ELU25 Juku-Kalle Raid: kirjeldada venelasi – truudus despootidele, närune orjalikkus ning hirm

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Copy
Juku-Kalle ja kiievi kotlet Gloria restoranis
Juku-Kalle ja kiievi kotlet Gloria restoranis Foto: arhiiv
  • Venelastele meeldib ajalugu oma kasuks ümber kirjutada ning kõik kahtlejad lõpetavad halvasti.
  • Venemaal toimib despotismi põhimõte alati matemaatilise täpsusega ja selle tulemiks on suur hirm.
  • Nuhid ei luura sugugi vaid kahtlaste läänlaste, vaid eelkõige oma hirmunud rahva järele.

"Venelane toimib tahtest, mis ei lähtu temast endast, ja elu on temas sama vähe kui kella hammasrattal; aga ometi öeldakse, et ta on inimene." – nii kirjutab prantsuse aristrokraat Astolphe de Custine aastal 1839. Juku-Kalle Raid sirvib tema Venemaa reisikirja ja väidab, et muutunud pole midagi.

Astolphe de Custine'i reisikirja päevilt Venemaale (avaldatud 1839), mis ilmus äsja eestikeelsena ka Postimehe kirjastuse vahendusel, on varsti möödas 2 sajandit. Kui aga see üle lapata, võib vabalt öelda, et tegu pole ekskursiooniga minevikku, vaid Venemaale üleüldiselt. Stalini, Brežnevi ja Putini Venemaal kõbab see raamat teejuhiks sama hästi, kui ta kõlbas paari sajandi tagusele Venemaale.

Alamate pidev vaikimine

Markii de Custine, kes sündis ise Prantsuse revolutsiooni keerulistel aegadel, 1790, oli veendunud monarhist. Ja Venemaale siirdus ta samuti monarhistina – ühest küljest Venemaa küll hirmutas teda, teisalt aga paelus idee tõelisest ainuvalitsemisest. Ette tõtates olgu öeldud, et Venemaal nähtu muutis ta absoluutseks liberaaliks.

Custine kirjeldab õudusega venelaste orjameelsust, lipitsevat alandlikkust ülemuste aadrerssil, jõhkrust alluvatega ning uhukust olla täiesti kasutu masinavärgi üks "oluline mutter". Custine leiab, et venelasest on välja väänatud igasugune soov olla vaba inimene, kuna iseotsustamine on väga kahtlane asi, mis toob kaela ainult pahandusi.

Ärge kuulake venelaste eputamist: toretsemine on nende silmis elegantsus, luksus on viisakus, politsei ja hirm on ühiskonna vundament.

Custine märgib: "Alamate pime kannatlikkus, nende vaikimine, nende truudus oma arutute valitsejate vastu – need kõik on halvad voorused."

Ning autor jätkab, olles aru saanud, et ilma orjaliku lipitsemiseta on Venemaal küllaltki küsitav ellu jääda: "Selline alistumine, millega vene rahvas talub oma haletsusväärset eluolu, nagu ka võimu survet ja mis mõjub läänest pärit reisijale nii võõrastavalt, on Venemaal ellujäämisstrateegia tähtis osa."

Hirm – vene elu põhiline koostisosa

Kui Custine reisile asub, tsiteerib ta Lübecki võõratsemaja peremeest, kes usaldab, et venelastel on kaks palet – kui nad tulevad Euroopat avastama, näivad nad rõõmsad, vabad ja rahulolevad; otsekui põgenema pääsenud hobused. Aga kui nad koju naasevad, on nende näod pikad, sünged ning piinatud.

Markii de Custine'i äsja eesti keeles ilmunud teos
Markii de Custine'i äsja eesti keeles ilmunud teos Foto: arhiiv

Ja võõrastemaja peremees teeb järelduse: "Nende laup on murelik, sellest erinevusest järeldan ma, et maa, kust lahkutakse väga rõõmsalt ja kuhu naastakse väga suure kahetsusega, on vilets maa."

Paralleele tänasega võib tuua tohutult: Venemaa "ülemklass" teeb hoolimata sõgedast kiidulaulust pühale Venemaale kõik selleks, et oma varad läände kantida, et läänes endale jaht, suvila või villa muretseda, et nende lapsed ei õpiks Vene, vaid lääne ülikoolides. Sest – nagu kirjutab juba Custine: Venemaal on ka kõige suurem ülik tegelikult lihtsalt tsaari ori, kelle saatus võib muutuda minutitega.

Tulge meie juurde, näete tõelist türanniat

Ühe oma vestluskaaslase vene vürst K. juhtimisel õpib Custine seda morni riiki tundma, kui kuuleb: "Tulge meie juurde, õpite samuti türanne kartma."

Sealjuures väidab Custine'i anonüümne vestluskaaslane, et tänu mongolite sissetungile muutus venelane iseenda vaenlaseks, omad hakkasid tapma ja kurnama omasid. "Suurvürstid õppisid orjanduse kaudu despotismi, rakendades seda oma rahvaste peal."

Ning vürst sedastab, et Venemaa on Euroopast kõigis asjades, eriti aga vaimult umbes 400 aastat maha jäänud.

Kontrollime oletust ühe näitega – umbes 400 aastat tagasi leidsid uusaegses Euroopas parasjagu aset metsikud nõiajahid ning massimõrvad.

Custine märgib kibedalt: "Mida enam ma Venemaad näen, seda enam kiidan heaks, et keiser keelab venelastel reisimise ja teeb välismaalastele raskeks ligipääsu oma riiki. Venemaa režiim ei peaks vabas suhtluses Lääne-Euroopaga vastu kahtkümmet aastatki. Ärge kuulake venelaste eputamist: toretsemine on nende silmis elegantsus, luksus on viisakus, politsei ja hirm on ühiskonna vundament."

Ning lisab: "Venelased ei ole veel tsiviliseeritud. Nad on lihtsalt sõjaväelise distsipliini alla sattunud tatarlased, ei midagi muud."

Ausus on hirmus asi

Custine märkab teravalt ka venelaste soovimatust osaleda ükskõik mis vabaduses, sealhulgas ka vaba sõna. Olgu Venemaal võim kuitahes piiramatu, ikkagi kardab ta ülimal moel kriitikat, või ka lihtsalt ausust.

Custine kommenteerib: "Kõik, kes Venemaal on sündinud või siin elada soovivad, on justkui kokku leppinud, et eranditult kõigest vaikitakse." Mõtlemise ja arutlemiusega seatakse iseend kahtlusaluseks.

Kõik, kes Venemaal on sündinud või siin elada soovivad, on justkui kokku leppinud, et eranditult kõigest vaikitakse.

Custine pajatab üsna haaravalt ka Vene riigi ohtratest nuhkidest, keda liigub ja leiab igal sammul, ning kes ei luura sugugi vaid kahtlaste läänlaste, vaid eelkõige oma rahva järele. Ja oma rahvas teab seda, arvestab sellega ning leiab selle olevat täiesti normaalse. see lihtsalt on nii. Sest teisiti ei ole see võimalik, kuna Venemaa on suur, püha ja kõikvõimas riik.

Ka sel ajal võib täheldada venelaste vaistlikku umbusku kõige lääneliku ees. Tõsi küll, väga šikk on supelda läänelikus luksuses, ent selle "mõjusid" Venemaale ei tohi igaks juhuks lasta. Targem oleks teisiti mõtlev naaber ikkagi igaks juhuks ära vallutada.

Teejuht ka tänasel Venemaal

Venemaal oli see raamat keelatud kuni 1917. aastani ning – kui kodusõja-aegne segadus taanduma hakkas, keelati kohe uuesti ära. 1990ndate algul trükiti seda Venemaal mitu korda, aga – ebamugavus, mida too raamat oma otsekohesuses esile manab, venelastele eriti ei istu.

Seda enam, et Custine pajatab, kuidas venelastele meeldib ajalugu oma kasuks ümber kirjutada ning kõik "ümberkirjutatus kahtlejad" lõpetavad kas vanglas, pagenduses või kalmistul.

Custine ütleb: "Venemaal toimib despotismi põhimõte alati matemaatilise täpsusega, ja selle äärmuslikuks tulemuseks on äärmuslik rõhumine."

Hirm riigi ees ei tähenda põlgust selle süsteemi vastu. Vastupidi. See, mida Venemaal kardetakse, seda ei julge keegi põlata.

Nii annab de Custine'i teos meile võimaluse heita pilk ka tänasele Venemaale 1839. aasta silmade läbi. Praktiliselt kõik toimib samamoodi nagu siis.

Tagasi üles