ELU25 ⟩ Ukraina laste varastamine ja usalduskriis annetamisel: Rene Satsi intervjuu Jaanika Meriloga

Rene Satsi ja Jaanika Merilo Foto: Rene Satsi arhiiv

Need tingimused, kus lapsed on, on tihti kohutavalt rasked. Eesmärk Venemaa valitsuse poolt on ära hävitada kõik, mis on “Ukraina” . Abiks on võetud mõnitamine, vahel füüsiline vägivald, muidugi psühholoogiline. Mis tunne on elada uues keskkonnas, kus sind tihti põlatakse, sest sa oled ukrainlane?

Seisin hiljuti taarapunkti moodsa ekraani ees ja viimane uuris minu käest, kas soovin purkide eest saadava pandiraha kasutada iseenda tarbeks, poest provianti ostes, või tahan selle läbi masina annetada Ukrainale. Ja pagan, kus mul hakkas ebamugav!

Kuna jagatud ebamugavustunne on pool ebamugavust, siis otsustasin asja arutada Jaanika Meriloga ning palusin Sotsiaalministeeriumi innovatsiooninõuniku ja minu teada ka jätkuvalt Ukraina digiministri nõuniku lõunale Tallinna Vanalinna temaatilisse restorani Odessa.

“Ma ei ole siin varem käinud,” tunnistas Jaanika saabudes ja hakkasime jutulõnga veeretama.

Tahtsin rääkida sinu mittetulundusühingust Heroiam Slava ja hetkel Eestis Ukrainale annetamisega tekkinud tolmupöörisest. Kõigepealt aga viisakalt: mis sinu kiires ja tegevusrohkes elus hetkel kõige rohkem köidab?

(Elevus hääles) Praegu on minu lemmikteemaks sotsiaalministeeriumis e - tervis! Muude ülesannete kõrval alustasime ka tervshoiu valdkonnas aktiivset digikoostööd Ukrainaga.

Läksid Eesti ministeeriumisse tööle, aga töö käib ikka digi - Ukrainaga?

Kaasa arvatud digi-Ukrainaga, kuigi selgelt vähemuse tööajast (naerab). Ukraina on muuseas tehnoloogiliselt väga arenenud, kuigi see võib endiselt paljudele üllatusena tulla. Ilmselt on üheks põhjuseks dissonants, kus ühelt poolt käib riigis sõda ja samas on IT sektor, kus töötab 300 000 inimest. Ka Eesti tulevane mRiigi lahendus tuleb koostööst Ukrainaga.

Ja IT kõrvalt ajad ka MTÜ Herojam Slava asja, eks? Räägime sellest.

Esimese korjanduse tegime MTÜ`ga Eestis valmistatud Threod droonide hankimiseks Ukraina erioperatsioonijõududele ja Elvy ja Ai-Petri lendavad Ukrainas siiani. Edasi tuli projekt “soe toit külmal talvel” kuna Ukrainas oli (ja on - RS) infrastruktuuriga pidevalt probleemid, ei olnud tihti elektrit, kütet ega vett, siis hakkasime uuesti raha koguma ja saadud raha eest ostsime gaasiballoone ja pliite. Saatsime need peamiselt elanikele rindeäärsetes piirkondades Drnipropetsovski oblas ja Harkivis. Praegu jagatakse veel viimaseid ligi kaheksasajast komplektist kohaliku heategevusorganisatsiooni poolt laiali Harkivi oblasti väikelinnades, mis on vaid paarikümne kilomeetri kaugusel Venemaa piirist ja kus on tohutu häving.

Uus suund on aga alustada kaasaaitamisega Venemaale deporteeritud Ukraina laste leidmisel.

Just! Tihti käib Ukraina narratiivist läbi väljend “Putin - lastevaras”. Mida see sõnaühend õigupoolest peegeldab?

Alates 2014 aastast on ukrainlasi massiliselt deporteeritud. Täpseid arve ei ole teada, aga räägitakse numbritest 2,5 kuni isegi neli miljonini. Arvu on võimatu tuvastada, sest piirkondadest nagu Luganski oblast, Donetski oblast, Mariupoli ja nii edasi - sealt ei saa mingisuguseid andmeid. Kui palju on hukkunuid, kui paljud on deporteeritud?

Paljudel täiskasvanutel on õnnestunud ka tagasi tulla. Seda on aga raske jälgida, kas nad on naasnud Ukrainasse, või emigreerunud näiteks Poolasse. Aga just laste omalt maalt väevõimuga välja viimine on see, mis on kõige selgem sõjakuritegu ja mille eest sai ka Vladimir Putin rahvusvahelise kriminaalkohtu vahistamismääruse. Ta tunnistas ju ise avalikult eetris, et soodustab ja kiidab heaks laste väljaviimist Ukraina territooriumilt. Ma räägin siis Maria Lvova-Belova juhtumist. Ainuüksi sellega kirjutas Putin selgelt ise enda kohtuotsusele alla.

(Maria Lvova Belova on poliitik, kes alates 2021. aastast töötab Venemaa presidendi laste õiguste volinikuna. 17. märtsil 2023 andis Rahvusvaheline Kriminaalkohus välja vahistamismääruse, süüdistades teda ebaseaduslikus laste väljasaatmises Ukrainast Venemaale 2022. aasta Vene sissetungi ajal. - RS)

Praeguseks on tuvastatud nimeliselt ligi 20 000 deporteeritud last, kuid enamuse puhul pole isegi teada, kuhu.

Pakun, et kui tuvastatud lapsi on nii palju, siis selle numbri võib tegelikkuses kolmega korrutada?

Just. Kahtlus on, et deporteeritud lapsi on tegelikult sadu tuhandeid, Venemaa on ise välja öelnud lausa numbri 700 000, Ukraina inimõiguste volinik, et üle 150 000. Nende kohta aga samuti puudub konkreetne info ja isikuandmed, sest paljud neist on on deporteeritud okupeeritud piirkondadest ja tihti ei ole teada ka nende vanemate saatusest. Ukraina riik ei saa aga tagasi nõuda ja heategevusorganisatsioonid tagasi tuua inimesi, kelle kohta pole andmeid.

Sellepärast koondame praegu spetsialiste, et leida info ja anda see üle Ukrainale ning MTÜdele, kes inimeste tagasi toomisega tegelevad. Tehnoloogia peab aitama päästa elusid ja peame kasutama tehnoloogiat selleks, et need inimesed üles leida.

Oota, kui räägime lastest, siis räägime ikka ka vanematega lastest, eks?

Jah muidugi, aga on palju olukordi, kus on ära viidud ainult lapsed. Nad on olnud kas sanatooriumites või lastekodudes ja sealt ka ära viidud. Nagu Hersonist evakueeriti bussitäite kaupa ainult lapsi, aga selle asemel, et aidata nad Ukrainasse, kus on turvalisem, viidi nad hoopis Venemaale. Ehk siis on väga palju olukordi, kus lapsed on vanematest eraldi ära viidud.

Kui lapsel on vanemad, siis loomulikult püütakse tagasi tuua terve pere.

Jaanika mõtleb natuke ja lisab: need tingimused, kus lapsed on, on tihti kohutavalt rasked. Eesmärk Venemaa valitsuse poolt on ära hävitada kõik, mis on “Ukraina” . Abiks on võetud mõnitamine, vahel füüsiline vägivald, muidugi psühholoogiline. Mis tunne on elada uues keskkonnas, kus sind tihti põlatakse, sest sa oled ukrainlane? See on selge genotsiid - rahvuslike tunnuste põhjal tagakiusamine. Ukrainas on ka eraldi projekt Where are our people? deportation.org.ua , kus saab lugeda toimuva taustast ja tagasi toodud laste lugusid. Tagasi on praeguseks aga õnnestunud tuua vaid alla 400 lapse.

Huvi pärast küsin, et kuidas seda deporteerimist Vene meedias kutsutakse? Sõja eest päästmiseks?

Vahet ei ole, kuidas nad seda nimetavad! Fakt on, et takistatakse füüsilise jõuga inimeste liikumist ohutule territooriumile Ukrainas ning selle asemel viiakse neid füüsilise jõuga võõrale territooriumile ja ei lasta tagasi tulla. Neile sunnitakse peale võõrast keelt ja kultuuri, tihti ka Vene passe. Loomulikult käib Venemaa meedias jutt “evakueerimisest sõja eest” aga see valem ei toimi! Ma ausalt ei tea, kui palju nad ka ise sellesse usuvad. Sotsioloogia Venemaal ju ei toimi. Kui sul on terrorirežiim, siis ei ole sul andmeid selle kohta, mida inimesed usuvad või mitte.

(Nagu teemad ei oleks juba piisavalt hirmsad, tuuakse meile restorani poolt lauda kaks pitsi komplementaarset mädarõika viina. Jaanika kahjuks ei joo. - RS)

Ajakirjanike aktiveerimiseks ja laste tagasi toomiseks korraldate uuesti ka korjandust. Kuidas Slava Ukraini skandaal seda mõjutab? Tunnistan enda suureks kurvastuseks, et minul tekkis Ukrainale raha andmisel hiljuti tõrge.

Ütlen ausalt, et Slava Ukrainist on halb olla vastustustundetu ja olla läbipaistmatu. See jätab põhjendamatult jälje kogu heategevussektorile, kuigi tegemist on konkreetse MTÜ konkreetse juhtkonna tegevusega. Väga palju on langenud toetused ka teistel heategevusorganisatsioonidel, kes sattusid neist sõltumatult “keeristormi”. Antud projektiks aga kogume enamuse vahenditest neilt, kes on juba toetanud, suurt spetsiaalset avalikku kampaaniat pigem tegema ei hakka.

No aga kas ma sinu käest saan küsida, kuhu teie raha kopikapealt läks?

Jah, meil on algusest peale kõik palju lihtsam - ainult üksikud suured projektid konkreetsete partneritega ja needki hanked on tehtud Eestis ning siis kaubana, mitte rahana, saadetud Ukrainasse. Ainult gaasiballoonid ostsime Ukrainast, sest nende transport oleks keerulisem. Edasi on aga kõik aktide ja allkirjade vastu üleantud ning jälgitav.

Mingi jama toimus ju Slava Ukrainil Ukraina poole peal, mitte…

(Jaanika katkestab mind) Aga mille alusel sa seda ütled kus ja mis toimus? Kui kellelgi, eriti juhatusel või nõukogul oli reaalselt kahtlus, et Slava Ukraini vahenditega “midagi Ukrainas toimus”, siis Ukraina õiguskaitseorganid oleksid tahtnud ka sellest kohe teada saada. Kui on põhjendatud kahtlus suures kelmuses, on loogiline koheselt pöörduda kohalike õiguskaitseorganite poole, mitte oletada või vaikida. Tahame võidelda korruptsiooniga, siis peab ka ise eeskuju näitama. Nüüd aga saame ilmselt öelda kus ning mis toimus või ka ei toimunud peale uurimist.

Õiguskaitseorganeid märkides hüppas mulle pähe korruptsiooni teema. Külastades hiljuti Euroopa Parlamenti ja kuulates seal räägitavat potentsiaalsest Ukraina liitumisest EL´iga, tundus mulle, et problemaatiline korruptsioon Ukrainas ei ole sõjaolukorras kollektiivse kokkuvõtmise käigus mitte järgi andnud, vaid vastupidi: hullemaks läinud. Loodan, et mul ei ole õigus?

Kindlasti ei ole sul õigus. Korruptsiooniga võitlemiseks on erinevaid lähenemisi - kas võidelda ja teha niinimetatud näidispoomisi või siis vaikselt, nii et keegi midagi ei kuuleks. Mina olen igal juhul avalikustamise poolt. See, et me kuuleme hetkel rohkematest juhtumitest, tähendab seda, et toimub võitlus. Ja avalikustamisega näevad ka teised, et tegudel on tagajärg. Kindlasti ei ole olukord läinud hullemaks, aga Ukrainal on kindlasti veel teekond ees, et olla EL´i standarditele vastav. Seda siis korruptsiooni mõttes ja ka teistes nõutavates aspektides. Praeguseks näiteks on Ukraina täitnud ligi 72% Euroopa Liiduga liitumise nõuetest, kus on samuti nõuded nii korruptsiooniga võitluseks kui ka kohtureformiks, mis nõuab ka välist abi ja mida konsulteerib Euroopa Liidu poolt ka meie Lavly Perling.

Euroopa Liidu liikmeks saamise puul muretsen pigem Ungari pärast, mis ei tundu Ukraina suhtes tihti Euroopa väärtusi jagavat. Kui on juttu Venemaa sanktsioonidest, on Ungari vastu, kui räägitakse Ukraina toetuspakettidest, on Ungari vastu, kui on sanktsioonid õigeusu kirikuga seoses - jälle vastu. Ei teagi, mis sellest olukorrast saab. Mul on aga hea meel, et Eesti nii kindlalt koos Ukraina seisab.

Spekuleerime. Milline saabub sõja lõpp ja kas see õudus jääb veel aastateks venima?

Mida pidada venimiseks? Sõda algas juba 2014 aastal ja aktiveerus 2022. Intensiivne sõda ei kesta kindlasti enam aastaid ja aastaid (Tõin arglikult välja ka kuluaarides korratud lause, et võib olla ei näe Ukraina oma ikke alt vabastatud maad veel oma kümme aastat. - RS) aga järgmisesse aastasse läheb ilmselt küll. Isegi kui hakatakse edukalt piirkondi vabastama, siis võtab see ju täieliku vabastamiseni aega. Ilmselt ei kordu väga laiamahuliselt ka Harkivi stsenaarium, kus Venemaa ka ise aktiivselt taganeb.

Ma ei usu, et praegu on võimalikud ka läbirääkimised. Venemaal ei ole soovi okupeeritud piirkondi vabastada ja Ukraina ei saa ega kavatse erinevatel põhjustel oma territooriume vaenlasele loovutada. Ainuke võimalus ukrainlastel on jõuga oma maade tagasi võtmine, mis paratamatult võtab aega.

Vaatan Jaanikale otsa ja pean küsima: kuidas sa kõige selle juures veel naeratada suudad?

(Ohkab ja samal ajal ikka veel naeratab) Mulle meeldib Mõhailo Podoljaki tsitaat, et alles peale võitu me kõigepealt nutame ja siis puhkame. Ma proovin mitte läbi elada. Aga meil ei ole raske ju tegelikult, mõtle kui raske on Ukraina elanikel, kohapealsetel kiirabiarstidel, päästjatel, kuidas sõdurid rindel peavad hakkama saama…

(paus)

Kui hakkasime tegelema deporteeritud laste tagasi toomisega, kui hakkaksin kõiki nende kohutavaid lugusid läbi elama…

(paus)

Mida vähem emotsionaalne oled ja mida rohkem lihtsalt teed, seda rohkem on sinust ka kasu.