KOGEMUSLUGU ⟩ «Sai jälle üks hullus ära tehtud!» ehk Kuidas me Suurelt Munamäelt 337 km Tallinnasse jooksime
/nginx/o/2022/01/10/14301859t1h3960.jpg)
20. juuni 2023, 08:00
/nginx/o/2023/06/19/15402341t1h5218.png)
«Sai jälle üks hullus ära tehtud!» Just selliste sõnadega võtsin pühapäeva õhtul naerdes kokku oma nädalavahetuse, sest koos ühe ägeda seltskonnaga sai üksteisele teatepulka üle andes joostes läbitud 337 km Suure Munamäe tipust Tallinnasse.
Aga erinevad hullused (loe: väljakutsed) mulle meeldivad ja Tipust Topini jooksu ei olnudki elu mulle veel pakkunud. Niisiis, kui 17. juuni hommikul kell 8 anti Suurelt Munamäelt viitstart sajale kümneliikmelisele tiimile, kes kordamööda pealinna poole hakkasid jooksma, pakkus see omajagu pinget.
Kayak Realm spordiklubi asus teele lausa kahe tiimiga, liidriteks Eesti naisaerutajate tippu esindavad Linda Tetsmann ja Anette Baum. Tiimid olid omakorda jaotatud kahte ossa: esimesed viis ja viimased viis. Samamoodi viie peale kulges kogu tee ka üks saateauto.
Mõnusamaks äraolemiseks rentisime ka matkaauto, et oleks koht, kus vahetuste vahel puhata, vett keeta, käsi-hambaid pesta ja toitu soojendada. Ja muidugi ka selleks, et kogu tavaar ära mahuks, sest kaheks päevaks tuli kaasa võtta kõik eluks vajalik alustades WC-paberist ja snäkkidest lõpetades veekanistrite ja patjadega.
Jalad kõhu alt välja
Kui laupäeval läks tagumisel viisikul esimene pool päevast lihtsalt oma korda oodates, jõudu kogudes ja Otepää lipuväljaku kõrval peesitades, siis pärastlõunal tuli jalad kõhu alt välja võtta ja tööle hakata. Minu ülesanne koos teise tiimi paarilisega oli joosta kolm korda kaheksandat vahetust ehk 9,1, 9,8 ja 11,6 km, mis tegi kokku 30,5 km.
Kaheksanda vahetuse jooksjate esimene start läks poole kuue paiku õhtul teele Elvast, kus nii seitsmenda vahetuse lõpetajaid kui kaheksanda vahetuse alustajaid jahutas tuletõrjevoolikust kõrgustesse paisatud vihmavaling.
Ka etapi lõppedes mul vedas, sest Nõos sai pärast üheksandale liikmele teatepulga üleandmist otse Nõo paisjärve hüpata. Oh seda mõnu! Võin küll julgelt öelda, et see järveke seal päästis päeva. Olgugi et vahetult enne varjutas lauspäikese pilvevine, siis tuult peaaegu ei olnudki ja ligi 30-kraadises kuumuses mööda reljeefset maastikku joosta oli pingutus, mis lausa karjus ühe supluse järele.
Kümnenda vahetuse lõpus saime kõik kokku Tartus ERMi juures asunud vahetusalas, et saata teisele ringile uuesti esimese vahetuse jooksjad. Kuni kella kaheni öösel oli meil nüüd aega süüa ja puhata. Aga enne veel – värskendav suplus Emajões!
Meie tiimi esimene vahetus ehk kuues jooksja pidi oma teist jooksu alustama Jõgevalt, seega liikusime juba aegsasti sinna, et vahepeal ka magama minna. Ma ei saa küll öelda, et sellel ööl magasin, pigem lihtsalt olin pikali poolunes. Telgis ööbides segas ühes aias püsti pandud pidu, lisaks ärevus, mis kaasnes ööetapiga.
Ööjooks
Veidi enne kella kahte saatsimegi kuuenda vahetuse jooksjad Vaimastvere poole teele ning ise neile matkabussiga järele, et neid vahepeal ergutada ja juua pakkuda. Sellisel teekonnal ja eriti veel öösel maanteel liikudes on ka oma kaaslaste turvalisuse tagamine väga oluline, et kellegagi õnnetust ei juhtuks. Lisaks tuli kõigil kanda helkurvesti ning jooksjatel pidi olema pealamp ees valge ja taga punase tulega.
Minu öine vahetus algas Vägevalt ning lõppes Rakkes. Joosta hommikuses värskuses ja jaheduses vastu tõusvale päikesele, linnud põõsastes sädistamas, oli mu lemmik. Mis sellest, et pidin seda tegema kell pool viis varahommikul, kui tavaliselt veel sügavalt magan. Kogemus oli selline, et ei vahetaks seda mitte ühegi unetunni vastu, sest unenägudes selliseid hetki ei näe ega koge.
Oma teatepulga esimesele liikmele andsime kolmandat korda üle Väike-Maarjas, kui päike oli juba kõrgel. Kui korraks oli tuul kella seitsme paiku hommikul isegi jahe ja tundus, et nii palavaks pühapäeval küll ei lähe kui laupäeval, siis eksisime – juba kella 10 paiku oli päris soe ja selleks ajaks, kui meie viisik oma viimasele jooksule startis, kõrvetas päike juba kuumalt.
Aeg maha!
Vahepeal saime taas aja maha võtta, et veidi puhata. Kui Tartus piirdusime pesemiseks vaid suplusega Emajões, siis seekord otsustasime kasutada pesemisvõimalust, mida selles raja osas pakuti lahkelt Aegviidu matka- ja spordikeskuses.
Mõtlesin küll, et peale pesemist ja hommikupudru söömist tuleb ka uni, aga tühja ta tuli. Läksin õue muru peale ja viskasin jaladki ühe aia najale üles, aga magama ikka ei jäänud. Õnneks piisas pikutamisest ja kohvist ka, nii et enne ärasõitu Kõrvemaale olin taas särtsu täis ega jõudnud oma viimast jooksu ära oodata.
Viimane pingutus
Kõrvemaal ootas niisiis ees viimane suurem vahetusala, kus kõik enne finišit korra kokku saime. Asusime taas oma jooksjate kannul teele, et vajadusel külma veega pritsida, julgustavaid sõnu öelda ja juua pakkuda. Tore oli näha, et ka tee ääres elavad inimesed olid tulnud kaasa elama – kes pritsis aiavoolikust jahedat vett, kes pakkus juua või otse kasvuhoonest toodud värsket kurki. Tee peal pakuti isegi pirukaid!
Kuigi olin ennast korralikult venitanud, võimalusel puhanud ja pikali olnud ning jalad olid kerged, et teha ka seekord hea jooks, siis teise etapi lõpus veidi tunda andnud põlv ütles umbes neljandal kilomeetril üles ja hakkas ikka kurja valu tegema. Tavaliselt mul põlvedega probleeme pole, seega loodan, et midagi hullu ei ole ja see on tingitud sellest, et kahe päeva peale kogunes veidi üle 63 tuhande sammu. Ju see siis oli seekord mu jalakeste jaoks piir!
Läbitud 11,6 km oligi etappidest raskeim, sest lisaks valule kuumutas ka päike. Kiirelt hüüdsin saateautole, et otsigu külmasprei ja tohterdasime mu põlve sellega kahel korral, nii et veidi lombaka, aga siiski üsna hea kilomeetri ajaga jõudsime Raasiku raudteejaama. Kui tavaliselt mulle külm vesi ei meeldi, siis kohale jõudes kallasime mulle kaela terve kannutäie. Oh, kui mõnus see oli!
Viimased jooksjad Maardu poole teele saadetud, tuli kümnendal vahetusel enne Tallinna veel ette üks apsakas, kus õigest teeotsast mööda pandi ja ära eksiti. Õnneks saadi sellele GPS-seadme abil kiirelt jälile ning naised said taas õigele teele juhatatud. Paar kilomeetrit tuli seetõttu lisaks, aga nad saabusid rõõmsal meelel ja reipal sammul Pirita velodroomil finiši poole, mille ületasime jooksusammul kõik koos.
Kes järgmisel aastal soovib samuti sellise ägeda nädalavahetuse ette võtta, siis igaks juhuks hoiatan, et niisama ikka mütsiga lööma minna ei tasu. Enne seda tuleks jooksukilomeetreid koguda ning veenduda selles, et organism ja jalad pingutusele vastu peavad.
Ent ka ootamatusi tuleb alati ette ja nii ka seekord, kui tervisemure tabas minu vägagi treenitud paarilist. Tema jooksu võttis enda kanda minu abikaasa, kes seega silkas lisaks oma vahetusele suurema vaevata otsa veel neljandagi, läbides ühekorraga 23 km. Kogudistantsiks tuli tal kokku aga tervelt 47 km.
Minu viimases vahetuses ülekoormust saanud põlv on aga endiselt valus ja mõnda aega tuleb seda nüüd hoida. Saadud emotsioonid ühisest pingutusest, energiast ja väest ning rõõm iseenda piiride nihutamisest on aga minu elus nii asendamatud, et nende kogumist ja kogemist ei sega ükski valu. Need mälestused kannavad veel kaua!
Vaata rohkem pilte galeriist:
Tipust Topini on teatejooks, kus sel aastal asus Suurelt Munamäelt Tallinna poole teele sada kümneliikmelist tiimi. Eriliseks teeb jooksusündmuse asjaolu, et tegemist ei ole võistlusega, vaid selle eesmärk on populariseerida üheskoos jooksmist ning tutvustada Eestimaa kaunimaid paiku.
Teatejooksu rada kulgeb marsruudil Haanja-Rõuge-Sõmerpalu-Sulbi-Kooraste-Otepää-Palupera-Elva-Nõo-Külitse-Tartu-Lähte-Elistvere-Luua-Änkküla-Jõgeva-Vaimastvere-Vägeva-Rakke-Äntu järved-Väike-Maarja-Tapa-Lehtse-Jäneda-Aegviidu-Kõrvemaa-Vikipalu-Kehra-Raasiku-Maardu-Tallinn.
Joostakse teatejooksu formaadis, nii et iga osaleja läbib ühe etapi jooksul 8-16 km. Iga jooksja käib rajal kolm korda ning joostakse katkematult nii päeval kui öösel.