MART RAUDSAAR ⟩ Autojuht ei ole ilmtingimata kurjategija

Ilmselt näeme ummikuid linnas septembris senisest rohkem. Foto: Mihkel Maripuu

Tartu on taas avanud autovabaduse puiestee. Enne õiendamist esinen nüüd poolkohustusliku märkusega (nagu laulva revolutsiooni ajal öeldi, et mul on palju venelastest sõpru, teate küll), et mulle meeldib jalgrattaga sõita, jala käia ja üleüldse kirjutan neid ridu taas varahommikuses Tallinna-Tartu rongis. Aga mitte miski ei väära minu arvamust, et tegemist on ajuvabaduse puiesteega ning seda juba neljandat aastat järjest.

Minu suureks rõõmuks pole Tartu linnavalitsus siiski täiesti ajuvaba. Mõni aeg tagasi kuulsin uudist, et Sõpruse sillal jäävad alles mõlemad autorajad – kokku on neid sillal neli, kaks ühes ja kaks teises suunas. Arutelul oli, et pooled rajad, poole silla kandevõimest ja läbilaskest võiks muuta jalgratturite ja teiste kergliiklejate pärusmaaks.

Mina mäletan, missugused jubedad ummikud olid Sõpruse sillal tipptunni ajal rohkem kui kümmekond aastat tagasi, enne kui Eedeni ringristmik rekonstrueeriti ja selle läbilaskevõimet suurendati. Need ummikud ulatusid mõnikord Tartu kõige pikema silla alguseni, nii et sillale oli keeruline isegi peale sõita. Ühesõnaga, mis siis, et vahepeal on Tallinnas valmis saanud Reidi tee või Tartus idapoolne ümbersõit ja uus Emajõe sild – paneme kinni, rahustame liiklust, mida nad raisad sõidavad ja saastavad.

Õnneks on Tartu linnavalitsus otsustanud rattahullude meelepahaks teisiti, Sõpruse sild jääb autodele täies mahus avatuks. Põhjendus on elegantne ja minu meelest täiesti asjakohane. Kui Sõpruse silla läbilaskevõime kokku krookida, suureneb liikluskoormus kesklinnas (jutt täiesti õige, mina mäletan, mis juhtus siis, kui Riia tänava Võidu sild oli remondiks autoliiklusele üleni suletud ja ainus sild oli seesama Sõpruse sild – kuigi autosid oli tollasel ammusel ajal palju-palju vähem ja kergliiklejaid oluliselt rohkem). Ja kui liikluskoormus kesklinnas suureneb, on seal vähem ruumi jalgrattateid ehitada.

Oponendid võivad öelda, et ma ajan mitut asja segamini ning esmalt, autovabaduse puiestee ja Sõpruse silla jalgrattarajastamine on erinevad asjad. Minu meelest ei ole. Neil on ühine nimetaja. Need on ühesugused propagandistliku ja lühinägeliku mõtlemise ilmingud. Tartu linnaliikluse probleeme ei lahenda peatänaval autoliikluse sulgemine või ühe kõige olulisema silla läbilaskevõime vähendamine poole võrra. Need projektid ei pane inimesi aasta läbi jalgrattaga sõitma. See võiks mingil moel juhtuda siis, kui autoliikluseks suletaks terve Tartu linn. Kujutan ette, kuidas külmetavad sinelites inimesed väntaks talvel Riia mäest üles ja tänaks ülevoolavalt parteid ja valitsust. Selliseid eksperimente on maailmas tehtud. Kui soovite, võin nimetada riike ja aegu.

Mida meil oleks vaja? Meil oleks vaja hoopis teistusuguseid asju. Aga esmalt on meil vaja terviklähenemist, tervikpilti ja see peab olema tasakaalustatud.

Ajalooline areng on meid viinud auto leiutamiseni ning – eriti meie kliimavöötmes – selle kasutamisel on teatud puhkudel väga suuri eeliseid jalgsi või jalgrattaga liiklemise ees. Kogu moodsa tsivilisatsiooni logistika toimub kaubaautode abil ning kui see lõppeks, näeksime tulemust supermarketites juba järgmisel päeval, sest poodides kohapeal ei hoita suuri laovarusid. Paljulapselise pere ema käib poes ja korraldab isiklikku lasteaialogistikat autoga, mitte jalgrattaga. Kui mul on vaja viia muruniiduk remonti, teen seda autoga, mitte jalgrattaga. (Ma olen küll suur elurikkuse lähenemise fanaatik, otsige mu varasemad kirjatükid välja, kuid mõnes kohas on siiski vaja niita, näiteks jalgteid mulle kuuluvas pargis. Ma ei usu, et inimestele meeldib pahkluuni rohus kahlata ja puuke koguda.)

Lahendus ei ole autode administratiivne keelamine. Lahendus on muuta autod keskkonnasõbralikumaks ja soodustada alternatiive, eriti ühistranspordi ja miks ka mitte sõidukite ühiskasutust. Autod ongi muutunud keskkonnasõbralikumaks ja muutuvad veelgi, Elroni rongid sõidavad Eestis juba kümnendat aastat – äsja tuli rongis, kus ma istun, valjuhäälditest teade: Tallinna Reidi teel on suurepärased jalgrattateed ja virgestusalad.

Nii palju, kui ma maailma linnade liikluse planeerimisest tean, peetakse alati silmas tasakaalustatud ja õiglast lähenemist. Kui analüüs näitab, et ühistranspordiraja loomine aitab tuhandel inimesel kiiremini tööle liikuda, siis see rada luuakse ja see on õigustatud. Kui aga paarisaja jalgrattaentusiasti nimel pigistatakse linna mõni kõige olulisem liiklusarter kokku ja tuhanded inimesed peavad kirudes ummikutes istuma, siis see ei ole õigustatud. Minu meelest on see diskrimineerimine ja lihtsalt lollus.

See oli nüüd tasakaalustatud ja tasakaalustamata lähenemise näide. Tervikliku lähenemise näiteks mainin, et meil ei ole vaja «suurepäraseid» infrastruktuuriprojekte, kuhu keegi ei pääse ning mis ei vii kusagile, nagu näiteks tühermaale ehitatud autosild. See saab funktsioneerida ikkagi tervikliku võrgustiku osana. Propagandistlikud projektid annavad meile väga nigela efekti, kui jalgrattateede võrgustik tervikuna on katkendlik. Ja ta on seda Tartus jätkuvalt, uskuge mind, ma olen Tartus palju jalgrattaga sõitnud.

Aga selle võrgustiku arendamine ei peaks toimuma pelgalt ekstensiivselt autoliikluse arvelt, vaid hoopis lisaks sellele. Mulle ei meeldi totalitaarsed lähenemised, mis sunnivad inimesi riiklikult ühes – ja muidugi kellegi meelest nii-öelda õiges suunas – mõtlema ja tegutsema. Mulle meeldivad valikuvõimalused. Soovite ennast rämpstoidust paksuks süüa? Palun väga, see võimalus peab demokraatlikus riigis olema.

Muidugi on tervislikud eluviisid paremad, kuid nende teadvustamiseni peab inimene ise jõudma, ning kõneldes toidust – tal peaks olema hästi kättesaadavad ja taskukohased tervisliku toidu alternatiivid. Kui neid ei ole, siis ei muutu midagi paremaks. Ning me ei muuda neid alternatiive meeldivaks ja odavaks pelgalt hamburgerite keelustamisega. Ma usun, et see peaks olema arusaadav. Seega analoogina: võime soojal suvekuul autovabaduse puiesteel rõõmsalt hüpata ja karata, aga see ei muuda pikas perspektiivis linnas jalgrattaga liiklemises mitte midagi. Võime ühel olulisel autosillal muuta pooled autorajad jalgrattaradadeks, kuid see muudab jalgratturite olukorda vähe paremaks, kui ülejäänud linnas on rattateede võrk auklik; küll aga muudab see autojuhtide olukorda hüppeliselt halvemaks, sest loob kunstliku rebendi olulisse kohta seni laitmatult funktsioneerinud teedevõrgus. Võitjaid on vähe, kaotajaid palju.

Seepärast ma nimetan autovabaduse puiesteed ajuvabaduse puiesteeks, kuna minule on see sümbol, kuidas üks grupp soovib oma mõtlemist teisele grupile peale suruda tegelikku probleemi lahendamata. Kui meie eesmärk oleks luua peaaegu et ainsal suvekuul linna mõnus täiendav puhkeala, kus hipsterid ja välismaalased saavad chill'ida, siis ma saan sellest aru. Kui meie eesmärk on juhtida tähelepanu transpordiprobleemidele ja neid lahendada, siis ma ei saa sellest aru.

Tallinnas on kõik üles kaevatud ja lugejad mõistavad mind ilmselt poolelt sõnalt. Ilma suurema kärata on Tallinn Tartust taas ette jõudnud, sest autovabadust on suures mahus väga paljudes kohtades. Võtke internetist Tallinna kaart ette ja vaadake. Jah, kas kõike oleks pidanud korraga sulgema, kuid vähemalt saab pärast kannatusi olukorra kuigivõrd paremaks. Seda nii jalgratturite kui ka autode jaoks ning kujutage ette, ehitatakse isegi uus trammiliin. Võimalusi antakse juurde, teistelt võetakse selle arvelt vähe ära.

Aga mis teha, kogu inimkonna ajaloos on olnud neid, kes soovivad uute võimaluste ja väärtuste loomise asemel kõva kära saatel ümber jagada olemasolevaid kuldseid vihke (praegusel juhul käib jutt linnaruumist) ja lõppkokkuvõttes jäävad kõigile üsna tühjad pihud. Muidugi, kes käseb linnas elada, Naha külas on palju parem – on ruumi ja looduskaunist keskkonda.