:format(webp)/nginx/o/2023/02/03/15118166t1h5438.jpg)
Veel üsna hiljuti peeti riikide, regioonide ja isegi kontinentide konkurentsivõime keskseks sambaks suutlikkust oma kõige targemate käest tarkus kätte saada ja seda rakendada, kirjutab Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.
Teadusnõustamise peamiseks mõtteks on paljude enam-vähem adekvaatsete või vähemalt teoreetiliselt usutavate mõtete seast see kõige mõistlikum üles otsida ja nende lauale sättida, kel rahva mandaat otsuste tegemiseks.
Muidugi polnud see lihtne. Ei neile, kes nõu andsid, ega neile, kes seda kasutada võtsid. Sest ahvatlevaid, kuigi vildakaid võimalusi oli mustmiljon. Mis siis, et need teadlaste radarile ei jõudnudki. Kuigi vahel tuli seda, mis vale või lausa võimatu, lõpmata kannatlikkusega üha uute otsustajate põlvkondade laualt ära nügida. Või siis vastavaid ämbreid poliitikute jalge eest ära korjata. Nagu on märkinud Winston Churchill: inimene komistab küll aeg-ajalt tõe otsa, aga harilikult ajab ta ennast püsti ning läheb oma teed.
Tegelikult ei ole selles olukorras midagi fundamentaalselt uut. Lihtsalt virtuaalmaailmas on arenemas raskekujuline skisofreenia.
Siiski juhtus vahel, et sõnaoskust ei jagunud, selg ei paindunud piisavalt koogutama või käsi polnud piisavalt kiire. Nii see raudtee suure hooga maha müüdi ja pärast tagasi osteti. Naabrid ei kuulanud, et Nord Stream ei too õnne meie õuele. Pigem on see viitsütikuga pomm. Elektrijaamadega läks õnneks teisiti. Nüüd teame nende tegelikku väärtust. Aga see selgus alles siis, kui maailma kõvasti räsinud kobarkriisid kaugete maade asemel meie pihta lajatama hakkasid.
Kobarkäkid igapäevamenüüs
Nüüdseks oleme vist harjunud nii kobarkäkkide kui kobarkriisidega. Mõlemad on saanud elu lahutamatuks osaks. Ega vist teisiti enam oskagi kui ühtesid käpardlikkuses süüdistada ja enda süü kohe kriiside peale ajada. Need ilusad ajad, mil ainus probleem oli peenhäälestamine, on väga tõenäoliselt igaveseks möödas. Juba paistavad järgmiste kriiside kõrvad. Üks tõeline tont on aga järsku hakanud ringi käima. Mitte mööda Euroopat, vaid kogu maailma. Tõsi küll, esialgu vaid mööda maailma seda osa, mis on teadmiste võrku ühendatud ja loodab, et selles võrgus idaneb tõeline ja ajatu tõde.
Mõnikümmend aastat tagasi, kui arvutid hakkasid igapäevaseks saama, oli paljudel lootus, et kohe-kohe jõuame unistuste maailma. Sellesse uude heasse ilma, kus mistahes teadmine on vaid paari klahvivajutuse või hiireklõpsu kaugusel. Läks teisiti. Ei klaviatuuri ega hiirt ei ole enam vaja. Need on pigem arvutikasutajate hääbuva üle-eelmise põlvkonna nipsasjad. Nüüd peavad hoopis pöidlad imekiiresti sibama. Sest teiste vahel toimetades ei saa ju kindel olla, et aparaat just omaniku häälkäske kuulab. Aga küllap õpib varsti mõtteid lugema. Kui neid on.
Läks teisiti ka teises mõttes. Imekauni faktipõhise ilma asemel sattusime hoopis infomüra maailma. Virtuaalses maailmas on fakte ju tohutult. Ainult et pole teada, millised neist on õiged. Alternatiivsete faktide kategooria tekkimine neljanda, senituntutest palju hullema vale ilminguna tundub praegu juba tõejärgse maailma arengu vältimatu osa. (Lihtsalt meenutan, et ennevanasti võisime kohata kolme sorti valet: hädavalet, sihilikku valet ja kõige hullema valet ehk statistikat.)
Erinevalt sõnast «neeger» ei tohiks sõna «müra» läbivalt negatiivsena võtta. Müral on sageli ootamatud omadused. Mõnda tüüpi müral on iseorganiseerumise võime. Mis siis, et matemaatikud hüüavad selliseid süsteeme juhuslikeks. Või veel vängemalt: stohhastilisteks. Vahet pole, sündida saavad sellest nii lihtsalt põnevad kui ka katastroofilised asjad. Nii näiteks on ilmasüsteem juhuslik, aga ääretu hulga ilmade vaheldumisest sünnib kliima. Mis siis, et ilm on juhuslik. Kliima enam ei ole. Enamgi veel, kliimamuutust on üsna lihtne jälgida ja võrdlemisi täpselt prognoosida. Mis siis veel viiruste juhuslikest mutatsioonidest rääkida. See, et just kõlas koroonapandeemia ametlik lõpusireen, tähendab ainult, et oleme järgmise ootuses.
Seni, kuni inimesed ise toodavad informatsiooni, olgu see siis adekvaatne või alternatiivne, võib praegune põlvkond üsna kindel olla, et vähemalt meie pääseme Midase saatusest. Tont, mida silmas pean, on meile, eestlastele, ju vägagi omane. Midagi kratitaolist. Mis (või kes?) tassib igale soovijale kohale massiliselt informatsiooni. Vastab igale küsimusele. Selge ja kindla tooniga. Ainult et mida täpsem küsimus, seda suurem jamps sealt välja paistab. Kõik on veel hästi, kuni see on naljakas. Karikatuurid ja kõverpeeglid on alati inimesi naerutanud. Lõbustusparkides lausa maksame selle eest, et end kõverana näha.
Nüüdseks oleme vist harjunud nii kobarkäkkide kui kobarkriisidega. Mõlemad on saanud elu lahutamatuks osaks.
Saatan on peidus detailides, kõlab tuntud ütlus. Tegelikult pole see õige. Pigem räige ülelihtsustus. Selle ütluse algne kuju on risti vastupidine: Jumal on peidus detailides. Mõte selles, et Jumal ilmutab end detailide kaudu. Selliste detailide kaudu, mida hoolimatu lihtsalt ei märka. Pole üldse imelik, et vanade kirikute ehitajad hoolitsesid ka kõige kõrgemal asuvate detailide täpsuse ja ilu eest täpselt samuti nagu nende eest, mida külastajad esimesena nägid. Sest Jumala pilk ulatub ju igale poole.
Eks see kaasaegne ütlus ja saatanale viitamine on natuke ameerikaliku suhtumise peegeldus. Sealmail ollakse kindlad, et midagi sellist ütles esimesena sadakond aastat tagasi Saksamaal sündinud arhitekt Ludwig Mies van der Rohe. Tegelikult on mõte palju vanem. Kindlasti kasutas seda prantsuse keeles Gustave Flaubert juba 19. sajandil. Tema juhtlõng oli: mida iganes sa teed, tee seda hoole ja armastusega ja töötle korralikult iga detaili. Sest kui tõde üldse maailmas olemas on, peitub see sageli kõige pisemates detailides. Või vähemalt tuleb esile alles siis, kui iga pisiasi, ka kõige väiksem, on korralikult oma kohal ja sobitub perfektselt teistega. Mis on täpselt see, mida nüüdisajal pakub teadus. Mitte lõplikku tõde. Kui kristalselt aus olla, siis paljudel juhtudel isegi mitte tõde. Vaid parimat hetkel olemasolevat informatsiooni, mis on ka parimal moel organiseeritud ja adekvaatsesse konteksti pandud. Iga peensus on oluline. Ka kõige väiksem. Sest kui pikas ja keerukas tõestuses on kasvõi üks detail valesti või hägune, võib kogu pika tee tulemus mõttetu olla. Selles kontekstis on saatana tegelik roll vajalike detailide peitmine, hägustamine või asendamine. Piisab ju ühest tõrvatilgast, et terve pott jumalikku nestet ehk mett ära rikkuda. Ehk nagu on märkinud üks kõige sädelevamaid nõukaaja mõtlemise kriitikuid Aleksander Zinovjev: pole midagi saatanlikumat kui professionaali käega moonutatud tõde.
Tehisintellekt, olgu selle nimi ChatGPT või Kolumbus Krisostomus, ei ole saatanast. Saatanast võib olla see, kuidas inimesed seda kasutavad. Kõnekad on selle valla suurkujude ütlemised, petitsioonid – ja ka tagasiastumised viimastel nädalatel. Aga ka USA senati närvilisus ja meie oma ülikoolide ülikiire reaktsioon sellekohaste soovituste näol. Võib-olla tunnetades, et džinn on juba pudelist välja lastud. Või et Annuška on õli juba välja valanud.
Teadlased on harjunud, et vahest läheb mõttelõng metsa. Nii näiteks kommenteeris kuulus füüsik Wolfgang Pauli kolleegi käsikirja: «See ei ole õige. See pole isegi mitte vale.» Eks ta oli viisakas. Ikka juhtub. Eelmise riigikogu koosseisu nii mõnigi liige oleks olnud konkreetsem ja virutanud otse: see on lihtsalt jamps.
Kes on viitsinud ChatGPT-le küsimusi esitada, olgu siis enda või teiste kohta, on kindlasti kogenud, et vastuses läheb midagi metsa. Teisisõnu, tehisintellekt on hakanud tootma informatsiooni, mis näib tõesena, aga mis pole isegi vale. See ei ole üldse kardetud singulaarsus. Kriis, millega oleme silmitsi, on jampsi tootmine tööstuslikus mastaabis. Mastaabis, mis arvatavasti varsti ületab suurusjärkudes (st sadu ja tuhandeid kordi) armsate koduvideote ja nunnude kassipiltide mahu. Jampsi tootmine, mis salvestatakse võrgus, mida ei ole üsna varsti võimalik eristada (nt parlamendi obstruktsiooni käigus või aprillinaljana) inimeste loodust ja mida interneti olemuse tõttu praktiliselt ei saa eemaldada. Sellise jampsi tootmine, mis puhtalt massiga surub kõrvale adekvaatse informatsiooni ja võtab tasapisi sellelt eluruumi.
Nii nagu praegu tülitavad meid trollid ja häirivad DDoSid (ehk mõttetute päringute laviinid), käivitavad kurikaelad edaspidi hoopis jampssisu tootvad robotid ja asuvad nende sisuloomet võrku riputama. Mis toimub sadu ja tuhandeid kordi kiiremini kui inimesed seda teha suudavad. Kui praegu on mu Facebooki konto kõrval teada ainult üks libakonto koos vale sünniajaga (mida ChatGPT ometi tiražeerib), siis varsti ei pruugi üldse võimalik olla internetist ei minu ega kellegi teise kohta adekvaatset informatsiooni saada.
Selle vastu oleme relvitud. Internetti välja lülitada ei ole niisama lihtsalt võimalik. Sest e-maades, nagu Eesti, jääb elu siis lihtsalt seisma. Praeguste regulatsioonidega ei saa seda protsessi peatada. Lihtsas keeles tähendab see, et üsna varsti tuleb otsingumootorisse rohkem jampsi kui tegelikkust. Kui asjad lähevad teisiti, olen valmis ära sööma ühe oma kahest tübeteikast. Aga lepime kokku, et kumba nimelt, küsime ChatGPT-lt.
Maailma lõpp see loomulikult ei ole. Kindlasti leiavad targad inimesed ja riigimehelikud otsustajad mehhanismi, kuidas sellest umbrohupuhangust lahti saada. Küll aga oleme silmitsi mingi ajaga, mille vältel jamps virtuaalset maailma valitseb. Meie asi on selleks valmis olla, hoida riik funktsioneerimas ja ühiskond toimimas.
Sellise aja elab kõige paremini üle riik, kes suudab mobiliseerida need tublid ja lojaalsed kodanikud, kelle ajudes on palju adekvaatseid fakte ja kes nende abil suudavad jampsi tegelikkusest eristada.
Oleme silmitsi ajaga, mille vältel jamps virtuaalset maailma valitseb. Meie asi on selleks valmis olla, hoida riik funktsioneerimas ja ühiskond toimimas.
Tegelikult ei ole selles olukorras midagi fundamentaalselt uut. Lihtsalt virtuaalmaailmas on arenemas raskekujuline skisofreenia. Haiguse selline vorm, kus virtuaalne aju loob reaalsusele väga sarnaseid varjukujusid. Inimesi, keda pole; kohti ja tegusid, mida ei eksisteeri; ja järeldusi, mis ei tunnista loodusseadusi.
Lahendused on täiesti olemas. Piisab, kui vaadata, mida pakuvad samade hädadega maadelnud tippteadlased. Tuletagem meelde filmi «Piinatud geenius». See on film majandusauhinna saanud matemaatiku John Forbes Nashi võitlusest skisofreeniaga. Jah, just sellest Nashist, kes näitas, kuidas saame probleeme lahendada nii, et kõik võidavad. Kui tema aju hakkas tema enda jaoks äärmiselt realistlikke varjukujusid looma, sai ta toetuda inimestele, kellega oli koos üles kasvanud. Kes olid ta kõrval enne, kui varjukujud mõistust segama hakkasid.
Võib-olla läheb teisiti. Lootus sureb viimasena. Siiski kahtlen. Haigusega on asjad üldiselt keerulisemad. See ei ole mööduv purjusolek. Oleme sisenemas aega, kus isegi telefonikõnet ei tohi enam uskuda. Ka parima tuttava häält ja kõnemaneeri saab kergesti järgi teha. Video, Zoomi ja Teamsiga on natuke keerulisem, aga ka siin on edusammud lausa suurepärased.
Kaine mõistus ütleb, et kirjeldatud stsenaariumiga võiks vähemalt teoreetiliselt arvestada. Kui nii peaks minema, siis ei riigil ega ühiskonnal pole kuigi palju variante, kuidas jääda tegusaks ja faktipõhiseks. Kui internetist leitu on üldjuhul kas lausa vale või saatanlikult moonutatud, siis selle jaoks on lahendus olemas. Mõnda aega tuleb palju rohkem kui praegu toetuda luust ja lihast inimestele. Ühe diskrimineeriva mööndusega: neile, kes on hankinud oma teadmised enne, kui internet saab jampsi täis. Kes võivad küll eksida või valesti mäletada, aga kelle käest saab tuge tegemaks vahet – ei, mitte tõel ja õigusel. Ka mitte tõel ja valel; või faktil ja arvamusel. Hoopis asjalikul jutul ja jampsil.
:format(webp)/nginx/o/2016/03/04/5123447t1hccab.jpg)