ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Punn Mutini ja Prigožini sõjatantsupidu ei viita 1917. aastale, vaid on märksa hullem

Juku-Kalle Raid Foto: Kai Kivi

Kui Prigožin oma grupiga jaanipäeval omavolitsema hakkas, viitas Putin kõigepealt oma avalduses, et see tähendab Venemaa jaoks uut 1917. aastat. Juku-Kalle Raid väidab, et selles avalduses ei leidu tõtt kopika eestki.

Sotsaalmeedias naljatati ülemaailmselt, et sm Prigožin tarvitas Ivanovdeni elik Jaanipäeva õhtul pisut ülemäära vägijooke ning kui pilt uuesti ette tuli, ilmnes, et joomingu käigus on üritatud riigipööret korraldada. Need naljad levisid ka kohtades, kus suvine pööripäev pole mingi üldrahvalik püha.

Tavaline propagandakäik

Segadust kui palju, ent ühes oma esimestest sõnavõttudest süüdistas Putin riigipöörajaid (kellest nagu me teame, mõne aja pärast riigipöörajaid üldse ei saanudki), et nood tahavad korrata 1917. aastat. Mis on üsna naljakas. Kohe näeme, et see oli Putini tavaline propagandakäik, saamaks uuesti ühe mütsi alla kodakondseid ja rahvast. Ilmselt õnnestunult.

Kui keegi Moskvas tänavaile koguneb, on need siiski vaid putinistid ise.

1917. aastal toimus Venemaal sedavõrd palju, et isegi oma "rolli" leidmiseks – kellega end võrrelda – ei leidnud Punn jõudu. Koolist teame kõik 1917. aasta kahte revolutsiooni: veebruarirevolutsiooni kui kukutati tsaar ning oktoobripööret, kui bolševikud kukutasid ajutise valitsuse. Tegelikult aga leidis aset ridamisi väiksemaid ning suuremaid rahutusi, Venemaa kees vaat et sõna otseses mõttes ning omavahel kemplesid kõik poliitilised ja mittepoliitilised jõud.

Putini hüüdest kipuks siiski eeldama, et tema esmane kraaksatus märkis: tsaar on ta ise, aga kukutajate soov oleks temast lahti saada ning Venemaa riigina allavett lasta.

Punni hädakisa ei kannata võrdlust välja: 1917. aastat iseloomustab kestev I Maailmasõda, mis Venemaale selleks ajaks juba väga laastavalt mõjus, ent kääris ka kodumaal. 1917. aastat saatsid ohjeldamatud demonstratsioonid, kogunemised ja ka permanentsed tulistamised ning sõjaline vastasseis Vene suurlinnade tänavail (provintsis valitses enamalt jaolt sulnis vaikus).

Tänase Venemaa kohta seda öelda ei saa. Kui keegi Moskvas tänavaile koguneb, on need siiski vaid putinistid ise, mitte revolutsiooni või valitseja verd ihkavad hordid. Venemaalaste sõda pooldav meelsus on pidevalt eskaleerunud, sellest räägivad kõik viimase aja uuringud.

Tänane pilt on hoopis teine

1917. aasta on üsna hästi üles tähendatud Helen Rappaporti teoses "Revolutsiooni küüsis. Petrograd 1917", mille avaldas 2017. aastal eesti keeles kirjastus Varrak.

Sel ajal võitlesid üksteise vastu kõik osapooled, suutmata absoluutselt ära otsustada, mida nad Vene tulevikult üldse tahavad. Moharhistid, vasakesseerid, menševikud, bolševikud, anarhistid, mõõdukad ja vähemmõõdukad sotsialistid, parempoolsed kadetid jne jne. Neid rühmitusi pole mõtet üles lugema hakatagi.

Oht Venemaa poolt lääne suunal pole mingi killustuv nähtus, vaid muutub pigem üha käegakatsutavamaks.

Putini paadiga näikse aga toimivat vastupidi: temast ei taha keegi lahti saada. Erimeelsused valitsevad vaid selles, kas korraldada kohe üldmobilisatsioon ja Ukraina ära vallutada või proovida, kuidas mekib "külmutatud konflikt".

Mis omakorda tähendab, et oht Venemaa poolt lääne suunal pole mingi killustuv nähtus, vaid muutub pigem üha käegakatsutavamaks.

1917. a alguseks oli Venemaa jõudnud revolutsiooni lävele. Süvenesid kriis ning rahutused, Venemaa oli kaotanud üle 6 miljoni sõduri; kõikjal valitses majanduskaos. Töölisliikumine kogus jõudu, sõda oli Venemaa elu segamini pööranud.

Jälle – praegu on pilt hoopis teine.

Putini rusikas valitseb. Aga 1917. aastal toimis kaksikvõim; puldis viibisid tööliste ja soldatite nõukogud eesotsas Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukoguga ning teise poole kodanlike parteide baasil loodud Ajutine Valitsus.

Kui 1917. aastal lubas Ajutine Valitsus tagada demokraatlikud vabadused ning kokku kutsuda Asutava Kogu, mis pidi otsustama Venemaa edaspidise riigikorralduse, siis tänasel Venemaal on isegi selline mõtteuiuke absoluutselt võimatu.

1917. aastal oli parteiline poliitelu värviline kui vikerkaar, ringi toimetas 4 suuremat parteid, rääkimata väiksematest.

Tänasega võrreldes oli 1917. aasta niisiis kui demokraatia pidupäev, tulevikunägemusi leidus seinast seina.

Rahva Vabaduse Partei (kadetid) nägi tulevast Venemaad demokraatliku vabariigina; Sotsialistide-revolutsionääride Partei (esseerid), eriti suur mõju talurahva hulgas ning nägid tulevast Venemaad sotsialistliku riigina, milleni tuli jõuda reformide kaudu; Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei (VSDTP) (vähemlased) unistas samuti sotsialismist, aga VSDTP marksistlik organisatsioon (enamlased) tahtsid kehtestada proletariaadi diktatuuri.

Tänasega võrreldes oli 1917. aasta niisiis kui demokraatia pidupäev, tulevikunägemusi leidus seinast seina.

Soov minna palju vägivaldsemaks

Putini enda kõva-käe-käitumine meenutabki muuseas eelkõige enamlasi, mitte mingit rahvademokraatiat – ükskõik mis kujul.

1917. aasta suvel üritas kindral ja monarhist Lavr Kornilov ajutist valitsust kukutada, ent see ei läinud korda. Muuseas, Ajutine Valitsus surus selle mässukatse maha just enamlaste abiga, kes hiljem tüüri haarasid ning kelle otsene poliitiline järeltulija on ka Putin.

Lenin lükkas käima kampaania Ajutise Valitsuse vastu, nõudes Venemaa viivitamatut väljaastumist sõjast ning võimu üleandmist nõukogudele, edasi järgnes oktoobripööre ja kõik on tead – kuni tänaseni.

Nii ei ole kuigi tark võtta Prigožini ega ka kellegi teise riigipöördekatset (kui see juhtuma peaks) ülemäära tõsiselt. Isegi kui Putin peaks mõne apsu tõttu võimust ilma jääma, ei kao see Venemaa, keda pikk diktatuur enda näo järgi on ehitanud, mitte kuhugil.

Mis Putini ja Progožini sõjalise tantsupeo kulisside taga tegelikult toimus, me ei tea. Igal juhul aga ei ole selleks režiimi nõrgenemine, vaid pigem on tagajärjeks soov minna senisest palju radikaalsema vägivalla juurde.