Viimastel aastatel olen vaevelnud samasuguse kognitiivse dissonantsi käes, kus mitut tuttavat on süüdistatud korruptsioonis ning organid on asja kõvasti menetlenud. Kajar Lember ja juukselõikus, tuleb meelde? Valvo Semilarski, tema elas Elvas aastaid minu kõrvalkorteris – väga inkrimineeriv asjaolu, eks ole? Omaaegne Tartu vallavanem Aivar Soop – väidetav bensiinivaras ja pealegi rahva raha eest nagu nõukogudeaegses anekdoodis.
Et milles seisneb dissonants? Mehed – väga head, lausa suurepärased, korruptsioon – paha, paha. Mulle meenub, kui kunagi tegi ühes volikogus, mille liige mul oli au olla, üks kaasvolinik nalja, et korruptsiooni peab ikka olema. Pool volikogu sai südari ja ehmatas kangeks. Teatud asjadega ei tohi enam Eesti Vabariigis nalja teha. Kurja ei tohi mainida.
Aga viimasel ajal olen hakanud kahtlema, kas nimetatud isikud on ikkagi olnud korrumpeerunud isikute parim valik. Olen hakanud väga kahtlema. Mis sellest järeldub? Mitte et korruptsioon oleks hea, kuid organid ei ole ka head. Süsteem on vildakas, raiskab rahva raha ning hakkab üha rohkem meenutama stalinistlikku lähenemist – pole inimest, pole probleemi.
Seni olen pigem nõustunud refrääniga, mida kõik poliitikud on mõnele kaaspoliitikule süüdistuse esitamise järel laulnud: «Usaldame politsei ja kohtute tegevust, usaldame, usaldame…» Mina tõtt-öelda enam ei usalda ning olen valmis, et ühel päeval peab minulgi olema valmis kohver puhta pesuga – kuna ma neid ridu kirjutan –, sest mitte keegi ei või ennast Eesti riigis enam julgelt tunda. Ehkki vanasõna ütleb, et õige hõlma ei hakka keegi.