MART RAUDSAAR ⟩ Võimupööre Venemaal näib paratamatu

Venemaa kaitseministeeriumi hoone Moskvas on kaitstud õhutõrjesüsteemidega. Foto on illustreeriv. Foto: Postimees

Tundub, et äsjased sündmused Venemaal on vaatlejatele tulnud taas üllatusena. Kuulates raadiosaateid, hämmastab mind, et sündmustes on jäänud märkamata – või rõhutamata – täiesti ilmselged asjaolud, mille arvessevõtmine võimaldaks toimuvat paremini ennustada ning millest kohe räägin.

Võib-olla on ettevaatlike käsitluste taga hirm eksida ja lolliks jääda – minul õnneks seda muret pole, kuna ma ei ole sovietoloog ega hobimilitaarasjatundja. Küll olen jälginud regulaarselt rahvusvahelisi blogijaid ning teen nüüd lühikese omapoolse kokkuvõtte.

Esimese järeldusena mainin, et tõenäoliselt on lahtirulluva kriisi areng kiire. Wagneri jõude oleksid pidanud takistama Venemaa piirivalvurid, vastava korralduse saanud sõjaväeüksused, Rostovis asunud Venemaa jõud. Mitte midagi sellist ei juhtunud, Wagneri kolonnid sõitsid probleemideta üle piiri ning asusid lahinguteta Rostovis võtmepositsioonidele, võttes muuhulgas üle Ukraina sõja staabi, kust tippohvitserid põgenesid Moskvasse. Mulle meenutab see Talebani võidukat marssi Kabuli või Napoleoni naasmist Elba saarelt 1815. aastal. On näha, et Prigožinil on sõjaväelaste hulgas toetust, kes on pettunud Venemaa kõrgema juhtkonna tegevuses ning sooviksid mingisugust kardinaalset muutust.

Argument, et Wagneril on vaid 25 000 sõdurit Vene armee 400 000 vastu, ei maksa mitte midagi. Kui see 400 000 ei tee paukugi, on 25 000 suur jõud. Tänase päeva lähitunnid näitavad, kas ja milliseid kokkupõrkeid järgneb, kuid wagnerlased on läbinud juba poole tee Moskvasse.

Teise järeldusena võime näha (mõnes mõttes tagasivaates), et Prigožin on nendeks sündmusteks valmistunud pikalt. Ta on oma narratiivi Venemaa halvast sõjaväelisest eliidist ning oligarhidest viljelenud juba mõnda aega ning on näha, et see maailma nägemise viis on Venemaal juurdunud või vähemalt langenud viljakale pinnasele.

Prigožin – nagu Napoleon – apelleerib sõjaväele ning ehkki tal pole ette näidata võrdväärseid edusamme lahinguväljal, ei saa keegi teda siseriiklikult nimetada ka luuseriks, sest tema üksused on olnud kõige võitlemisvõimelisemad ning edukamad. Oma retoorikasse on ta kaasanud meile (Läänele) meelepäraseid motiive, rääkides Vene armee mahavaikitud suurtest kaotustest ning Ukraina sõja valedest lähtealustest.

See retoorika on olnud edukas, sest isegi eksiilis olev Hodorkovski on üles kutsunud toetama Wagnerit, öeldes, et Prigožiniga tegeletakse hiljem. See motiiv meenutab mulle Eesti ajaloost Jüri Uluotsa 1944. aasta raadioesinemist, kus ta soovitas eestlastel minna Saksa armeesse, et võidelda läheneva Punaarmeega. Meie suhted Saksamaaga klaaritakse hiljem, ütles Uluots.

Prigožin pole oma esinemistes rünnanud otsesõnu Putinit (tsaar on hea, aga infosulus), jättes talle valikuvõimaluse. Tegelikult on Putinil (või tema elusoleval teisikul) muidugi vähe valikuvõimalusi: kas hakata Prigožinile vastu või saada oma koka holopiks.

Mulle meenub huvitav ulmeraamat «Insener Garini hüperboloid», kus diktaator oli juba põgenenud ning tema kehadublant osutas ülestõusnud töörahvamassidele ootamatult tõhusat vastupanu, pommitades linnu ja nii edasi. Ma arvan, et mitte midagi niisugust Venemaal me siiski ei näe, olenemata sellest, kas pukis on Putin või tema teisik.

Vaadates tänahommikust Putini esinemist, on Putin valinud Prigožinile vastandumise tee, kuid seda väga jõuetul moel. Tema narratiiv ei kanna ning ma ka ei näe, et tema kui imperaator suudaks innustada sõjaväelasi kolmanda Rooma eest sõdima. Selles küsimuses usutakse pigem Prigožinit.

Nagu on öelnud üks mu Suurbritannia sõber, on Putini võim tuginenud kolmele sambale: oligarhid, sõjavägi ja rahvas. Kui neist kaks kukub, kukub ka Putin. Oligarhid ei toeta teda enam ammu. Tänase päeva jooksul näeme ilmselt sõjaväe toetuse lõplikku kadumist.

Seega, ma ei usu, et me näeksime eelseisvatel päevadel väga dramaatilist verevalamist. Verd tõenäoliselt siiski valatakse, kuid mitte sellise mastaabiga, nagu rahva poole tulnud sõjaväe ja salapolitsei Securitate omavahelistes lahingutes Rumeenias 1989. aastal.

Mis saab edasi? Juba mõnda aega on Venemaal tõstnud pead marurahvuslased. See tähendab, et meil pole põhjust eeldada, nagu Venemaast kujuneks Putini kukutamise järel demokraatlik riik. Pigem on olukord võrreldav ajutise valituse vahetumisega enamlaste vastu 1917. aastal (see 1917. aasta motiiv Putini kõnes ei olnud üdini rumal). Lenin tegi Lääneriikidega taktikalise rahu, et olukorda Venemaal stabiliseerida, lükates kavandatavat maailmarevolutsiooni lihtsalt edasi, kuid sellest mitte loobudes ning tõenäoliselt soovib taktikalist rahu Ukrainaga ka Prigožin.

Seega pole vahet, kas Kremilis istub Prigožin, Putin või keegi muu. Ukraina peab suutma oma territooriumi vabastada ning seejärel tuleb talle anda NATO liikmelisus. Senised tegevused peavad jätkuma vaatamata sellele, kas uus Lenin soovib Tartu rahu või mitte (muide, meil võib tekkida täiesti reaalne võimalus ühel hetkel taotleda Tartu rahu piiride taastamist – vähemalt oleks rumalus teha omalt poolt kõike vastupidist).

Kui Venemaa võimupööre toimub kiiresti, siis ei pruugi Venemaa Ukrainas asuvates vägedes toimuda võrdväärset lagunemist, nagu juhtus Saksamaa vägedega 1918. aastal idarindel. Mingisugune lagunemine ja demoraliseerumine on sealsetes vägedes kindlasti paratamatu. Oleksin imestunud, kui Ukraina ei teeks lähematel päevadel otsustavat lööki Krimmi suunas, mis tõenäoliselt saab olema edukas, kuna «sõjalise erioperatsiooni» puldis ei istu praegu mitte kedagi. Nii Prigožin, Putin, Šoigu kui Gerassimov on hõivatud pisut muude tegemistega. Seega jõuame olukorda, kus sõjaväge ei juhita ning puudub ka arusaadav ja suur narratiiv, miks kohalikud ohvitserid peaksid tegema mingeid kangelastegusid. Lisaks, Ukraina senine pealetungi ettevalmistus on olnud süstemaatiline ning edukas.

Ma ei usu, et Venemaa kõrgemat juhtkonda kritiseerinud Prigožin suudaks peale võimuhaaramist hüppeliselt parandada Vene vägede varustamist moonaga, isegi siis, kui ta kehtestaks sõjakommunismi.

Maailmas juhtub väga vähe uut. Kõik on praegu Venemaal taandumas klassikaliseks võimuvõitluseks. Kahjuks ma ei näe selles suurt võimalust sealsetele demokraatidele. Pigem järgneb peale Ukraina sõja kaotust Venemaal pikem segaduste ja rahutuste periood, mis on tõesti võrreldav 1917.–20. aasta sündmustega. Kas me oleme selleks valmis? Võimalik, et peame mõneks ajaks sulgema piiri. Loodetavasti ei too see kaasa Eesti demokraatia jätkuvat vähikäiku, sest olukorra eskaleerudes võib meie valitsusel tekkida kiusatus kuulutada välja eriolukord, millega saaks põhjendada peaaegu igat asja, nagu praegugi põhjendatakse peaaegu igat asja Ukraina sõjaga.

Elame-näeme. Soola ja tikke pole mõtet siiski osta, meie järgmise riigipühani on veel natukene aega. Ilmneb, et Venemaal käib erakorraliste sündmuste planeerimine meie kalendri punaste päevade abil.