ELU 25 Eesti hiphopi isa Genka põhimõttelise m****ga lavale koos ei mahu

Henry Kõrvits ehk Genka. Mees paljude nimedega. Foto: Mark Raidpere
Aarne Seppel
, toimetaja
Copy

21 NIMEGA MEES: Genka, kodanikunimega Henry Kõrvits, pole mitte ainult Eesti hiphopi isa, vaid juba ka vanaisa. «Palmisaar» on kõrvu «Saaremaa valsiga» pidude lemmik, rääkimata «Popmuusikust». Aarne Seppel kutsus Genka õue mängima ja vestlema. Interjuu ilmus paberil juuni KesKusis.

Genka ütleb isegi, et tema publikuks on nii tütar, ema kui ka vanaema ja see on hea. Meie vestluse ajendiks on kevadel koos DEW8-ga välja antud plaat «Doom», aga mitte ainult. Saame heita pilgu räpilooja tööprotsessile ja teada, mis asi on riimivihik. Uus plaat toob kuulajateni nii toore räpi kui ka peaaegu rusuvalt filosoofilisi lugusid. Enam kui veerandsaja lava-aasta jooksul on Genka jaganud lava väga paljude muusikutega. Siiski ei mahuks ta samale lavale inimesega, kes on põhimõtteline m**n.

Miks sul nii palju nimesid on?

Keegi ei kutsu mind suuresti nende nimedega, mis seal kirjas on (Genka Facebooki kirjelduses on 21 nime – A.S). Need on niisama välja mõeldud, idee tuli ühest Method Mani plaadist, kus ta luges ette kõik nimed, mis tal on ja kuna ta on üks minu kõige lemmikumaid räppareid läbi ajaloo. Siis mul on ka vaja vähemalt kahtekümmend nime, et end tutvustada.

Genka on neist kõige tuntum, kust see tulnud on?

Kuulsin ükspäev Raadio 2 «Meloturniiri» ja seal oli küsimus, et milline artist võttis endale selle järgi nime, et käis kooli ajal Soomes, kus teda hüüti nagu kõiki selle nimega soomlasi, pluss pani kokku sellest, kuidas oma hoovis venelased teda hüüdsid. Vastus oli Genka. Põhimõtteliselt see nii oli ka.

Ma käisin Gustav Adolfi gümnaasiumis, meil olid soome sõpruskoolid ja seal Soomes olid kõik Henrid Henkad. Venelased Kalamajas, kus ma kasvasin, ütlesid mulle Gena. Paningi kaks kokku. G-täht, kui 90-ndatel jõudis Eestisse esimene gängstaräpp, siis oli peen sinna G panna. Ma ei ütle, et see on maailma kõige ilusam või kõige parem ja toredam nimi. Aga ta tekkis ja on jäänud.

Noored ja vihased: Toe Tag 2006. aastal. Vasakult Genka, Paul Oja ja Revo Jõgisalu.
Noored ja vihased: Toe Tag 2006. aastal. Vasakult Genka, Paul Oja ja Revo Jõgisalu. Foto: Artur Sadovski

Paljude jaoks on sinu alter egoks ka härrasmees Oleg. Kust see tulnud on?

Miks ma ta artistinimeks võtsin, oli see, et see oli 2011, kui tuli album välja, mille nimi oli «Oleg Kosjugini EP». Mul oli kogunenud hunnik riime, mis olid ka kriminaalsed ja kuidagi nende esitamine Genka nime all tundus veider. Et äkki inimesed ei saa aru, et kas ma teen nalja või mõtlen tõsiselt. 2010. aastate gängstaräpp oli juba veidi naerualune. Ja siis mulle tundus, et inimesed ei saa aru, et ma nalja teen.

«Oleg Kosjugini Lugu», 2011, Legendaarne Records

Siis juhtus, et tegin Raadio 2-s kümme aastat või isegi kauem Winny Puhhi laulja Indrek Vaheojaga hommikusaadet. Üks hommik lugesin mingit artiklit, kus räppar Puff Daddy kogu aeg muudab oma nime. Ja kuidas tal läheb ja iga kord, kui ta oma nime muudab, läheb tal kogu aeg paremini. Ja ma siis põhimõtteliselt otse-eetris ütlesin, et davai, mõtleme endale ka siis uued nimed. Ma ei mäleta, miks me võtsime venekeelsed nimed, aga Indrek Vaheoja mõtles need mõlemad nimed välja.

Mina olin siis Oleg Kosjugin ja see kõik juhtus otse-eetris ja kui need minu kriminogeensed riimid olid vormimas selliseks albumiks, et väga hea, ma olengi siis see Oleg. Me rääkisime ka kogu aeg siis, et reedeks lastakse siia, aga siit kohe viiakse vanglasse tagasi, et selline teema oli ka juures. Siis mõtlesingi, et see on väga hea alter ego ja nii juhtuski. Toimis väga hästi ja kõik said aru, et tegemist on huumoriga ja me ei räägi päriselt, et käin kuskilt Aruba ladudest kokaiinipakke toomas.

Teie reedehommikune saade oli tempel mällu igaveseks.

Veider asi, kui eetikanõunik Tarmu Tammerk räägib, et tal tuleb mingeid kaebusi mingite asjade kohta, siis meil tuli kümne aasta jooksul ainult kaks kaebust. Kuigi meil oli kõik nii üle võlli, et uskumatu. See oli omaette huvitav fenomen.

Juku-Kalle Raid: Kas olid pettunud, et nii vähe kaebusi tuli?

Ei, sain aru, et õiged inimesed kuulavad. Ühe korra oli nii, et Tartu linnavalitsusest tuli midagi. Ja ükskord oli, et mingisugused aluspüksid jäid kuhugi torusse kinni ja tekkis ummistus ja siis me helistasime veepuhastusjaama direktorile. Ja tolle naine juhtus kuulama seda. Oli ka ju selliseid juhuseid, kus neljapäeval oli pidu ja lasin end viia otse kella seitsmeks raadiosse. Siis tegin esimese tunni ära, ja teine mees magas, ja siis vastupidi. Juhtus selliseid asju ka.

Genka ja Aarne Seppel Kuku klubis.
Genka ja Aarne Seppel Kuku klubis. Foto: Mark Raidpere

Tuleme veel korra tagasi Olegi ja Genka juurde, sinu lauludes on see vene kriminaalne maailm väga tugevalt sees.

Ma kasvasin sel ajal üles. Tollane eesti poiss kohtus ameerika hiphopiga, mis oli ka kriminogeenne. Ja siis see vene kriminaalne maailm, mis oli päris elu, milles me elasime. Ma mäletan, et 1995 või 96 käisin Ameerikas. Siis sain aru, et hiphop ei ole ainult muusika, see on kultuur, teatud riietus, liikumine, imago. Tegijad mehed. Seda kuulavad kõik, ka tavalised inimesed, mitte ainult räpparid. Kui tulin Eestisse, sain aru, et elan samas maailmas. Lugesin, et sel ajal tapeti Eestis iga päev üks inimene, 365 mõrva aastas. Ka Kalamajas tapeti inimesi. Eesti on väiksem ja mul läheb paremini kui neil, aga ühiskonnas toimuv on sama kaootiline. Sealt hakkasin genereerima ka Eesti asja.

Kes sind 90-ndate Ameerikast kõige rohkem mõjutas?

Algul olid need Beastie Boys ja Public Enemy. Edasi juba Wu-Tang Clan, Snoop Dog, Cypress Hill, House of Pain ja Method Man. Kuulasin neid ja mõtlesin, et ma tahan ka nii teha. Luuletanud olin juba varem. Või mis luuletanud, nii-öelda asju riimi pannud. Seda olin väiksest peale teinud, kuskil 10-aastasest alates. Klassivennaga joonistasime koomikseid ja hakkasime sinna riime alla panema. See ajas naerma ja oli tore ja ma sain aru, et see toimib. Võtad lusikatäie huumorit, paned riimi ja joonistad sinna pildi juurde, olgu või siis koomiksi stiilis. Alguses tegin räppi inglise keeles, sest eesti keeles sellist asja ei olnud olemaski.

Räppisime klassivennaga juba 80-ndate lõpus. Tegime kodus akustilise kidra, isa trummipulkade ja diivanipatjadega räpilaule.

Lindistasite ka?

Lindistasime, aga ma arvan, et neid ei ole kuskil alles. Esimesed eestikeelsed asjad tegime siis – üks oli augustiputšist ja enne seda lennukitest. Õigemini, lennukivastasusest. Vanaemaga jalutasime ja tema rääkis, et lennukitelt visatakse mingit mürki välja, algne chemtrail’i (keemiapilve vandenõuteooria – A.S) teema oli, mul oli, fakk, et teeme lennukivastase laulu.

Kui palju A-rühmas on sind, Genkat?

Üks neljandik, kuna neli meid seal on. A-rühm on omamoodi grupeering, hoian seal ennast tagasi. Olen iseloomult selline, ma ei ole eriti palju teiste inimestega koos muusikat teinud. Paul Ojaga olen teinud.

Genka 2021. aastal Hip Hopi festivalil A-Rühma koosseisus. Laval ka Cool D (Priit Kolsar) ja Kaarel Kose.
Genka 2021. aastal Hip Hopi festivalil A-Rühma koosseisus. Laval ka Cool D (Priit Kolsar) ja Kaarel Kose. Foto: Remo Tõnismäe

Viimasel ajal oled DEW8-ga ka.

Temaga ka jah, unustasin ära. Ta on minust peaaegu poole noorem. Ma tunnen ka vahel, et sõidan tast üle, aga tal omad nõksud, kuidas mind tagasi maa peale tuua.

Esimese plaadiga oli nii, et salvestasime seda Olegi-plaati Tartus. Me täpselt ei teadnud, kuidas ja mida teha, see nagu vormus tegemise ajal. Hiljem sain aru, et tal oli juba salvestamise ajal selge, et mingi biit ei ole hea, ta vahetab selle ära. Aga ta ei öelnud mulle.

Kui hakkasin tagasi sõitma, siis lasin tal mingi miksi kokku visata, et tagasiteel kuulata. Siis ta saatis selle, aga seal oli hoopis teine biit. Kuulan ja kuulan ja kuulan. Selleks ajaks, kui Tallinnasse jõudsin, olin juba ära harjunud. Ongi parem. Siuke nõks oli tal minuga diilimiseks.

Koostöös DEW8 plaat «Oleg», 2021, Legendaarne Records

Kuidas teil koostöö on, kas sina lendad oma teemadega pigem peale?

On vist jah nii, et tema hoolitseb rohkem selle biidi ja produktsiooni eest. Tema on see muusikaline pool ja mina teemadega. Kuna ta on noorem, siis mina sageli, et trust me. Ja ta usaldab mind. Teine album, kuna sõda tuli, muutus natukene teistsuguseks, kui algselt plaanisime. Mõtlesime, et räpime, teeme lihtsalt sellise puhta räpiplaadi.

Nagu see «Kärevere»?

Just, nagu «Kobe» ka. Aga see temaatika kujunes teiseks selle Vene sõja tõttu.

Teil ei olegi vist teist nii sünget plaati, sünge pole ehk õige sõnagi.

Rusuv. Mulle selline rusuv muusika iseenesest meeldib. Mäletan, kui tuli välja Toe Tagi teine plaat «Kõik on formuleerimise küsimus», meil plaadifirma mees ütles, et tore plaat, aga see on nii rusuv, et ei taha seda teist korda kuulata, tal läheb kohe tuju pahaks. Aga see on väga hea plaat.

Kui muusika tekitab väga tugeva emotsiooni, on see õige asi. Kogu see album hakkas meid ennast ka nii meeletult mingil hetkel rusuma, et oli tunne, et teeks selle plaadi valmis ja lõpetaks ära. Kui plaat teeb tuju pahaks või keegi hakkab nutma, siis miks ta peab seda kuulama. Aga kuidas sa teed sellisel ajal rõõmsat mussi, et tõstame näpud püsti ja teeme mõne õlle. No ei saa, terve maailm on kraavi kukkunud ja siis elu vormis sellise plaadi.

Kui kaua selle plaadi tegemine teil aega võttis?

Me hakkasime seda tegema kuskil üle-eelmise aasta lõpus, siis tekkis sõjaga mingi paus, et midagi ei taha enam teha, siis tekkis viha. Võttis jah kauem aega, kuna siis tuli suvi ka vahele. Mingi hetk tuli, et äkki üldse, no me ei tahtnud üldse teha albumit. Artistil on selline asi nagu teise albumi needus. Esimene album on väga hea, aga teise puhul tuleb tohutu surve peale, alateadlikult. Alguses oli, et me ei tee albumit, vaid me teeme hunniku lugusid ja siis vaatame.

Lõpuks kuidagi temaatika läks jube süngeks ja siis läks korra kett ka maha. Siis jätsime pooleli ja suve lõpu poole DEW8 küsis, et mis teeme siis. Ja siis et: saada mulle biite, ma mölisen midagi valmis. Ma tegin kõik sügisel valmis juba. Siis tekkis soov, et anname sõja aastapäevaks välja. Siis oli aga, et aega küll ja siis, et aega pole üldse.

Viimane koos DEW8 tehtud plaat «Doom», 2023, Legendaarne Records

Räägi mulle plaadi pealt loost «Valik on alati». Tundus peaaegu et filosoofiline.

See oli naljakas, meil oli album valmis ja tegin selle loo 10 minutiga. Oli idee, et teeme mingeid skitte vahele, et oleks lõbusam. Okei, läksin Tartusse ja kuulasin biidi juppe, et davai, saada mulle. Kodus panin käima ja hakkasin kirjutama ja siis oligi nii, et kirjutasin ja kirjutasin. Mõtlesin refrääni osa ka välja ja ütlesin, et meil on uus lugu. Et mida! Meil on plaat valmis ju. Ma ei tea, mul tuli lugu ju. Tõesti, kirjutasin need sõnad 10 minutiga. Twitteris jälle mingi mõttetu paukumine käis. Ja oli näha, et inimesed ärkavad hommikul üles ja kukuvad vaidlema. Et valikud on alati, no alati ei ole ka. Ema-isa saavad surma, oled üksi, kus on valik? Aga noh valik 1 ja 2 ikka on.

Kas sa ei ole mõelnud raamatuna oma riime välja anda?

Ikka olen. Mul on igasuguseid mõtteid. Olen mõelnud ja sel aastal on kolm kirjastust minu poole pöördunud. Mitte, et ma ise oleks kuskil välja öelnud. Ei tea millal, siis kui aeg on küps.

Kui kolm kirjastust on küsinud, ehk see juba näitab midagi.

Osa on küsinud ka mingisugust elulugu, aga no ma ei ole siin mingi vanainimene. Aga olen mõelnud ja võib-olla tuleb. Kui sul on hästi palju ideesid, siis peaks keegi tulema ja ütlema, et teeme ära, muidu jäädki ise veeretama seda.

Eesti luulemaastikule kuluks väike värskendus ära.

Ma ei tea, kas see on luule… Minult on küsitud ka, kas räpp on luule. Ühest otsast ütlen, et muidugi on. Teisest otsast on räpp selline muusikaline instrument, kui sa seda loed või kuulad, on kaks eri asja. Mängid väldete või rõhkudega, hääldad asju natuke teisiti, värdjalikumalt, et riimi läheks. Kui võtad luule, saad aru, et on luule, aga kui räppi loed, siis... Kuigi ma alati väidan, et muidugi on räpp luule. Samas olen tagasihoidlik, paned päris luule kõrvale, siis jah... (See «jah» on vääga pikk ja kahtlev – AS).

Genka Kuku klubis.
Genka Kuku klubis. Foto: Mark Raidpere

Kirjelda veel oma loomeprotsessi, kuidas su laulud alguse saavad? Riimist? Biidist?

Õppisin ameerika räpparitelt kiiresti ära, et sul peab olema selline asi nagu riimivihik. Vanasti oli see märkmik, kuhu panid kirja või diktofoni või telefonis midagi. Siis käid ringi ja näed ja paned kirja ja nii tekivad riimid. Hunnik riime. Arvan, et igal vähegi tõsisel räpparil on kuskil hunnik riime.

Siis läheb laulu tegemiseks, oleneb, mis see triger on. Keegi ütleb, et tee mulle kogumikule üks lugu. Tavaliselt lasen biidi saata, see inspireerib ja näitab, mis tooniga lugu tuleb.

Kõige raskem ongi, et millest siis räppida. Teen laval alati nalja, et räpis on nii palju sõnu ja nii palju öelda, et kui Ott Lepland jõuab ära öelda Kuula, mul on 100 korda rohkem sõnu juba öeldud. Siis on tunne, et oled kõik juba ära kasutanud, kõigest juba räppinud.

Kui parasjagu mingit põletavat teemat ei ole, siis lihtsalt peab midagi genereerima. Tavaliselt tuleb siis, et kui äge mees ma olen ja kui sitad on teised. Tavalised laulukirjutajad kirjutavad ikka armastusest ja igatsusest ja sellistest asjadest. Räpparitel aga, et ma olen äge mees, mul läheb ikka nii hästi.

Mõtlen teema välja ja hakkan sinna teemasse riime sobitama. Teema võib olla üks asi, aga normaalses maailmas ei lähe see alati kokku. Siis sobitad ja paned nagu puslet kokku. Ainult, mis erineb puslest, sul on võimalik panna seda puslet viiel-kuuel-seitsmel eri moel kokku panna. Ainult pilt tuleb kord ilusam, kord koledam.

On muidugi ka abstraktsemat hiphoppi tehtud, et paugutad lihtsalt segast, nii kuidas saad. Millest mitte keegi peale sinu aru ei saa.

Kui palju sinu lugudes sind ennast on?

Ikka on, head asjad ikkagi on, kui oskad olla enesekriitiline ja eneseirooniline. Ise olen ka selline imelik inimene, keda on ka vahel tore analüüsida ja sellest lugu teha. Ikka on mingeid natuke naeruväärseid asju tehtud või tormilises elus igasuguseid vahvaid otsuseid. Seda tuleb võtta huumoriga. Aga inimesi mulle meeldib jälgida.

Sul on palju laule mingite karakterite ümber tehtud, kõik need Rihod, Tarmod, Olegid, Pennyd, Annelid jne.

Kui sa nii ütled, siis võib-olla tõesti, sedaviisi on lihtsam laule teha. Ma olen turunduse taustaga, turundust õppinud ja turunduses töötanud aastaid, Saku õlletehases. Seal on ka alati see, et võtad arhetüübi, selle ühe inimese, kellega samastuda. Keda kõnetad oma reklaamiga. Praegu mõtlesin selle välja, et ilmselt see nii töötabki. Asjast on lihtsam rääkida mingi ühe tüübi kaudu. Eesti on nii väike, et igaüks teab mõnda tüüpi, kellest lugu olla võib.

Genka 2021. aastal Hip Hopi festivalil.
Genka 2021. aastal Hip Hopi festivalil. Foto: Ragnar Peets

Kõlab loogiliselt, sinu tegelastega saab samastuda, vähemalt mingis osas. Mingis osas vaatad, et hoopis keegi tuttav või hoopis uudistekangelane. Sinu lauludes on palju mõnuaineid, uimasteid, alkoholi. Kas see tuleb otse sinu elust?

Täpselt sama nagu Agatha Christie ja Arthur Conan Doyle’iga, nad ju ka ei tapnud kedagi, et kriminulle kirjutada. See on mingisugune huvitav maailm, tabu. Samamoodi nagu kriminogeenne maailm, see tõmbab, inimesed tahavad neist pättidest ja kaabakatest lugeda. Ka seriaalides on see omaette žanr juba. «Narcos» ja «Breaking Bad» – narkokirjandus või -filmindus. Paljud ei tea sellest midagi ega ole neid aineid kunagi kasutanud. Seda on põnev ekspluateerida nii vaatajal kui ka tegijal. Näiteks «Prints Bogotast» on puhtalt tehtud mehhiklaste corrido järgi, ma olen seda kasutanud enda loomingus. See on tööriist.

Kas oled endale tekitanud teadlikult mainet? Turundusspetsialist nagu sa oled.

Ei ole seda kuidagi teadlikult teinud ja arvan, et see on ka edu võti, mis tänapäeval paljudel artistidel puudub. Hakatakse teadlikult olema niisugune ja naasugune ja siis, kui sa tegelikult selline ei ole, ei tule sellest midagi välja. Olen alati teinud seda, mida olen tahtnud. Kui tahan teha diipi esoteerilist vaimset räppi, siis teen. Või kantrit. Olen neid asju teinud nii, nagu ise tahan.

Arvan, et olen seetõttu ka siiani aktuaalne. Tänu sellele istume ka siin, ütlesid, et kuulasid minu viimast plaati («Doom» – AS) ja see kõnetas sind. Olen teadlikult hoidunud enda tegemiste analüüsimisest.

Mul on veel nii paju mõtteid ja nii palju teha, et ma praegu veel ei taha ennast analüüsida. See, et ma ei ole asju analüüsinud, on üks edu võti. Tänapäeva analüüsid on tihti ka numbrites. Ühte lugu kuulatakse Spotifys 600 000 korda ja teist 300 000 korda, siis nad on pettunud, et poole vähem. Tegelikkuses ei pruugis see tähendada mitte midagi, sest on väga hästi, aga nende jaoks on see tohutu kukkumine. Hästi lihtne on ennast valesti analüüsida.

Genka ja Paul Oja Eesti Muusikaauhindade galal 2015. aastal.
Genka ja Paul Oja Eesti Muusikaauhindade galal 2015. aastal. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Küsisin su luuleraamatu kohta ja ütlesid, et enesekindlust ei ole piisavalt palju, aga tundub, et muusikamaailmas sul seda jagub.

Selle on põhjustanud sada protsenti Eesti inimesed. Ma tegelt olen olnud hästi tagasihoidlik inimene terve oma nooruse, muusikat olen teinud üle 25 aasta. Ja kui kuuled, et see on ikka hea ja see oli kõva, siis hakkad mõtlema, et, krt, olengi siis hea. Siis antakse auhind, mul on neid kuus-seitse tükki, iga kord kui midagi teed ja saad selle eest auhinna, siis hakkadki mõtlema, et näe, olengi kõva. Mida ma siis häbenen seda. Sain mingi aeg aru, et see, mida ma teen, ongi hea. Lööngi siis rusikatega vasta rinda: olen faking parim.

Kumba on sinus rohkem, kas Linna Iffi või Toomas Hendrikut? (laulust «Jeesuse Presley» – A.S)

Ivo Linnat, kuna ta isaga tegi bändi, siis puutusin lapsena temaga hästi palju kokku. Ta oli selline superstaar juba siis ja on siiani. Mõtlesin, et ta on üks inimene, kelle järgi joonduda või nii. Et ma olen ka natuke selline mees ja meeldin kõigile. THI oli lihtsalt siis Eesti president ja kõige kõvem mees Eesti Vabariigis. Arvasin, et olen ka.

Jeesus Presley, plaat «Genka/Paul Oja», 2014, Legendaarne Records, Universal Music OY

Teid seob THI-ga aktiivne Twitteri-kasutus (Genka on Twitteri @PaksBasilio) ja see, et teete seal selgeid seisukohavõtte. Twitteris saan aru, et sul on mingites poliitilistes ja ühiskondlikes asjades selged seisukohad. Miks poliitiline sisu sinu riimidesse ei ole jõudnud?

Natuke ikka on. Aga poliitika on maru keeruline ja tohutu diplomaatia. Olen aru saanud, et poliitiliselt millegi saavutamiseks pead olema diplomaat. Räuskav ja agressiivne poliitika ei ole hea poliitika. Räpp, mida me teeme, on suures osas ikkagi agressiivne.

Kui Ilves oli presidendiks (2006–2016 oli Ilves Eesti president – A.S) ja olime Roosiaias, siis küsiti, et mida Eesti poliitikas vaja on. Ütlesin: kurat, Eesti poliitikas on vaja selliseid mehi nagu Hruštšov, kes viskavad kingaga ja panevad rusikaga vastu lauda. Sellist asja on vaja, muidu muudkui nämmutamine käib.

Ja siis, kui see tuli, oli mul, et ...eee, nii ei lähe, palun võtke tagasi. Poliitika peab olema diplomaatiline, seda ei saa agressiivselt teha. Poliitikas peab oskama teistmoodi rääkida ja teistmoodi asju teha.

Twitter on artisti jaoks lava, kus saab öelda ja suhelda. Oma sõnavõttudega hoiad ka publikul näpud püsti. Olen hullult püüdnud mitte-poliitiline olla. Eesti rahval ju käib nii, et üks hetk on kõik finantsspetsialistid, siis metsandusspetsialistid, nüüd on meil kõik spetsialistid. Ma ei taha ise sinna sisse ära uppuda, et lällan liiga palju.

Eks poliitikud ka aeg-ajalt paluvad, et ütle seda ja teist. Ikka kui on midagi vaja terveks või vabaks laulda, kutsutakse kohale, tule, ütle ja laula. Siis vastan, et ei, see on sinu töö. Teile makstakse selle eest, et me terveks ja vabaks saaksime.

Olen väga suur teksti austaja, mulle meeldivad sõnad ja otsin teksti ka muusikast. Mõned sinu lood on tekitanud kahetisi tundeid: kohati väga agressiivsed, matšolikud ja šovinistlikud, siis jälle vägivallavastased. Kuidas sa neid kaht poolust ise näed?

Inimene saab küpsemaks ja saab rohkem aru. Mingisuguste sõnumitega, mis aastaid tagasi olid, täna enam välja ei tuleks, ise mõtled juba teistmoodi. Teine asi on meeste garaaži-saunalava jutt ja siis on see hoopis teine jutt. Aga see ei tähenda, et iga kord, kui naine mööda läheb, siis kõva häälega midagi ütleks, need on sellised meeste jutud. Eks algtõuge tuli Ameerikast.

Kõik need «Bakkushanid» ja...

...ma olen alati rääkinud, «Bakkushan» on lugu lollidest meestest. Seal lõpus ongi, et tegelikult olen loll ja mul ei ole tööd ja õiendan siin, aga meeste defitsiidis olen tegija. Samas ei ole välimust ega mingit õigust midagi öelda teistele.

Bakkushan, plaat «Genka/Paul Oja», 2014, Legendaarne Records, Universal Music OY

Paratamatult osa sellest sisust kaob ära, läheb muusikasse ja see iroonia ei pruugi välja tulla.

Selleks tulge kõik inimesed kontserdile, ma seal lugude vahepeal vahel seletan, millest see lugu on. Kuigi nõme natuke, kui loomingut lahti seletatakse. Targem saab aru.

Üks kõrgelt hinnatud inimene kutsus mind oma juubelile esinema ja palus siis, et ma kindlalt esitaks lugu «Tali pruut tantsima». Ma ei olnud seda sada aastat teinud. Hakkasin sõnu vaatama, see oli 2014. Täitsa perses. Praegu ei julgeks elu sees sellise looga välja tulla. Lugu räägib põhimõtteliselt sellest, et sõber räägib teisele, et kuule, su naine on nii täis, tahab minuga seksida ja topi magavale naisele anaaltapp sisse. Ma olin... jumal-issand küll. Ja see oli 2014. Need ei ole ju minu mõtted, et nii tuleb teha. Eeldan, et minu kuulaja on targem ja saab aru, mida ma mõtlen.

Eks see publik ole eri aegadel erinev.

Ma olen alati mõelnud, et see, kes minu mussi kuulab, on level up ja saavad aru irooniast ja huumorist ja saavad aru minust. Et ma ei ole narkootikumide logistik, vaid inimene, kes teeb laule. Ja ma olen looja ja maksumaksja ja pereisa. Nad on sellest aru saanud, muidu inimesed kirjutaksid, et mida sa kujutad endale ette.

Kui palju sul kontserte on?

Suvel on ikka palju. Muusika esitamine on palju muutunud, kunagi oli nii, et ööklubides pidid olema artistid, muidu inimesed ei tulnud. Nüüd tuli see covid vahele ja nüüd inimesed käivad ka niisama, artisti ei ole vaja. Mul september kuni aprill on ööklubides jäänud vähemaks, kõigil on jäänud. Kõik muutus pärast seda. Suvel on kolm tegijat: õllemüüjad, jäätisemüüjad ja muusikud, kes peavad kolme kuuga tegema 80 protsenti oma käibest. Mul sama.

Kas sinu publik vananeb koos sinuga või tulevad noored peale.

Eks nad ole ikka vanemaks saanud, ma ise ju ka. Oleks veidi ka veider, kui varsti 50-aastane mees laval ja 12-aastased ees kiljuvad lava ees.

Mul on väga omapärane näide Võsult, paar aastat tagasi oli Ukuleles JMKE kontsert. Ja seal oli 20–25-aastaseid noori täis. Kõik sõnad peas.

Eks neid ole seinast seina. Ma olen sellises vanuses, et kõnetan tütart, ema ja vanaema. Hea mõnus vanus.

Kas Eestis on artiste, kellega sa ühele lavale ei mahuks ka?

Kõikide artistidega mahun ja mulle meeldib nendega suhelda. Või see on mingi meta küsimus? Elu on õpetanud seda, et muss võib halb olla, aga inimesed on toredad. Ma ilmselt ei mahuks lavale mingisuguse inimesega, kes on põhimõtteline m**n. Ma vihkan sellist m**n-olemist.

Olen koostööd teinud nendega, kelle muusika ei ole päris minu asi. Aga siis mõtlen, et äkki teen teda paremaks või äkki avastan uusi nüansse. Või kui mul on tunne, et kellegagi sagedused ei kattu, aga siis teeme koos mussi ja siis äkki kattuvad. Mul on jumala hea meel näiteks, juhuslikult kohtusin Sünne Valtriga, kes siis oli Patuse Poole laulja ja Patune Pool tähendas seda, mida ta tähendas. Lõuna-Eesti faking jaanituled.

Kohtusin ja rääkisime temaga päris pikalt juttu ja enne, kui ta muundus sinna teise kohta, siis ta käis minuga üht lugu tegemas ja oli, et issand kui äge. Tema sagedus ja minu sagedus said selles loos kokku. Sageduste küsimus, need tuleb lihtsalt ühte panna ja tehtud! Väga filosoofiline värk jälle, praegu siin analüüsisin.

Intervjuu ilmus paberis 2023. aasta juuni KesKusis.

Genka kui selline

Indrek Vaheoja, raadiohääl

Indrek Vaheoja sai enda kõrvale kaks uut raadiohäält.
Indrek Vaheoja sai enda kõrvale kaks uut raadiohäält. Foto: Mihkel Maripuu

Tutvusime Genkaga millalgi ammustel 1990. aastatel, aga koos töötama hakkasime alles 2006. aastal, kui asusime koos juhtima Raadio 2 reedest hommikuprogrammi. Lõpuks kogunes ühiseid tööaastaid kokku kümme, millesse mahtus ka lühike ja intensiivne aeg, kui Genka oli Raadio 2 peatoimetajana ka minu otsene ülemus. Tunnistan, et oli hea ülemus – lasi normaalselt töötada, ei hakanud kohe metsikult uuendama midagi ja mis kõige tähtsam – ei tõusnud ära, isegi väga lühikeseks ajaks mitte. See muide pole üldse igapäevane, sest paljudel- paljudel «uutel» juhtidel hakkab katus korralikult sõitma, enne kui elu jalad jälle maa peale toob.

Genka ei õiendanud ega tõmmelnud, tegutses avatult ja inimlikult, oli hea boss. Meie omavaheline koostöö muutus eriti viljakaks, kui välismaiste räpparite eeskujul hakkasime regulaarselt oma esinejanimesid muutma. Genkast ja Korraldajaonust said mitme metamorfoosi tagajärjel Oleg Kosjugin ja Igor Tarasjuk.

Genka on ka ühe Winny Puhhi loo «Peegelpõrand» autoritest, tema stuudioskäik oma salmi salvestamiseks kestis koos tervitamise ja hüvastijätmisega umbes 15 minutit, peale seda oli kõik maksimaalse kvaliteediga purgis. Oleme mitmel korral ka lavalaudadel koos seda laulu esitanud, nii kodumaal kui ka raja taga. Tihti ka menukalt ja suurte rahvamasside ees. Genka oskust suvaline inimhulk oma pilli järgi tantsima panna kadestab ilmselt iga Eesti Vabariigi poliitik.

Viimati nägin Genkat Kroonika pilgaril, kus ta korraliku härrasmehena saatis oma võrratut abikaasat, kes oli pärjatud parima raadiosaatejuhi tiitliga.

Auhinna- ja vajadusel naise käekotihoidmine kuulub õige mehe ülesannete hulka samuti, nagu leiva laualetoomine ja prügikasti väljaviimine, selle kõigega saab Genka kenasti hakkama. Imestan ja tunnustan tema töövõimet, fantaasiat ja seda, et ta on sõna otseses mõttes SUUR inimene.

Tagasi üles