MART RAUDSAAR ⟩ Pole inimest, pole probleemi

Mart Raudsaar Foto: Tairo Lutter / Postimees

Kas te teate, mis on kognitiivne dissonants? Ei tea? Kui ma veel õndsatel aegadel Tartu Ülikoolis õpetasin, rääkisin noortele ajakirjanikele nii, et kognitiivne dissonants ilmneb olukorras, kus näete ootamatult oma sõpra kraavis joobnuna magamas. Dissonantsi moodustab vastuolu: sõber – hea, joobnult kraavis magamine – halb.

Üks neist peab peale jääma, sest meie vaim ei talu väärtustepõhist dissonantsi. Emba-kumba, kas annate sõbrale andeks või leiate, et ta äkki polegi nii hea sõber.

Viimastel aastatel olen vaevelnud samasuguse kognitiivse dissonantsi käes, kus mitut tuttavat on süüdistatud korruptsioonis ning organid on asja kõvasti menetlenud. Kajar Lember ja juukselõikus, tuleb meelde? Valvo Semilarski, tema elas Elvas aastaid minu kõrvalkorteris – väga inkrimineeriv asjaolu, eks ole? Omaaegne Tartu vallavanem Aivar Soop – väidetav bensiinivaras ja pealegi rahva raha eest nagu nõukogudeaegses anekdoodis.

Et milles seisneb dissonants? Mehed – väga head, lausa suurepärased, korruptsioon – paha, paha. Mulle meenub, kui kunagi tegi ühes volikogus, mille liige mul oli au olla, üks kaasvolinik nalja, et korruptsiooni peab ikka olema. Pool volikogu sai südari ja ehmatas kangeks. Teatud asjadega ei tohi enam Eesti Vabariigis nalja teha. Kurja ei tohi mainida.

Aga viimasel ajal olen hakanud kahtlema, kas nimetatud isikud on ikkagi olnud korrumpeerunud isikute parim valik. Olen hakanud väga kahtlema. Mis sellest järeldub? Mitte et korruptsioon oleks hea, kuid organid ei ole ka head. Süsteem on vildakas, raiskab rahva raha ning hakkab üha rohkem meenutama stalinistlikku lähenemist – pole inimest, pole probleemi.

Seni olen pigem nõustunud refrääniga, mida kõik poliitikud on mõnele kaaspoliitikule süüdistuse esitamise järel laulnud: «Usaldame politsei ja kohtute tegevust, usaldame, usaldame…» Mina tõtt-öelda enam ei usalda ning olen valmis, et ühel päeval peab minulgi olema valmis kohver puhta pesuga – kuna ma neid ridu kirjutan –, sest mitte keegi ei või ennast Eesti riigis enam julgelt tunda. Ehkki vanasõna ütleb, et õige hõlma ei hakka keegi.

Võtame Aivar Soobi juhtumi. See mees oli oma vallas väga lugupeetud ja armastatud. Aga nagu öeldakse, on sitt mees see, kellel pole vaenlasi. Ma ei hakka oma allikaid avaldama, kuid mulle on räägitud, kes ja miks ja kuidas oli Soobi hävitamisest huvitatud. Niisiis, midagi oli vaja leida ja midagi ka leiti. Ehk mäletate, milles Soopi süüdistati? Selles, et ta tankis 2013. ja 2014. aastal oma isiklikku sõiduautosse umbes 200 euro eest kütust Tartu valla raha eest, mis oli mõeldud ametisõitudeks.

Soop tehtigi järgnevate aastate jooksul hakklihaks. Ühesõnaga, nahk saadi sirutuslauale. Juhtusin oma silmaga nägema prokuröri juttu teleuudistes. Ta on liiga kaua vallavanem olnud, ütles prokurör. Mis jutt see on? Jah, Soop juhtis Tartu valda kokku 24 aastat ning oli üks Eesti staažikamaid vallavanemaid. Aga kas see fakt on kuidagi inkrimineeriv? Hea mees tühistati ning Eesti riik sellest minu meelest ei võitnud.

Võtame Kajar Lemberi juhtumi. Korruptiivsest juukselõikusest olete ilmselt kuulnud. Seda on Eesti riik menetlenud aastaid. Aga Lemberi nahka – või skalpi koos juustega, kui soovite – pole sirutuslauale päris saadud, ehkki kohalt tehti ta muidugi lahti ning tühistati ka nõnda, nagu jõuti. Aga Lember võitis kohtus Eesti riiki (Soop võitis muide esialgu samuti, aga siis otsiti talle midagi järgmist). Kuid ka Kajar Lemberi juhtumis pole Eesti riik (prokurörid) kaotusega leppinud ning asi kaevati järgmisse astmesse edasi ning jant jätkub.

Nüüd on löögi all Tartu abilinnapea Priit Humal. Valvo Semilarski, keda jõudsin juba mainida, oli ka Tartu abilinnapea. Kas Tartu on tõesti üdini korrumpeerunud? (Vaata ka: «Tappev Tartu».) Ma ei imestaks, kui Tartu varsti enam abilinnapäid ei leia või võetakse sellele kohale keegi endine vang, kes teab koodeksit viimase pulgani ega karda kinnikukkumist.

Ma olen irooniline, aga tegelikult olen kurb. Pisikesi ja minu meelest nõmedaid asju uuritakse aastaid, inimesed tühistatakse, nad kaotavad töö ja maine ning peavad kolm korda mõtlema, enne kui julgevad kodu uksest välja astuda. Ma olen empaatiline ja suudan ennast nende nahka panna.

Äkki ongi nii, et me hakkame taas kaotama oma demokraatiat, sellisel korral muidugi teisiti kui varasematel kordadel, tasapisi ja tasahilju, nagu keedetakse konna pehmeks vaikselt soojendatavas vees. 

Mart Raudsaar

Aga kui tuleb välja, et süüdistatavad jäävad kohtus õigeks (mida on korduvalt juhtunud), mis siis saab? Kes vastutab? Kes hüvitab kahju selle jama eest, mida on inimestele korraldatud? Keegi isegi ei vabanda, rahapakkidest rääkimata. Kuid tegemata tööl ja saamata jäänud töötasul on hind, kõnelemata magamata öödest ja kulunud närvidest. Neid inimesi hävitatakse ja see on repressiivne.

Nüüd on sattunud uurimise alla Parvel Pruunsild. Jah, olen süüdi, olen temaga üle kahekümne aasta tagasi olnud Isamaaliidu Tartu piirkonna juhatuses ning ta on mulle hea mulje jätnud, lisaks valutab ta peale kõige muu südant Eesti rahva väljasuremise pärast ja võitleb lastetoetuste eest. Ilmselt on see väga ebasobiv teema. Mulle meeldib, olen süüdi, et teda tunnen ja sellest kirjutan – tulge mulle järele, küll te mu kusagilt leiate. Keegi – ei Pruunsild ega ükski muu isik – pole palunud mul sellest kirjutada. Kuid Pruunsilla ja advokaat Paul Kerese kirjeldused, kuidas organid ei lubanud kahtlustataval advokaadiga privaatselt suhelda, on olnud võikad. See ei ole enam õigusriik. See on repressiivne riik ja niisugune riik ei meeldi mulle.

Mul on kognitiivne dissonants. Mis on saanud Eesti riigist, mille eest Balti ketis seisime (jah, ka mina) ja öölaulupidudel laulsime? See riik hakkab moonduma koletislikuks masinaks, mida olen kaua keeldunud uskumast, kuid mullegi hakkab mingi piir kätte jõudma.

EKRE on rääkinud süvariigist ning, vabandust väga, mulle on tundunud see jabur jutt. Aga ma olen kahtlema hakanud. Äkki ongi nii, et me hakkame taas kaotama oma demokraatiat, sellisel korral muidugi teisiti kui varasematel kordadel, tasapisi ja tasahilju, nagu keedetakse konna pehmeks vaikselt soojendatavas vees.

Mul on juba paar aastat olnud kõhe tunne ja see kõhedus on üha süvenenud. Vikat on niitnud üsna lähedalt ja inimesi, keda ma tean ja austan. Kuidas see Stalini ajal oligi? Mõistame rahvavaenlased avalikult hukka ning loodame, et õhtutunnil ei kõla meie uksel koputus. Minuni on jõudnud veendumus, et asjade senisel jätkumisel võib see kõlada varsti meist igaühe uksel. Mitte keegi pole tühistamise eest kaitstud. Esialgu meil inimesi veel ei giljotineerita, kuid tühistamine pole sellest põrmugi parem saatus. Inimesel pole tööd ja teda tabab kollektiivne halvakspanu. Inimesed pööravad tänaval pea ära. Osa seetõttu, et on printsipiaalsed, osa aga hirmust. Mulle meenub, et keegi tahtis ka Tõnis Mäge millegi eest tühistada. Tõnis Mäge! Ma ei ütle rohkem midagi.

Siiski. Tuletan meelde, et suure Prantsuse revolutsiooni aegadest on teada, et revolutsioon sööb oma lapsed. Eriti vägivaldne revolutsioon. Sellest on kirjutanud suurepäraselt Orwell raamatus «1984». Selleks ongi õigusriik, mis on vabade inimeste riik. Tühistajate riigis pole tühistamise eest kaitstud keegi. Ka jakobiinide juht Robespierre giljotineeriti, nagu ta oli teinud oma poliitiliste vastastega. Paranoia ja kahtlustuste õhkkond oli üleüldine ning konvendi liikmete meelest oli ta liiga hea kõnemees ja liiga kauaks oma kohale istuma jäänud. Ratsionaalsed inimesed, hoidsid toona kohtukuludelt päris palju raha kokku.