MART RAUDSAAR ⟩ Olukorrast parlamendis: olla või mitte olla, aga kelle pealuuga?

Viimane riigikogu istung lõppes tüliga, mis sügisel tõenäoliselt edasi vindub. Foto: Teele Toova

Teisipäevase raadiosaate «Stuudios on peaminister» tutvustuses küsis saatejuht Arp Müller, kas koalitsioon jääbki tulevikus riiki juhtima usaldushääletuste abil. Saade pole olnud veel eetris ning ma ei tea, mida vastab peaminister; samuti ei tea ma seda, mida plaanib opositsioon – kuid olles jälginud parlamenditöö dünaamikat, arvan, et nii see tõesti läheb. Kohe räägin, mida see meile kaasa toob.

Selliseid sündmuseid, nagu on viimastel kuudel toimunud riigikogus, pole seal veel kunagi varem toimunud. Erimeelsused ning tõepoolest ka halvastiütlemised on kuulunud poliitika juurde antiikse Ateena ning iseäranis Rooma impeeriumi aegadest. Kuid seda alati teatud piirini.

See piir jõuab kätte, kui peale parlamendi istungit ei lähe koalitsiooni ja opositsiooni saadikud koos õlut jooma. Või teed või kohvi minu pärast, mul ükskõik. Mõte võiks olla mõistetav. Poliitika on üksnes üks roll inimese elus. Oma seisukohti kaitstakse, teisele poolele öeldakse teravusi. Tegemist on iselaadse mänguga, mis on vajalik, milles võetakse positsioone, kuid millest tullakse peale lõppu välja.

Vahelemärkus. Ma ei taha öelda, et poliitika ongi üldse kokku üks mäng, mille käigus valijaid lollitatakse, sest koalitsiooni ja opositsiooni tegelikult ei olegi ning suursponsorid toetavad ühtviisi mõlemat poolt. Niisugust sponsorlust on Eesti ammuses parlamentarismi ajaloos olnud, kuid see on pigem erandlik episood. Kui ma ütlen, et poliitika on «mäng», siis ma ei pea silmas toimuva näilisust, vaid ma pean silmas toimuva rollilisust. Rolle võetakse tõsiselt, panused on suured ja olulised. Kes headest teatrisõpradest võiks öelda, et Hamletit mängiv näitleja polegi laval viibides Hamlet? Kuid peale sooritust tullakse rollist uuesti välja, muidu tuleb kutsuda kiirabi.

Loomulikult jätkub poliitiku roll ka väljaspool parlamendi istungi aega. Aga kui näitlejale on Eestis juba mõnda aega riigi palgal ametliku meelelahutajana garanteeritud mingi sissetulek, olenemata tema oskustest või saavutustest, siis poliitiku elu on näitlejaga võrreldes karm. Kui valimistel saavutusi pole, siis pole ka parlamenti (või mõne suurema linna volikokku) asja ning palgalt võetakse maha, kui just mõni oma erakonna minister põhjusel või teisel isikut endale nõunikuks ei võta.

Kuid ma kaldun põhiteemast kõrvale. Senini on olnud ikka nii, et peale sooritust suudavad poliitikud rollist välja tulla ning olla lihtsalt inimesed, kes annavad üksteisele kätt ja ütlevad tänaval tere. Vaadates praegu parlamendis toimuvat, tekib mul üha rohkem kahtlus, et viimastel nädalatel on selle koosseisu jaoks midagi pöördumatult katki läinud ja rollist pole enam võimalik väljuda.

Võib-olla koalitsioon varsti sooviks väljuda. Usaldushääletusega seotud otsused on ühel hetkel vastu võetud, olgu selleks siis kulunud istungil 80 või 100 tundi. Kaklesime, mis me kaklesime, läheme nüüd edasi normaalselt. Parlamentaarne elu võiks jätkuda nõnda nagu varem. Teil, sõbrad, pole ju enam millegi nimel edasi sõdida ja vaheaegu võtta.

Paraku see nii ei ole. Maailma ajalugu on näidanud, et olukordades, kus «võitja võtab kõik», on revanšistlikud meeleolud garanteeritud ja seda isegi või eriti siis, kui need meeleolud peavad minema põranda alla. Ja küsimus on ei rohkem ega vähem kui selles, mis parlamendist saab. Kas parlament taandub lõplikult kummitempliks, kus puudub sisuline arutelu ning koalitsioon üritab valitsuse poliitikat ellu viia maksimaalse tõhususega ning opositsioon üritab protsessi takistada kõikide võimalustega.

Ja veelgi enam. Saadikud ei suuda enam oponendi suhtes vaenulikust rollist välja tulla ning ausalt öeldes pole seda neilt võimalik eeldadagi. Juhtunud on liiga palju. Käivitunud on iselaadsed sotsiaalpsühholoogilised protsessid, mille katkestamise ainus võimalus on valimised ning uus parlamendi koosseis.

Millistest protsessidest räägime? Teadlased on tõestanud, et täiesti normaalsed inimesed – veelgi enam, ühe grupi liikmed – võivad omavahel minna leppimatult tülli. Võib-olla olete kuulnud Stanfordi ülikooli vanglaeksperimendist. 1971. aasta suvel kuulutas psühholoogiaprofessor Philip Zimbardo ajalehes, et otsib meessoost üliõpilasi, kes oleksid 15 dollari eest päevas osalema vanglaelu uurivas eksperimendis.

Kui grupp oli koos, jagati see juhuvaliku abil kaheks. Üks pool hakkas etendama vange, teine pool vangivalvureid.

Mis juhtus edasi? Osapooled läksid rolli nõnda sisse, et kogu varasem elu ununes. Kahenädalasena mõeldud katse läks niivõrd vägivaldseks, et Philip Zimbardo pidi katse lõpetama.

Zimbardo katset on kritiseeritud, et tema meetod polnud kõige õigem ning katastroof oli katsesse sisse kirjutatud. Võib-olla oli see nii. Kuid igatahes, arvestades ka kriitikute juttu, näitas katse midagi olulist: kuidas ühiskondlik struktuur laguneb ning kuidas taevaliku õigluse sildi all vallandub türannia (vaikimisi on ju vangivalvurid taevaliku õigluse valvurid, kas pole?).

2002. aastal korraldasid psühholoogid Alex Haslam ja Steve Reicher BBCs tõsielusarja «Eksperiment», kus kordasid Stanfordi katset pisut muudetud kujul. Nad jõudsid järeldusele, et türannia kujunemises (või vältimises) on väga tähtis roll juhtidel ning kokkulepitud protsessidel. Õigusriigis täidavad seda rolli autoriteedid ning põhiseadus ja sellele tuginevad seadused. Hiljem tegid nad koos Zimbardoga ühisavalduse, üksteise tulemusi kahtluse alla seadmata.

Kui kuulasin «Otse Postimehest» esmaspäevast advokaat Paul Kerese intervjuud, siis jääb mulle mulje, et Eesti riik liigub suunas, kus meie üldrahvalikud autoriteedid sulavad kevadise lumememmena ning seaduseid ei järgita. Ohus on juba inimeste põhiõigused.

Seega paraku pole meil põhjust arvata, et Eestis oleks parlamentarismi häving võimatu. Kui hävib parlamentarism, siis demokraatiat meil enam pole. Ühes oma varasemas kolumnis viitasin läbi huumoriprisma valitsuse võimalusele hakata valitsema dekreetide abil. Mingis mõttes, sidudes kõik usaldushääletustega parlamendis, ongi see tõeks saanud. Kui see jätkub, siis sellelt teelt pole enam tagasipööramist. Kriitiliseks piiriks on aeg, kui parlament siirdub suvepuhkusele. Kas me oleme sellel hetkel näinud mingisugustki kompromissivalmidust? Tänane aeg muidugi soosib nartsissismi, sotsiaalmeedia ja tõsielusarjade kihutusel. Nartsissism toob kaasa võimuvõitluse, mis on absoluutselt kompromissitu.

Mul läks naljatuju ära ning lõpetan siinkohal loo. Kui ma oleksin president, kutsuksin erakondade juhid Kadriorgu. Sügisel on juba hilja.