MART RAUDSAAR ⟩ Kes siin kärvab ja kes siin elab?

Mart Raudsaar. Foto: Remo Tõnismäe

Lugesin ajakirjandusest, kuidas meie rahandusminister rõõmustab, et «pärast tänast ööd [öö vastu neljapäeva] suudame Kreeka krahhi ehk vältida», viidates mõistagi parlamendi öistele hääletustele. Mida rahandusminister Kreeka krahhi all mõtles? Mis seal siis nii jubedat juhtus? Vaatame seda lähemalt.

Nüüd juba enam kui kümmekond aastat tagasi oli Kreeka riigieelarve sügavas defitsiidis, ähvardades kogu eurotsooni stabiilsust ning tänavail märatsesid inimesed, süüdates autosid ja kangutades sillutisest munakive, mis on vana hea revolutsiooniline tegevus.

Ma ei räägi autode põletamisest, kuid meil on Kreekas toimuvast majanduspoliitilises mõttes nii mõndagi positiivset õppida. Sealjuures – igasugune sarnasus Eesti olukorraga on täiesti juhuslik ning üksnes kunstipärane, nagu hea lugeja mõistab ja üleüldse, õnnetul Kreekal oli Eestiga väga suur erinevus, nimelt oli Kreeka välisvõlg kordades-kordades Eesti tänasest välisvõlast suurem.

Veel olulisi erinevusi. Kreekas tõusis kriisihetkel võimule vasakpoolne valitsus, mille rahandusministriks oli üsnagi kommunistlike vaadetega Giánis Varoufákis. Ühel hetkel ei suutnud ta enda edevust ohjeldada, andes abikaasaga ajakirjandusele poseeritud klantsfotosessiooni. Luksuskorteri maitsekas sisustus ning aknast paistev Akropolis vihastasid tavalisi kreeklasi väga, kellele igapäevaselt jutlustati kokkuhoiust ja püksirihma pingutamisest.

Aga kokkuhoiust järgnevalt räägimegi

Kreekas toimusid nendel kriisiaastatel vägagi huvitavad arengud. Jälgisin toona sealseid sündmuseid üsna tähelepanelikult ning võiks öelda, et isegi süvitsi. Kreeka oli eurotsoonis sees, kuid ilmselgelt kimpus rahaliidu nõuete täitmisega. Veelgi enam, riiki ähvardas kokkuvarisemine, kuna riigikassa oli tühi ja heaoluriigi liikmetele polnud enam võimalik palku maksta, siis võtsid välismaised institutsioonid Kreeka rahanduse juhtimise mõneks ajaks sisuliselt üle.

Kreeka heaoluriigi all mõtlen heaolu Kreeka avaliku sektori töötajatele, eeskätt privilegeeritud osale neist.

Räägime täpsemalt Kreeka rahanduse üle võtnud institutsioonidest. Neid oli kokku kolm ning seetõttu kõneldi troikast, kuid praegu mainin kahte institutsiooni. Need olid IMF, rahvusvaheline valuutafond ning Euroopa Liidu korraldatud Euroopa Stabiilsusmehhanism (ESM), kelle laenu garanteeris muuseas Eestigi (ning mis tekitas meil siseriiklikult mõningast pahameelt, võib-olla meenub).

Välismaised konsultandid võtsid Kreeka rahanduse, riigieelarve koostamise ning selle kulutamise juppideks lahti. Ilmnes, et aja jooksul oli Kreekas riigiametnikele kujunenud mõnusa äraolemise ja tiksumise heaoluriik, mille puhul ei saanud kuidagi rääkida efektiivse riigi mudelist.

ESMi inimesed andsid Kreekale raha laenamise eeltingimusena hulgaliselt vastuvaidlemisele mittekuuluvaid suuniseid. Muuhulgas nõuti Kreeka valitsuselt ametnike heaoluriigi vähendamist. Lisaks pidi Kreeka riik korraldama läbipaistva erastamise.

Selleks asutati (Kreeka riigist) sõltumatu fond, mille tegevus oli Euroopa Liidu järelevalve all. Fondi ülesanne oli jälgida nii Kreeka riigi erastatavate varade sõltumatut hindamist ning erastada need ausalt, mitte lehma lellepoegadele. Erastamisest laekuv raha läks võlausaldajatele võlgade katteks.

Olukord kujunes Kreeka heaoluriigile veelgi hullemaks

Kreeka riigilt nõuti riigi ja avaliku halduse ajakohastamist ning ühtlasi, et kohtusüsteem oleks tõhus. Ja seegi polnud veel kõik. Kreeka valitsus pidi käivitama reformid, et soodustada majanduskasvu ja luua töökohti. Muide, tulemuseks oli Kreekas majanduskasv ning üsna kiire taastumine COVID-19 kriisi tagasilöögist. Ja tänu sellele, et põhimõtteliselt oli tehtud riigireformi, ehkki välismaalaste kätega.

Nagu saate aru, on igasugune sarnasus Eestiga või mõne muu riigiga täiesti juhuslik. Kuid ma olen mõelnud, mis juhtuks siis, kui meile saabuks sarnaste volitustega IMFi või ESMi kontrolldelegatsioon? Üks teema on meie euroraha kasutamise kontroll, millest kuuleme päevast-päeva ning mis paneb paljud asjassepuutuvad bürokraatlikkuse tõttu oigama, kuid teine teema on Eesti riigieelarve struktuur ning sellega seonduv ametnike heaoluriik.

Mis juhtuks, kui kontrollid leiaksid, et seda tuleks (eriti arvestades Eesti riigi väiksust) otsustavalt kärpida? See oleks tõesti paljudele Kreeka krahhi kordumine Eestis, pole midagi öelda. Tuleks asuda tootvale tööle, nagu vanasti öeldi.

Tõenäoliselt olete kuulnud, et meie avalikus sektoris teenib üle 133 000 inimese ning et nende palgakasv on juba aastaid ületanud erasektori palgakasvu.

Sukeldume korraks põhjalikumalt statistikamaailma

Eesti avaliku teenistuse 2022. aasta aruande kohaselt oli avalikus teenistuses töötava riigiteenistuja keskmine palk eelmisel aastal 2138 eurot ning kohalike omavalitsuste teenistujatel 1821 eurot. Eesti keskmine palk oli samal ajal 1685 eurot.

Ühte asjaolu tuleb keskmist palka vaadates veel arvesse võtta. Ma arvan, et seda avaliku teenistuse keskmist palganumbrit viivad lubamatult alla päästeametnike, õdede, õpetajate ja politseinike palgad, mille tõstmise vajadusest sageli murelikult kõneletakse.

Ma oletan, et neile ei laiene enamasti soodustused, millest on kirjutanud Facebooki postituses ettevõtja Evelin Liiva. «Riigiteenistuja läheb tööandja poolt korraldatud üritusele, sööb ja joob ja tööandja maksab selle kinni /---/ riigikassast, mille sisu täidab maksumaksja. Kui eraettevõte korraldab täpselt samasuguse ürituse, siis ta maksab selle kinni ja LISAKS maksab ta selle pealt riigile erisoodustusmaksu.»

Evelin Liiva tõi oma postituses veel mitmesuguseid riigiteenistujate eeliseid eraettevõtluses töötajate ees, alates ametiauto kasutamise võimalusest kuni selleni, et palk on eelarvestatud aastaks ning selle eelarve kallale keegi naljalt ei lähe.

Aga ometigi. Kui soovisime enam kui kümme aastat tagasi liituda eurotsooniga, siis oli meil vaja rakendada kasinuskärpeid, mis tabasid ka avalikku sektorit. Tõenäoliselt mäletate, kärpivat valitsuskomisjoni kutsuti «krokodillideks». Nüüd on Eesti ametlikult eurotsooni liige, oleme klubi sees ning võime endale lubada palju rohkem n-ö jalga sirgu lasta. Kuid teatud piirini. Ning selle piiri ületamise järel tuleksid meile külla juba Euroopa Keskpanga volitustega krokodillid, keda ei huvita kodumaiste krokodillide vereliin või maailmavaade.

Parafraseerides Savisaare räppi, meeldiks meile kindlasti ise nende krokodillide asemel otsustada, kes siin kärvab või kes siin elab.