Ühtlasi jahvatas tennisist ka midagi sellest, et ei soovi inimesi lõhestada.
Muidugi tahaks nüüd hüüatada sarkastiliselt korrates vana, teada-tuntud lendlauset, et sportlane oli trennis, kui mõistust jagati.
Erakordne tolvan
Alles äsja seletas Andres Mustonen, et tema elab muudes sfäärides, kus pole mõtet sõjale tähelepanu pöörata, sama kamp arvab alatihti ka hoopis niimoodi, et sõjas on süüdi hoopis Ameeriklased ja NATO, mitte nunnu Putin, kellel lihtsalt "ei jäänud muud üle", kui asuda jubedat Ukrainat "denatsifitseerima".
Kaia otsus mängida paaris agressorriigi esindajaga (õnneks said nad üsna kiirelt põske) on loll, küüniline ning täiesti süüdimatu. Peab olema erakordne tolvan, et mitte taibata, kuidas Venemaa soov uuesti suurde sporti tungida on oluline osa sõjapropagandast. Ei midagi muud, kui tikkuda tagasi muu maailmaga ühele pulgale, justkui Ukrainas ei surekski järjepanu hulkade kaupa süütuid inimesi.
Vihkajate kaitsmisest
Meie ülemaailmses ühiskonnas toimetab ringi kõikvõimalikke tegelasi, kes omakorda jagunevad sõpruskondadeks või kildkondadeks huvialade järgi. Filatelistid, kirjandussõbrad, autohullud, ajaloohuvilised jne. Lisaks muidugi ka sportlased. Tegelevad omade asjadega, las tegelevad. Väga tore.
Ometi tuleb nentida, et leidub ka selliseid gruppe, kelle põhihuviks on külvata viha, vihkamist, kes peavad ennast või oma rassi, või riiki teistest ülemaks. Natsid, padukommunistid, ku klux klan jne. Just viimastel kümnenditel on murdnud eeltoodud rivvi jõudsalt sisse vene marurahvuslased. Ning just sealsete sportlaste leerist kostab nördinud kiunumist, kuidas neile liiga tehakse või neid "tühistatakse". Ja seda mingi mõttetu ja tigeda "väikeriigi" Ukraina pärast, kes vihkab häid venelasi ja ei taha nendega sõprust pidada.