ELU25 ⟩ XIII noorte laulu ja tantsupidu: pateetika asemel natuke punki!

Noorte laulu- ja tantsupidu toimub 29. juunist 2. juulini Foto: Mihkel Maripuu

SILLAD! Tantsupeo etenduse sõlmivad tervikuks Indrek Koffi dialoogid. "Mõtlesin, et ma igal juhul ei hakka kuskilt midagi tagasi hoidma", ütleb Indrek. Indrekuga vestles Maris Hellrand.

Tantsupeo etenduse keskmes on kahtlemata staadionimurul moodustuvad mustrid, kuid terviklikuks looks saab see vaataja jaoks alles koos muusika ja tekstiga. Seekordse etenduse „Sillad“ tekstid on loonud Indrek Koff, kes liitus kunstilise toimkonnaga peale keskse kontseptsiooni valmimist. Ta ise näeb enda rolli eelkõige toetavana, kuid loodab, et aitab etenduse kenaks tervikuks siduda.

Kuidas see tekstiloome protsess on käinud?

„Sillad“ olid juba olemas, kui mina liitusin, aga Agne Kurrikoff-Hermaniga ühtisid meie mõtted päris kenasti. Mul õnnestus välja pakkuda ideid, mis laiemale kunstilisele toimkonnale tundusid võibolla esialgu liiga ootamatud ja julged sellise traditsioonilise etenduse jaoks, aga lõpuks saavutasin selle, mida soovisin.

Mis need julged momendid olid siis?

Ma ütlesin esimese asjana kohe, et ma ei tahaks, et sellest tuleb kõmiseva häälega välja öeldud aktusetekstide jada, et paneme hästi palju Juhan Liivi ja Koidulat ja siis on väga hästi. Ehkki Juhan Liiv mulle väga meeldib. Ma mõtlesin, et seda võiks teha kuidagi teistmoodi. Ja siis, kui ma olin välja pakkunud idee, kuidas ma kujutan neid tekste ette dialoogi vormis ja üsna igapäevakõnes, siis see võib-olla oli juba natukene julgem vormi pakkumine. Lisaks on mõnede tegelaste eneseväljendus ja seisukohad või mõtted, mida nad väljendavad, väga elulised. Need tekstid kulgevad läbi lapse elukaare umbes esimesest klassist kuni ellu astumiseni. Loomulikult teismeline ju arvab igasuguseid asju oma vanemate kohta, näiteks kui nõmedad nad ikkagi on ja kui tüütud nad on. Mõtlesin, et ma igal juhul ei hakka kuskilt midagi tagasi hoidma. Mõne asja puhul oli vaja pikemalt arutleda.

Kust see teadmine tuleb, et mis või kes need tegelased on ja mida nad mõtlevad?

Tegelasi on selles mõttes väga palju erinevaid, et see ei ole üks läbiv lugu. Me ei võta Jussikest, kes kasvab selle etenduse jooksul esimesest klassist kuni üheksateistkümneaastaseks saamiseni, vaid iga tantsukategooria juures on laps, kes umbes vastab sellele vanusele. Ta on dialoogis mõne teise tegelasega, tihti kas ema, isa, vanaema, vanaisa või õpetajaga. Need on maailma avastamise dialoogid, uudishimu dialoogid. Teismelise puhul ka mõned sisemonoloogid.

Kirjanikul on üldiselt väga raske midagi täiesti puhtalt fiktsionaalset luua, sest tahes-tahtmata ikkagi kargavad sisse mingid asjad elust. Kuna mul on endal neli last, kellest kõige nooremad - kaksikud - on praegu viieteistaastased, olen ma neid etappe läbinud nende kõigiga. Nüüd käin ka hea meelega koolides ja raamatukogudes esinemas ja olen seal väiksemate lastega kontaktis. Kirjaniku visiit kooli tähendab, et kirjanik avab ennast ja oma kirjutamise taustu, aga alati tulevad ka küsimused ja küsimustega jällegi avavad lapsed ennast.

Aga mida siis lapsed küsivad?

Nad küsivad kõige kohta. Tantsupeol on näiteks üks selline vaheteksti osa, mis koosnebki küsimuste padrikust, kus erinevad lapsed esitavad kummalisi küsimusi, mis neile pähe kargavad. „Miks riietega magada ei või?“ Kõige suuremad, kes on äsja täiskasvanuks saanud, esitavad küsimusi juba iseendale ja maailmale ja mõtlevad sellest, et kuidas edasi. Nad tunnetavad juba tasapisi seda, et tuleb tohutu rõõm sellest vabaks ja iseseisvaks saamisest ja ühtlasi ka mingi aukartus sellega kaasneva vastutuse ees.

Kas seda tantsupeo teksti žanriks saabki nimetada?

Suurürituse tekst iseenesest on mingis mõttes küll žanr. Ja mina lähenesin sellele alguses väga suure aukartusega, sest ei ole midagi sellist varem teinud. Tantsu poole pealt ma ei tundnud mitte kedagi, kes seal meeskonnas olid. Aga kokkuvõttes mul on tunne, et ühel hetkel see aukartus vabastas mind, et ma sain istuda maha nii, nagu seda oleks teinud ka mõne muu teksti puhul ja pakkuda välja oma ideid. Õnneks sattus loominguline kooslus, kellega ma leidsin ühise keele.

Kui palju see tekst suhestub nüüd nende tantsudega, millel on ju kõigil ka muusikapalad juures, osa neist laulutekstidega? Kui palju see piiras või vastupidi, avas mingisuguseid uusi ideid?

Ma ei ütleks, et piiras vaid pigem see on inspiratsiooniallikas, sest mõnel juhul ma teksti puhul väga konkreetselt kasutasin vihjeid või viiteid sellele laulule, mis tantsu saateks kõlab.

Näiteks tants „Sillad põlevad“ – see on ikka korralik teismelise mäss ja punk ja sellele kajame tekstiga ka kaasa. Kujutasin oma vaimusilmas ette, kuidas Ivo Uukkivi laulab „Tallinn põleb“, siis sain selle meeleolu kätte, milles teismeline aeg-ajalt viibib. Uksi paugutav teismeline ei ole mulle võõras nähtus.