DISKUSSIOON ⟩ Miks naised endiselt mehe perekonnanime võtavad ja kelle perekonnanime peaks panema lapsele?

Perekond. Foto on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Kirjanik Maarja Kangro ühismeediapostitus, milles ta jagab oma värsket Sirbis avaldatud kolumni sellest, miks naised abielludes mehe perekonnanime võtavad, tõmbas Facebookis käima aga hoopis järgmise tasandi diskussiooni – kelle perekonnanimi panna lapsele?

Kultuurilehe Sirp avaldatud kolumnis kirjutab kirjanik ja tõlkija ning Tallinna ülikooli kultuuride uuringute doktorant Maarja Kangro, et temas on juba varateismelisest saati tekitanud kummastust ja trotsi naiste komme võtta abielludes mehe nimi.

«Kui kujutlesin oma eesnime järel mingit teist perekonnanime, tundsin jubedat piinlikkust – see oleks ju nagu allaandmine, märk, et ma ei saa iseolemisega hakkama, tunnistan end omandiks, poolikuks inimeseks,» kirjutab Kangro. 

Ta küsib: miks paljud naised tolle patriarhaalse kombe siiski nii endastmõistetavalt omaks võtavad ja kas ühine tähistaja peab olema mehe nimi? Loe pikemalt siit!

Kangro postitas lingi sama kolumniga ka oma Facebooki seinale, kus läks lahti aga hoopis järgmise tasandi diskussioon – kelle perekonnanimi panna lapsele?

«See polegi nii lihtne küsimus,» vastab Kangro esmalt ise ja selgitab, et näiteks hispaanlastel on kaks perekonnanime, aga järgmisele põlvkonnale läheb ka ema poolt edasi ema isa nimi.

«Üldiselt olen seisukohal, et naise nimi oleks õiglasem, sest naine näeb juba ainuüksi raseduse ja sünnitusega rohkem vaeva, aga kui last kasvatab pigem (või üksikvanemana) mees, siis mõistagi mehe oma. Kõige jaburam on see, kui laps kannab selle vanema perekonnanime, kes lapse juurest on lipet lasknud,» avaldab kirjanik arvamust.

Andres aga leiab, et perekonnanime võtmine on naise otsustada. «Kaks korda olen nõukogude ajal perekonnaametiga pistmist teinud ja alati oli seal kolm võimalust: naine võtab mehe perekonnanime, naine jätab oma nime alles või saab uueks perekonnanimeks kahe nime sidekriipsuga liitnime. Selle kõik otsustab noorpaar ise, mitte riigivõim,» märgib mees ja lisab, et tema arvates on tegemist kistud teemaga, sest lapsele on antud üsna tavapäraselt isa nimi, mitte ema oma.

Kangro aga ei nõustu, et see kistud teema oleks. Tema arvates on faktid vägagi kõnekad. «Mõnel mu sõbral on tõesti ka naise perekonnanimega laps – igati õiglane mu meelest,» arvab ta.

Andres lisab veel, et «ega kõiki traditsioone pea purustama, need on kujunenud oma ajaloolises keskkonnas». «Enne perekonnanimesid kutsuti ju tütarlapsi isanime järgi, kui mehele läks, siis mehe järgi,» vaatab ta ajas tagasi.

Ka Marge leiab, et see on huvitav teema. «Nõukogude ajal – vähemalt kultuurivaldkonnas tegutsevate naiste puhul – oli see pigem erand. Praegu tundub, et just näitlejannad on väga varmad nimevahetajad – ilmselt jääb silma, kuna nad rohkem avalikkuse ees, aga sedakaudu toimub trendi taastootmine,» kirjutab ta.

Leene hinnangul on nimevahetus aga pikema jututa kõige traditsioonilisem jupike tühistamiskultuurist.

ARVAMUS

Siinkirjutajal on teemaga väga isiklik suhe mõlemas küsimuses: kas võtta endale mehe perekonnanimi ja kelle perekonnanime peaksid lapsed saama.

Kuna meie peres käisid asjad tagurpidi ehk enne sündisid lapsed ja alles siis tuli abielu, oli tegelikult esimese asjana vaja otsustada laste perekonnanime küsimus. 

Kuna mu abikaasal on vene perekonnanimi, siis olime tegelikult juba enne laste sündi ja ammu enne abiellumist omavahel kokku leppinud, et mehele minnes ma omale vabatahtlikult nimega justkui kaasnevat vene päritolu ei võta. Mees oli nõus, samas minu perekonnanime ka endale võtta ei soovinud.

Täiesti iseenesest laienes see ka lastele ja nõnda sündiski üsna kooselu alguses otsus, et juhul kui me abiellume ja meil lapsed peaks sündima, siis jääb tema oma perekonnanimega, mina oma perekonnanimega ja lapsed saavad minu perekonnanime.

Nii ka läks ning ei mul, mu abikaasal ega meie lastel pole oma perekonnanime kandmisega mingeid muresid olnud. Nõnda me siis elame rõõmsalt koos oma erinevate perekonnanimedega, arvaku teised mida tahes. Lahendus tuli kiirelt ja mõistlikult ning kuna otsus oli algusest peale lõplik, pole sellest hiljem ka mingit hõõrumist tekkinud.

Valigu igaüks endale just see nimi, millega on mugav elada!