/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
:format(webp)/nginx/o/2013/09/20/2393182t1hc559.jpg)
«Olaf andis kindlustunde ja rahustas,» meenutab pikaaegne kolleeg Tanel Talve varalahkunud telemeest Olaf Suuderit. Järelehüüdeid ja mälestusi Suuderist on ühismeedias jaganud teisedki kolleegid ja lähedased sõbrad.
«Meile teistele oli ta kamraad.» Kolleegid ja lähedased mälestavad armastatud telemeest
«Olaf tuli uksest sisse ja küsis, et miks te nii nukrad olete. See oli sarkasm, sest lõbus seltskond oli tema rida. Olafi huumor oli muidugi eriline ja kuulus Gaute koolkonda, mille harud arenesid eriti tormiliselt 90ndate lõpu ülisoodsates tingimustes. Siis laoti vundamenti kogu eluks,» meenutab Olaf Suuderit Toomas Uibo.
«Viimastel aastatel hängisime harvemini. Pigem helistasime või kirjutasime. Alles mõned aastad tagasi jooksis ta maratoni ja arutles selle üle, et kas peaks tegema piloodiload,» kirjutas Uibo ühismeedias. «Väikelaeva kapteni paberid olid taskus ja nüüd ihkas taevasse. Ütles, et üks hiljutine õnnestunud tehing lubaks tal selle teekonna kohe ette võtta. Teda valdas hirm, et see raha pudeneb muidu lihtsalt sõrmede vahelt ära ja tuleks teha midagi, mis elule uut värvi annaks. Õppida veel midagi – see tundus mõistlik. Saatsin talle isegi natuke lugemist, aga ühest lennust me kaugemale ei jõudnud.»
«Viimasel ajal vahetasime üksjagu mõtteid Ukraina sõjast, see läks talle nii kohutavalt hinge. Saatis linke rindeuudistest ja needis tiblasid. Ütles, et Ukraina seisukohti ekraani kaudu edastada on vähim, mida ta teha saab. See tundus talle ka võitlusena. Nii oligi ju.»
«Aga et Sa nüüd igaveseks ära lendasid, hea sõber… Neetult kurb on, neetult kurb…» sõnas Uibo oma emotsionaalse postituse lõpus.
Olaf Suuderi kolleeg ja 17 aastat Kanal 2s töötanud Imre Kaas tõdes, et uudis saatejuhi surmast võttis sõnatuks.
«Kuuldes uudist endise kolleegi ja sõbra Olafi lahkumisest, ei jagu sõnu selle kurbuse kirjeldamiseks. Mõistus tõrgub uskumast seda vaatepilti, mis praegu uudisteportaalidest vastu vaatab,» kirjutas Kaas ühismeedias.
«Avalikkusele paistis välja šikk saatejuht ja osav küsija, aga meile teistele oli ta kamraad. Sõber, kellelt võis alati kõike küsida. Kui otsida sõnu tema iseloomustamiseks, siis võiks see olla tasakaalukas. Ta ei kaotanud kunagi närvi ja seda isegi otse-eetris, kui keegi kirjutas vahetult enne saadet prompterisse, keskmiselt joviaalses tujus, saatejuhi esimeseks lauseks: «Saadet alustame erakorralise sõnumiga Lõuna-Eestist. Nimelt on Otepäält varastatud musta hobuse saan ...» Pärast seda tempu oli ta kirjutaja peale solvunud, kuid luges edaspidi kõik tekstid enne eetrit üle. Ka need, mis ilmusid tekstimasinasse viimasel hetkel.»
«Ja ma ei kujuta hästi ette, et keegi teine oleks võinud mind ühel suvehommikusel Otepääl üllatada küsimusega «Imre, kas sa tead, kuidas on ladina keeles «Kas te juhataksite mind botaanikaaeda?»». Loomulikult ma ei teadnud. Olaf aga jätkas kelmikalt: «Ubi est hortus botanicus!» Ja nüüd ma tean. Igavesti tean.»
«Aitäh nende hetkede eest, Olaf. Lihtsalt neid oleks pidanud võrratult rohkem olema.»
Kauaaegne Suuderi kolleeg Tanel Talve meenutas telemeest järgmiselt: «Olaf oli üks põhjustest, miks omal ajal üldse sain kindlust võtta vastu pakkumine tollal enneolematu formaadiga «Reporteri» saatejuhi kohale. Ega tea, kas muidu oleksin Vigla ettepanekut tõsiselt võtnudki. See, et kaassaatejuht on inimene, keda varasemalt tööalaselt austasin ja hindasin, oli otsuse tegemisel oluline. Olaf andis kindlustunde ja rahustas – usun, et selliselt mõjus ta ka teistele ja mitte ainult ametialaselt.»
«Kahjuks ei ole häid saatejuhte meil just liiga palju, Olafit oli hea kuulata ja ta mõjus usutavalt. Uudistesaate asjus kõige olulisem omadus. Jään igatsema tema saatelõpu lauset – mina tänan! Mina ka tänan, aitäh, et olid olemas!»
«Kuhu on küll nendel noortel inimestel rutt – sellele mõeldes peale tuleb nutt...» kirjutas Annely Ott.
«Ma olen siiani täielikus šokis. Meilt rööviti suurepärane inimene, saatejuht ja kolleeg. Miks????» küsis leinas «Reporteri» saatejuht Simon Suviste. Ta lisas, et Olaf oli väga erudeeritud inimene, kes ilmaasjata suud ei pruukinud, kuid kui ta seda tegi, tuli sealt alati mõtlemapanev tarkusetera või ääreline-ootamatu nali, mis toimetuse alati rõkkama pani.
«Olaf oli introvert nagu minagi ja mulle pakkus suurt tuge see, et hea kolleeg ja lugupeetud telesaatejuht ei pea olema nagu ringi kalpsav jänes,» ütles Suviste. «Jääme teda igatsema. Minu ja minu pere sügav kaastunne.»