ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: tere, ema! Mul läheb siin vene pioneerilaagris täbaralt!

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Copy
Juku-Kalle Raid
Juku-Kalle Raid Foto: Kai Kivi

Lugu sellest, kuidas üks prantslane vabatahtlikult Venemaale läks ja korraga taipas, et on põlvini lehmas**a sisse kinni jäänud.

Aluseks on Astolphe de Custine'i «Kirjad Venemaalt». Tekstid toimetanud Pierre Nora, prantsuse keelest tõlkinud Madis Jürviste, Postimehe kirjastus 2023.

Ajalugu on korduvalt näidanud, et aeg-ajalt läheb mõni inimene mõnest normaalsest riigist ikka Venemaale elama. Kas on tegemist hapnikuvaegusega ajus, ülearenenud ideetulva või mõne muu huvitava haigusnähuga, ei oska öelda. Aga seda tuleb ette. Inimesi ei ole võimalik niimoodi pidada, et mõni neist puhuti lolliks ei muutuks. Ärge isegi proovige, tühi töö. Lähemast minevikust teame mitut idikat, kes on töllanud ringi Donbassi piirkonnas ja väitnud, et elu Vene vallutatud aladel kulgeb enneolematult inimlikult, et lapsed tahavad ise vene sõdurite juurde minna, küsivad pai, musi ning soovivad teada, ega ei oleks juhuslikult võimalik mõnda Siberi lastekodusse kolida.

Foto: Postimees

Varasemast ajast saame pajatada näiteks põrutada saanud soome kommunistidest, kes olid 20. sajandi alguses sõitnud tööle ja elama Ameerikasse, ent 1920ndatel lõi tuhandetele sellistele kusi pähe, nad ostsid oma raha eest tööriistad ja sõitsid nendega Nõukogude Liitu putitama ja üles ehitama. Tööriistad varastati teisel päeval ära, soomlased ise läksid samuti jäljetult kaotsi. Sama reha astusid 1930ndatel endale vastu lõusta mitu tuhat juuti, kes olid koguni nii napakad, et sõitsid kuhugi Amuuri lähistele Kaug-Ida päraperse kokku ning hakkasid kultiveerima Juudi autonoomset oblastit, mis osutus Nõukogude Liidu vaatevinklist äärmiselt kasulikuks ning lääne ajakirjanduses menukaks: jaburad juudid panid toime kogu töö, sealjuures läänest saadetud raha abil, aga nõukogude viljastavates tingimustes läks lahe kommuun ikkagi pekki.

Markii de Custine kulges Venemaale samuti mingis kentsakas vaimses seisus – olles monarhist, tundus talle, et keiser on s**aks lahe djuud, sümpaatne isevalitseja ja issanda jumala enda sõber. Paraku selgus üsna pea, et vahva impeeriumi asemel oli prantsuse kirjanduslik põmmpea potsatanud hoopis kuhugi, mida võiks nimetada mülka ning tatarlaste hobuses**a kogumispunkti vahepealseks objektiks. Custine sattus morni meeleollu, sest sai juba lollideriigi piiril aru, et seal läheb kusiseks ning raskeks. Kõigepealt kohtus ta Vene tolliametnikega ning iga mõistlik inimene kujutab ette, mida see tähendas. Isegi prantslane taipas: ai perse – tema vastas ei asetse mingi inimene, vaid hoopis keegi värdjas, kes lakub esimesel võimalusel jäätise asemel ülemuse perset, aga on väga uhke, et saab olla s**ane mutter mõttetu riigi hirmsas masinavärgis. Vahemärkusena: me kõik oleme kohanud debiilikust vene valvurimutti, kes istub oma kägiseval toolil näoilmel, nagu valitseks poolt maailma ja peaks kodus kuningatütart. Vene mutrikese jäik enesekindlus oli jälk 19. sajandil ja on seda ka praegu.

Custine taipas üsna varsti, et kogu lollidemaa ühiskond võib küll ärbelda, tema unistus võib olla supelda luksuses, ta astub ühe sekundiga oma saapaga pähe endast ametiredelil alamal olevale debiilile, tolle koljut purustades, aga kardab paaniliselt kasvõi väikest ülemust, muutub ülemuse märkuse puhul automaatselt nutuseks, tatiseks, limaseks ja ilgeks. Niisiis on ühiskonna alusteks politsei ja hirm. Peale selle on isegi kõige šefim ülik vaid tsaari ori, ei midagi enamat, kellelt tsaar võib igal suvalisel hetkel kogu pasa ära võtta ning ta maha lasta. Seda peetakse normaalseks, sest see on alati niimoodi olnud.

Custine'i kirjad meenutavad eeltoodut arvesse võttes kohkunud mudilase karjatusi kusagilt pioneerilaagrist, kus talle on tõmmatud jalga hallid sitased kalsoonid – samasuguseid kannavad kõik lapsed ning kasvatajad –, juuksed kirvega maha raiutud, triibuline pikkade käistega maika selga seotud. Mudilane kirjutab pudrutades midagi sihukest, et «ema, vii mind koju, alukad hõõruvad ja võõrad lapsed kipuvad peksa tegema».

Aga ei mingit ema.

Väga vahvad episoodid on Custine'i vestlused keisriga, keda ta nimetab «intelligentseks inimeseks». Lahe muidugi. Nii rääkis pooletoobine kirjandusklassik Lion Feuchtwanger ka seltsimees Stalinist, öeldes, et viimane ei armasta üldse isikukultust, aga lihtsalt veel vähearenenud nõukogude rahvas liigub iseseisvalt tema pilte käes hoides mööda tänavaid. «Mis teha,» olla sm Stalin vaguralt ohanud, «neil on praegu riigi ülesehitamisega nii palju tööd, et neil pole olnud aega oma maitset arendada!»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles