MART RAUDSAAR ⟩ Venemaa katel podiseb edasi

Mart Raudsaar Foto: Remo Tõnismäe/Postimees/Scapix Baltics

Seoses viimaste sündmustega Venemaal olen taas ajakirjandusest lugenud ja kuulnud nii palju jaburaid spekulatsioone, et see lihtsalt sunnib sulge haarama. Taas kord ei soovi ma ühineda nendega, kes teevad kergekäeliselt kaugeleulatuvaid järeldusi, vaid üksnes kordan mõningaid olulisi tähelepanekuid, mille abil on võimalik lükata ümber kõige kummalisemaid müüte.

Esimene müüt, mida soovin ümber lükata, on väide, nagu oleks mässukatse olnud Putini ja Prigožini kokkumäng. Väljaspool meediat olen kuulnud sellel teemal isegi head nalja: kuna kumbagi meest pole avalikkuses mõnda aega näha olnud, siis nad joovad kusagil sõbralikult viina ning irvitavad nende lollide üle, kes kokkumängu on uskuma jäänud.

Nojah, praeguseks on Putin olnud eetris teise teleesinemisega ning selle teksti analüüsides pole põhjust arvata, nagu oleks tegemist varem salvestatud pöördumisega. Ka parimad kokkumängijad ei suuda ennustada kõiki kaasneda võivaid asjaolusid.

Kokkumängu puhul peaksid kõik kokkumängijad sellest midagi võitma. Ma ei näe mitte ühtegi punkti, milles oleks Putin viimastel päevadel avalikkuse ees võitnud, ning mis puutub Prigožinisse, siis ta läks väga suurele riskile. Kas ja mida ta võitis või mida talle lubati ning kas see ka realiseerub, näitab tulevik.

Prigožini marsil Moskvasse toimus reaalne verevalamine, kui tulistati alla kolonni rünnanud õhusõidukeid. Vandenõuteoreetikud võivad alati öelda, et see oli osa plaanist – umbes nagu kortermajade õhkulaskmine Tšetšeenia sõja õigustusena –, kuid praegusel juhul oleks see kaugeleulatuv ja jabur konstruktsioon.

Teine ja eelnevaga veidi haakuv müüt on väide, nagu oleks Prigožinil Valgevenesse minnes läbimõeldud ja Kremli sanktsioneeritud plaan rünnata Ukrainat sealt.

Esmalt, selleks poleks olnud vaja nii keerukat avangut.

Teiseks. Kui Valgevenest oleks Ukrainat uuesti rünnata soovitud, siis oleks seda juba tehtud. Vahepeal pole toimunud mingisuguseid arenguid, mis oleksid suurendanud niisugust tõenäosust. Valgevene sõjaväe laod on venelaste poolt ammu tühjaks tehtud. Valgevenelased on sündmustega Ukrainas üldiselt paremini kursis kui venelased ning mistahes nende territooriumilt lähtuv rünnak ei ole seal populaarne mõte. Meenutame, et juba Ukraina sõja alguses toimus Valgevene territooriumil mitmesuguseid sabotaaže, mis olid tõenäoliselt Lukašenka režiimi vastaste korraldatud. Siin-seal läks raudtee rikki, siin-seal ei töötanud ladudest võetud tehnika (seda viimast annab muidugi seletada üleüldise varastamise ja bardakiga).

Ma nõustun nende vaatlejatega, kelle meelest tooks Ukraina-suunaline sõjategevus Valgevenes kaasa Lukašenka režiimi langemise. Ukrainas tegutsevatel Valgevene opositsioonilistel relvaüksustel tekiks võimalus liikuda Valgevene territooriumile ning teades Lukašenka erakordset ebapopulaarsust oma riigis, võiks neile prognoosida edu. Meenutame, kui palju segadust on õnnestunud tekitada käputäiel Vene vabatahtlikel Belgorodi oblastis. Valgevene vabatahtlikke tegutseb Ukrainas minu teada Venemaa vabatahtlikega võrreldes üksjagu rohkem.

Kolmas müüt, millega ma kuidagi ei saa nõustuda, on väide, nagu oleks Putin võimu sündmuste järel suutnud konsolideerida. Kordan mõtet, et ma ei näe toimunus talle mitte ühtegi positiivset järelmit.

Esiteks jõudsid Venemaal massidesse Prigožini väited Ukraina sõja valedest lähtealustest ning Vene armee suurtest kaotustest seal. Kui avalikkus võtab selle väite omaks, on Putin järelikult avalikkusele valetanud.

Teiseks, Prigožini üksuste erakordselt kiire edenemine Moskva suunal tõestas, et toetus Putinile nii sõjaväe kui rahva seas ei ole kuigi suur. Naljaga pooleks võiks öelda, et tegemist oli üle tüki aja esimese usaldusväärse sotsioloogilise uuringuga. Võimude toetusreitinguid Venemaal ei maksa ju uskuda. Nagu ütles üks mu tuttav, kes jälgib Venemaal toimuvat, ei näita Putini kõrge toetusprotsent usaldust tema vastu, vaid üksnes usalduse puudumist sotsioloogiliste küsitlejate vastu.

Ühte jaburat väidet olen meediast veel kuulnud, nagu poleks Vene armee julgenud Prigožini üksusi rünnata seetõttu, et Prigožin sai Rostovis enda valdusesse taktikalisi tuumapomme. Jah, mingil hetkel võis tal olla kontroll tuumarelvade hoidla üle. Kuid nende pommide kasutamine pole nõnda lihtne nagu trotüülipaki lõhkamine Metsikus Läänes raudteerööbaste all. Esiteks nõuab omaette oskusteavet tuumarelvade töökorda seadmine ning teiseks probleemiks on nende kohaletoimetamine. Kohaletoimetamiseks on vaja ballistilisi rakette või taktikalisi pommitajaid. Ühesõnaga, nende kasutamiseks on oskuste puudumisel tarvis veidi aega ning korralikku tehnikat. Ma ei usu, et Prigožin on lubanud ennast tuumapommiga õhku lasta või ähvardanud pommitada Moskvat. See oleks hävitanud tema sotsioloogilise baasi, tema toetuse rahva seas.

Neljanda müüdina lükkaksin ümber väite, et peale Prigožini taandumist on kõik segadused läbi ja action Venemaal jätkub vanaviisi. Jah, praeguseks on läbi wagnerlaste marss Moskvasse, kuid marsi lähtealuste või põhjustega pole midagi muutunud. Sõjavägi on üha rahulolematum. Rahvas on üha rahulolematum. Venemaa väeüksuste varustamisega on suuri probleeme ning nende juhtimine on väga tsentraliseeritud ja (osaliselt seetõttu) ebakompetentne.

Kõige suuremad Putini režiimi kriitikud on Venemaa marurahvuslased, kelle meelest on Venemaa reetnud hoopis Putin, mitte wagnerlased, nagu väitis Putin oma teises teleesinemises. Sotsiaalmeediat pole Venemaal täielikult kinni keeratud ning kriitika katel podiseb tasapisi edasi. Kuigi pelgalt TikTokiga pole võidetud veel ühtegi sõda, on Prigožin olnud meedias enda sõnumite edastamises võrreldes Putiniga viimastel kuudel oluliselt edukam.

Nagu on kirjutanud Rainer Saks, hoiab Wagner endiselt oma kontrolli all Ukraina piiriäärseid lennuvälju. Seega pole võimalik korraldada nende vastu õhust üllatusdessanti ning ma ei näe jõudu, mis oleks hetkel võimeline neid ründama mööda maad. Võtmeküsimuseks saab, kas Venemaa sõjaväeline juhtkond jätkab plaaniga sulandada wagnerlased regulaararmee osaks, nagu see oli kavas enne Prigožini mässu, mis võis olla üks selle motivaatoreid. Ma ei usu, et need mehed vabatahtlikult oma relvad ära annavad, kui keegi neid küsima peaks, seega võib tulla veel üllatusi.

Kokkuvõtteks, ma ei nõustu nendega, kes usuvad Venemaal toimuva aluseks olevat olukorra analüüsi ja läbimõeldud plaani. Pigem näeme üha enam suurenevat segadust ja ebastabiilsust ning sellega kaasnevat oportunismi ehk soodsate olude ärakasutamist. Tegemist on klassikalise revolutsioonilise situatsiooniga, kus vanamoodi pole enam võimalik valitseda ning uutmoodi ka nagu veel ei saa. Ühel hetkel võib kogu Venemaa võimuvertikaali kaardimaja kokku variseda ning selliseks hetkeks peame valmistuma ka meie Eestis, mida on soovitanud kõigil rajariikidel, sealhulgas Balti riikidel, teha Liz Truss oma äsjases esinemises Briti parlamendis.