MART RAUDSAAR ⟩ Tänase tunni teema on peksmine

Illustreeriv foto vägivallast. Foto: Remo Tõnismäe

Peagi algab pikk suvevaheaeg ja on õige aeg teha koolielust kokkuvõtteid. Osas Eesti koolides toimub… midagi imelikku. Üldistamisega tuleb olla ettevaatlik, nagu enamasti, kuid suundumus on ilmne ning murettekitav. Ühes koolis ähvardab poiss teisi noaga (nugasid on viimastel aastatel konfiskeeritud mitmetes koolides). Teises koolis pekstakse kedagi, peksmist filmitakse ning riputatakse sotsiaalmeediasse. Kes soovib, võib sarnaseid juhtumeid leida internetist hulgi.

Ja üks asi on see, mida õpilased tänapäeval vahetundide ajal omakeskis teevad. Mõningaid lolluseid on alati tehtud. Kui ma käisin keskkoolis, siis meile ei meeldinud vahetunnil õuemineku keeld, seda lihtsalt põhimõtte pärast. Kuna õppealajuhataja oli välisuksel ees ja kontrollis liiklust, siis hüppasime aknast välja, kusjuures mina kukkusin oma moka lõhki. See oli piisavalt ebameeldiv ning tekitas pedagoogides paanikat, kuna jooksin verd ja õnneks võisin ilma probleemideta koju minna. Kuid tollel ajal ei tulnud kellelegi pähe, et tegemist oleks olnud mingi koolivägivalla teemaga.

Aga teine asi on see, mis toimub tänapäeval õpetajatega. Kuulen siit ja sealt, et õpilased panevad klassis jalad lauale, ropendavad õpetajatega ning käituvad mitmel moel nagu loomaaiast pääsenud ahvid. Ja mida peaks sellises olukorras tegema õpetaja? Mida peaks ta tegema tegelasega, kes tuleb tundi, nokamüts ja kapuuts peas, ning ähvardab õpetajat, lubades temaga üks-null teha?

Ma arvan, et see tuleneb peamiselt karistamatuse tundest. Meil räägitakse väga palju õigustest, kuid mitte niiväga kohustustest. Mis ei peaks olema kellelegi mingi eriline uudis. Aga miks me siis kooliprobleemidest ikka ja jälle uuesti rääkima peame?

Grupp Elva kodanikke ning sõpru Facebookist tegi mulle talvel ettepaneku, et peaksin hakkama Elva gümnaasiumi direktoriks. Siis otsis gümnaasium omale uut juhti. Tunnistan, et see mõte tekitas minus õudu. Pareerisin avaliku ettepaneku vastusega Facebookis, et olen sellega nõus, kui omavalitsus mind kutsub. Olin üsna kindel, et seda ei juhtu, ja ei juhtunudki, sest vaatamata minu suurele ülikoolitöö ja juhtimiskogemusele peaks koolijuht olema kohaliku omavalitsusega lähedalseisvates suhetes või siis vähemalt olema määrajate meelest mõnus ja ohutu mees, kes samal ajal lubab korda saata imetegusid.

Imetegu on midagi sellist, mis on väljaspool füüsikaseadusi. Tuletame meelde Archimedest, kelle kuulus tsitaat kõlab: «Andke mulle toetuspunkt ja ma tõstan üles Maa!» Toetuspunkti on vaja! Või teiste sõnadega, positsiooni. Või mandaati, nagu tänapäeval armastatakse öelda. (Et Archimedesel oleks kulunud Maa tõstmiseks kangiga mustmiljon aastat, on omaette teema, kuid me ei räägi ka maast, vaid üksnes mõnest koolimajast.)

Kõik meie hariduselu probleemid tipnevad direktori kabinetis, kes on nende lahendamiseks üsna jõuetus positsioonis, sest tal pole head toetuspunkti. Õpetajatel pole piisavalt palka ning nad on ülekoormatud. Kuskohast peaks direktor neile raha võtma? Võib-olla seetõttu kipuvad mõned õpetajad õpilaste peale karjuma, ma ei tea. Õppimisele see igatahes kaasa ei aita.

Seejärel tuleb rinda pista nende agressiivsete lapsevanematega, kes on enda meelest väga targad ja tähtsad (ja mõned neist ongi tähtsad) ning soovivad, et nende lastele koolis tarkust pähe valataks, kuid sealjuures koheldaks nende võsukesi lugupidavalt, mis peaks soovitavalt väljenduma heades hinnetes.

Hinnetega on aga minu meelest selline lugu, et need tuleb välja teenida. Kui tüüp pole õppinud või on olemuslikult loll, siis tähendaks tema kõrgelt hindamine kogu hindamissüsteemi devalveerimist. Aga mida teha, kui tähtis lapsevanem nõuab häid tulemusi?

Aga, nagu öeldakse teleturus, see pole veel kõik. Haridusministeeriumist laekub aeg-ajalt alla koolidesse kummalisi asju. Olgu konkreetsete korraldustega koolidele kuidas on, kuid olen uurinud, kuna ja mida minu poiss koolis õpib. Tegevus käib ju ministeeriumi kinnitatud õppekavade alusel. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt võiks kolmandiku õppekavast rahulikult välja jätta, aga ilmselt on tegemist igikestva ja kroonilise probleemiga, kuna sama häda oli minu ainetega kooliõpingute ajal, rääkimata 1950. aastatest, kui koolis käisid minu vanemad. Puudu on jätkuvalt elulistest oskustest. Mitte ainult valdkonna mõttes, vaid ka meetodite mõttes. Kuidas teha meeskonnatööd? Kuidas lahendada probleeme? Kuidas pidada läbirääkimisi?

Võib-olla on jätkuvalt elus 19. sajandi industriaalühiskonna koolimudel, kus ei arendata isiksusi, vaid masinavärgi osi, kuulekaid ühiskonnaliikmeid, kes oskavad lugeda ja kirjutada ja kümne piires arvutada. Ma tõesti ei tea. Sellisel juhul võib olla isegi mõistetav mõnede laste agressiivsus. Nad ei näe koolil mõtet, nad ei oska näha enda kohta koolis ega selle kõige kasu edasiseks eluks.

See oli nüüd hüperbool, nagu mulle kirjandusklassis õpetati. Teisisõnu, ilukirjanduslik liialdus. Sest kui nõukogude ajal oli kool suurem kui elu, siis praegu kipub olema elu suurem kui kool. Ja need elu tõsiasjad trügivad kooliuksest sisse kottpükstega, hiphopparlusega ning ideega, et kuidagi võiks teenida kergelt raha, sest raha on väga oluline. Nii et vastates küsimusele, millest oleks kasu edasiseks eluks, tuleks esmalt defineerida edasine elu.

Sellises olukorras on koolijuhil, mitte ainult õpetajal, ennast väga raske kehtestada, sest autoriteedid on kusagil mujal – mõnikord isegi mitte Eestis.

Mida siis teha? Olgu öeldud, et ma ei usu väga nn eliitkoolidesse. Esiteks on meil paberite järgi Eestis kõik koolid üldjoontes võrdsed ning teiseks ei ole ma aru saanud, mida nendes koolides niivõrd paremini tehakse peale kõva drillimise riigieksamiteks, selleks, et kooli koht pingereas taeva päralt ei langeks. Kas nendes koolides pole probleemi koolivägivallaga või narkootikumidega? Lubage naerda. See kõik esineb lihtsalt rafineeritumalt.

Alustuseks tuleks õppida meil midagi omaaegselt New Yorgi linnapealt Rudolph Giulianilt, kes suutis oma ametiaja jooksul kuritegevust märkimisväärselt ohjeldada. Kuidas? Üheks abivahendiks oli nulltolerants mistahes kuritegevuse suhtes. Ja tööriistaks oli politsei jõustamine.

Koolijuhte ja õpetajaid on vaja jõustada. Neil peab olema õigus kehtestada oma koolis kord, nulltolerants seanahavedamise vastu. Kuid seda tuleb teha armastusega, mitte üksnes neurootilisusse kalduva rividrilliga.

Kool on see koht, kus õpitakse eluks vajalikke asju ja ei tegeleta mingi uinamuinaga. Seega, koolis tuleks tõesti 2/3 ulatuses õppida eluks vajalikke asju, aga siis 1/3 ulatuses tegeleda jällegi asjadega, mis õpilastele huvi pakuvad (eeskätt vanemates klassides). Kui talendid juba ilmnevad, siis neid talente tuleb kõigi võimalustega toetada. Ja arendada!

Aga ma ei kujuta ette, et ma oleksin omal ajal kooli noa viinud. Ainuüksi tongipüstoli moonast tuli suur jama. Sotsiaalmeediat polnud õnneks üldse olemas ja kui piiride vabanedes saabus meie kooli keegi nõustaja vist Soomest ja küsis, kuidas on meil lood narkootikumidega, vaatasime klassikaaslastega üksteisele otsa ja hakkasime naerma. See tundus sedavõrd absurdne küsimus.

Ehkki piirid olid varem olnud kinni, polnud muus osas tegemist nõukogude kooliga. Väga palju oli meieni veel edasi kandunud varasemast ajast. Nii nagu tänasesse kooli on palju kandunud lõpuks nõukogude ajast. Aga varem või hiljem saab see aeg viimaks lõplikult otsa.