteem lahendaks tõenäoliselt pikaks ajaks toimetuste jaoks keskse fundamentaalse probleemi, millega ajakirjanikud igapäevaselt tegelevad, nimelt – mis on tõde? See ei ole fundamentaalne probleem üksnes ajakirjandusele, vaid tegemist on suisa filosoofilise probleemiga, mis on olnud peamurdmiseks suurtele mõtlejatele läbi aegade.

Kõik taandub lihtsale küsimusele, mida küsis ühes telesaates Fred Jüssi: "Kas sina näed, mida mina näen?". Inimesed näevad asju erinevalt mitte üksnes füüsilise erinevuse tõttu, vaid selle tõttu, et nad on erinevatel hetkedel erinevates kohtades ja vaatavad erinevates suundades. Laps võib läbi autoakna näha öökulli, kuid autojuht ei saa ega tegelikult tohigi seda näha. Selle näite varal mõistame kohe, et lisaks nägemisele on vaja kompetentsi, et nähtavat mõtestada. Mis see on, mida me näeme? Händkakk või laanekakk?

Ja elu on igatahes veelgi keerulisem. Häda on selles, et mida keerulisem on ühiskond, seda vähem on võimalik asju mõista vahetu nägemise, empiirilise kogemuse abil või raamatu „ENSV linde“ abil. Siin peaks TTJA tehnilinse kompetentsi potentsiaal olema ilmselge. Kui tarbijale lubatakse kvaliteetseid mobiiltelefone, mille kasutamine ei mõju ajule halvasti, siis on TTJA ülesanne teha kindlaks, missugune signaal telefonist tegelikkuses lähtub. Meie kodus ei ole võimelised seda mõõtma, isegi mitte akutestri abil, mis muidu näitab meile hõlpsasti, missugune patarei on tühi ning missugune täis. Samuti on meil kodus ise raske mõõta ajupehmenemist.

Kuna TTJA tegeleb ühtlasi tarbijakaitsega, siis ma usun, et nad saavad või vähemalt peaksid saama kindlaks teha, kas reklaamis kortsude kadumist lubav kreem sellist tulemust tõepoolest garanteerib. Kuna Euroopa Liidus on loomadega tehtavad katsed valdavalt keelatud, siis saab kreemi määrida TTJA ametnikule ning mõnda aega oodata, mis juhtub. Minu meelest me peaksime olema tänulikud, kui ei pea ise kodus seda riski võtma.

«Asi läheb keerulisemaks, kui keegi nägi sündmust pealt ning leidis, et poksi õppinud poiss peksis teist poissi professionaalselt hästi. Mida see tähendab?» – Mart Raudsaar, kolumnist

Ajakirjanike amet on olnud litsenseerimata ning seetõttu ei saagi ajakirjanikud olla olemuslikult usaldusväärsed spetsialistid. On väga hea, kui keegi viimaks võtab vastutuse kvaliteedi eest. Ma loodan, et see tähendab ühtlasi ajakirjanduslike kutsestandardite vastuvõtmist ning ajakirjanike sobilikkuse mõõtmist nendele standarditele.

Kuid esialgu ei räägi me ajakirjanike sobilikkusest, vaid esimese etapina uudiste sobilikkusest. Need peavad olema tõeselt ja tasakaalustatult tehtud. Mõistmaks, milline koorem võib ajakirjanike õlgadelt langeda, vaatleme järgnevalt põgusalt raskusi, millega uudistetreialid silmitsi seisavad.

Alustame tasakaalustatusest. Kas see tähendab allikatele võrdselt sõna andmist? Kui kaks poissi teineteist kooli juures peksid, võiks mõlemale sõna andmine seda tõesti tähendada. Tsitaatide pikkust ja löökide hulka on võimalik mõõta ning tasakaalustatus tagada.

Asi läheb keerulisemaks, kui keegi nägi sündmust pealt ning leidis, et poksi õppinud poiss peksis teist poissi professionaalselt hästi. Mida see tähendab? Siin ei ole enam tegemist faktiväitega ("poiss peksis teist poissi" või "ninaluu löödi puruks") vaid hinnanguga, mille tulemus (ninaluu on professionaalselt puruks löödud) võib olla nii positiivne kui negatiivne. Kui ninaluu purustati professionaalselt, tekitab see kindlasti vähem kannatusi, kui korduv käpardlik löök. Võib-olla oli löögi saanud kutt selle ära teeninud, kuna ta oli terroriseerinud aasta jooksul tervet klassi, kuni need panid taskuraha kokku ja palkasid spordikallakuga sõpruskoolist professionaali olukorda lahendama. Aga kuidas me seda teada saaksime, kui lapsed on kokku leppinud, et ei räägi sellest kellelegi ja maksti sularahas?

Niisiis, meil on tausta (või kui soovite, tõe) mõistmiseks vaja omakorda professionaalide abi. Teaduses on olulisel kohal katsed ja testid, mistõttu professionaalne löök ja selle mõju vajab tõenäoliselt kordamist, et olla kindlad väite õigsuses, samuti tuleks välja selgitada juhtunu sügavamad tagamaad. Oletame hüpoteetiliselt, et üks tüüp kiusab teie poega lasteaias ning kasvatajatega rääkimisel pole vilja. Õpetate viimaks, et kiusajale tuleb vastu hakata. Kui pojal õnnestub tegelase nina veriseks lüüa, kas siis on tõde oluline ja ta peab kasvatajatele näitama, kuidas ta seda tegi või piisab selgitusest, et kiusaja kukkus ise mänguhoos nina lõhki?

Minul tekiks sellel kohal igaljuhul eetiline dilemma. Kas maailm saab paremaks seeläbi, et kiusajad õppivad füüsikalist paratamatust mõju ja vastumõju kohta (või näiteks, kuidas tekib elastsus ning mis selle vallandudes võib aset leida), ja mis on sellisel juhul tõde? Ilmselgelt enam mitte kahte poissi hõlmav tegevus, vaid luubi alla tuleb võtta kasvajajate töö, nende oskused ja tõekspidamised. Edasi, kas on õige kasvatada heatahtlikke lumehelbekesi, kes lasevad enda pudru ära süüa ning annavad magustoidu takkaotsa peale, või karulihasööjaid Jack Londoni mõistes?

Meenutame, et neid, kes olid suutnud sada või sadaviiskümmend aastat tagasi hooaja talvituda Alaskas Yukonis ja sealjuures ellu jääda ning kes jätkuvalt soovisid kulda otsida, nimetati austavalt karulihasööjateks. Mõni neist oli koguni ise karu tapnud. Keegi ei küsinud, kui professionaalselt.

«Eesti ajakirjanduse profesionaalne tapmine ei aita eesmärgile kuidagi kaasa.» – Mart Raudsaar, kolumnist

Kuhu selle jutuga jõudsimegi? On väga hea, kui turujõududest ja tarbijatest sõltumatud spetsialistid süvenevad juhtunusse ning suudavad kindlaks teha toimunu tehnilised üksikasjad. Eetilise poole hindamisega läheb keerulisemaks, sest sellisel juhul on meil mõnikord vaja platonlikke filosoof-spetsialiste, kuid see on kahtlemata üksnes kättevõtmise asi, kuna vastava taseme otsustusi ei tohigi jätta tavainimeste hooleks. Platon oli oma teoses „Riik“ veendunud, et niisuguse asjaga peavad tegelema kõrgeima tasemega võimude poolt sinna määratud spetsialistid, kes ei tohiks olla inimeste poolt valitavad, kuna demokraatia viib paratamatult populismini.

Olles seda kõike väitnud, mõistan, kui riigil pole praeguses raskes majanduslikus olukorras võimalik palgal hoida piisavat hulka uudiste tasakaalustatuse ja tõeväärtuse spetsialiste. Sellisel juhul tuleb leppida lihtsamate lahendustega ning küsida, mis on meie esmane probleem, mis vajab lahendamist?

Meie esmane probleem on idanaaber Venemaa, kes on loonud süsteemi, mis meenutab välimuselt tõest ja tasakaalustatud ajakirjandust, kuid tegeleb peaasjalikult propagandaga. Eesti Vabariigi vaates pole niisugune propaganda tõene, vajalik ega ka hea.

Mida sellises olukorras teha? Primitiivne, kuid väga lihtne ja mõjus vahend on keelata selle süsteemi viljad meie territooriumil. Tasakaalustatud ning võib-olla isegi faktuaalselt tõene arutelu teemal, kuidas ukrainlasi tappa ei ole meie kultuuriruumi sobiv. Seni, kuni Venemaa agressioon Ukraina vastu jätkub, pole vaja isegi midagi mõõta või tõestada. Seda teevad meie eest Totška-U-d, Kindžallid ja teised tegelased. Ning Eesti ajakirjanduse profesionaalne tapmine ei aita eesmärgile kuidagi kaasa, minu hinnangul pole see samuti meie kultuuriruumi sobiv tegevus.