MART RAUDSAAR PRANTSUSMAAL ⟩ «Mind rööviti!»

Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu

Kirjutan seda kolumni olude sunnil Prantsusmaal oma mobiiltelefonis ning loodan, et järgnev lugu on õpetuseks kõigile lugejatele. Nagu öeldakse, on rohkem kasu teiste vigadest kui enda vigadest, ehkki kes pole päris teovõimetu, saab küllap õppida ka enda vigadest.

Ma tahan teile kirjutada maanteeröövlitest.

Jah, nagu tänapäeval on tagasi mereröövlid, on taaselustunud ka maanteeröövlid ning neist ühe ohvriks ma läinud laupäeval langesin. Ebameeldiv ja tagantjärele mõeldes võib-olla ohtlikki lugu.

Olin alustanud varahommikul tagasiteed Hispaaniast Eestisse ning äsja möödunud Valenciast ja olin juba ületanud Kataloonia piiri. Peale selle kiirtee tasu kaotamist olen seal sõitnud palju kordi, tee on väga hea ning nüüdki polnud õhus midagi erakordset.

Korraga ilmus minust vasakule tume auto, mille juht vehkis autoriteetselt käega, et ma peatuksin. Soliidne habemik andis kehakeeles märku, et minu autoga on mingi tõsine probleem.

Ehkki kiirteel peatumine pole mõistlik, peatusin enam-vähem sobivas kohas ning läksin kohe auto tagaosa juurde. Navigaatorina kasutatud telefoni, mille kaante vahel olid krediitkaardid, võtsin kaasa.

Mehe sõiduk oli peatunud minu auto ees, ta väljus sealt üksinda ja kedagi teist ma ta autos ei märganud – mis ei äratanud nõnda minus kahtlust –, kuid ta oli ette pannud musta Covidi-maski, mis tundus juba kummastav. Nägin vaid tema hallinevat habet.

«Señor, teie auto laguneb. See on väga ohtlik,» rääkis tegelane.

Tõepoolest, keegi osavkäpp oli mõni aeg tagasi mu autot parklas rihtinud ning tagumine mokk rippus paremal pool sentimeetri kurvalt, sest kinnitusnagad olid murdunud.

Olukord ei tundunud mulle üldse ohtlik.

«Señor, see käib vastu ratast, ratas on kuum ja see on üliohtlik,» jätkas mees.

Ma oleksin sellel hetkel pidanud meenutama oma lemmikfilmi «Nüüd sa näed mind», mille peategelased olid illusionistidest kurikaelad. Nende peamine õppetund on tähelepanu kõrvalejuhtimine.

Ma oskan hakkama saada taskuvaraste ja muidu pättidega nii elus kui internetis. Illusionistidega puutusin kokku esmakordselt.

See mees ei olnud vormis, kuid tema olekust õhkus autoriteetsust ja usaldusväärsust.

Ma ei osanud kahtlustada, et tema autos võiks peita ennast veel üks inimene. Üksik mees oli mu vaateväljas ning ta ei saanuks teha midagi ootamatut. Kuid illusionistidega juba nii on, et nad tekitavad jäneseid ja inimesi ning kaotavad asju, teinekord terveid maju.

«Vaadake, señor, rehv on ülearu kuum ja see on ohtlik.»

Ta võttis mu käest kinni ja pani selle rehvi peale.

Kui auto on sõitnud tunni jagu 120 km/h tunnis, on rehv alati kuum, eriti suvel. Ma tean seda ja mul on see kogemus – käeline kogemus kusjuures – täiesti olemas ning ma ei olnud temaga nõus.

Nüüd sa näed mind.

Või siis õigemini, et ei näe.

Mööduv veoauto andis signaali. Ilmselt sellel hetkel võttis kaasillusionist minu juhiuksest kõrvalistmelt arvutikoti. Meie kükitasime sellel hetkel teepeenral minu auto parema nurga juures.

Võib-olla kakskümmend sekundit. Sellest piisas.

Mees hakkas millegipärast minu rehvi ventiili näppima.

Nüüd oli minu kord olla autoriteetne.

«¡No!» keelasin teda karmilt.

Mees ei öelnud enam midagi, tõusis püsti, istus oma autosse ja sõitis minema.

See tundus ootamatu, kuid ma olin esialgu rahul, et suutsin tüütuks muutunud tegelasest vabaneda.

Ma ei märganud esialgu koti kadumist. Mu meel oli veel hõivatud võimaliku tehnilise probleemiga. Jäin esimeses tanklas uuesti seisma ning kontrollisin uuesti kummi ja tagamoka rippumist.

Kõik oli korras.

Järsku valdas mind ootamatu paha tunne, ma isegi ei tea, miks, ning ma hakkasin otsima arvutikotti. Miks oli mul vaja seda leida? Ei tea. Igatahes ma seda autost ei leidnud.

Mis kõige halvem, ma ei olnud endas enam üldse kindel, kas mul kott üleüldse kaasas oli olnud. Helistasin eestlastele oma Hispaania majas ning palusin otsida.

Seejärel, lähtudes riskide maandamise teooriast, blokeerisin mobiili abil kotis olnud ettevõtte kaardi ning logisin end välja arvutis kasutatavatest programmidest. Muutsin ära meili, Facebooki ja AirBnB salasõnad. Krediitkaardid, ID-kaart ja majavõtmed olid minu taskus. Mingil põhjusel olin kotist juba enne reisi algust välja võtnud ka enda passi ning auto tehnilise passi, need olid kindalaekas koos maantee tollimaksu rahaga.

Kõige halvem tunne oli kahtlus iseendas. Kas mul üldse oli kotti olnud? Kas ma olen lolliks läinud? Aga mul on sellist tunnet olnud korduvalt ning ma tean, kuidas sellega hakkama saada. Ma ei kahtle enam, kui keegi üritab minuga manipuleerida, ning ma ei esita endale nõmedaid küsimusi.

Ma maandan riske ja ootan, mida tulevik toob. Nii ka seekord.

Järgmisel õhtul kirjutas mulle Tarragona politsei. Keegi oli leidnud koti ning viinud politseisse. Kuna seal oli mitmeid minu dokumente, oskaski politsei mulle kirja saata.

Lugemisprillid, raamatupidamisdokumendid, vist ka minu juhiluba ning kaustikud Hispaania keele õppematerjalidega olid alles. Keelematerjalidest oleks mul kõige rohkem kahju olnud.

Arvuti ning Hispaania mobiiltelefon olid kadunud.

Kuna politsei soovis minult meilis telefoninumbrit, tundus see mulle kahtlane ning osana võimalikust identiteedivargusest. Kotti olid ju jäänud ka minu mobiili-ID koodid. Saatsin oma naabrile sõnumi ning palusin kontrollida Osuna politseist, kas nendega on tõepoolest võtnud ühendust Tarragona politsei.

See vastas tõele.

Peale pooltelje purunemist järgmisel päeval Nîmesi linna lähedal olen saanud veeta mõned päevad Prantsusmaa võlude keskel ning rahulikult juhtunu üle mõelda. Paraku küll arvutita, mis raskendab memuaaride kirjapanekut.

Mõned asjad – päris mitmed asjad – tegin õigesti ning raha kurikaelad ei saanud. Kõige olulisemaid asju hoidke ikka hajutatult keha ligi. Ja mobiiltelefoni hoidke nagu silmatera. Selle abil saate kiiresti anda infotehnoloogilise vastulöögi, politseid teavitada, kaardid sulgeda.

Aga ärge kunagi peatuge tundmatus kohas, kui teid ei peata just politseivormis mees sauaga (sellise illusiooni esilekutsumine oleks kurikaeltele eriti raskendava iseloomuga).

Autost lahkudes, ka siis, kui olete auto kõrval, lukustage uksed.

Ja ärge arvake, et te igal hetkel näete kõike, mida vaja. Mustkunst on sama vana kui inimkond ning pole karta, et see niipea välja sureb.

Ja kindlustage end tariif 3c alusel, nagu öeldi «Švejkis».