Tallinlane Martin (nimi muudetud, toimetusele teada) sai kolmapäeval äreva teate sõbralt, kes sõnas, et soovib metsas oma elu lõpetada. Esimese asjana mõtles Martin helistada emotsionaalse toe numbrile, mis on leitav Eluliini kodulehelt.
«Keegi vastu ei võta. Ma arvasin, et seal võetakse 24/7 vastu,» sõnab Martin. Tuleb välja, et liin on avatud õhtul kella seitsmest kuni seitsmeni hommikul. «Ajuvaba. Kui sooritad enesetapu teistel aegadel, siis abi ei saa? Inimene võib-olla annab endale vaid ühe võimaluse, ühe kõne ja kui siis ka vastu ei võeta...»
Järgmiseks proovis Martin psühholoogilise kriisiabi numbrit, kust öeldi, et hea oleks, kui inimene ise metsast neile helistaks, kuid suure tõenäosusega seda ei juhtu. Seejärel paluti uuesti helistada Eluliinile.
Siis võttis Martin kõne ohvriabi kriisitelefonile ning taas kord – keegi ei vasta. Kodulehel seisab aga lause «Helista meile mis tahes kellaajal!». «Uskumatu, mis toimub?» küsib Martin, kes ei saa aru, kuidas peaks ta oma sõpra aitama, kui keegi ei vasta.
Viimaks helistas Martin häirekeskuse kriisiinfotelefonile 1247, mis pakub 2020. aastast elanikkonnale ka psühholoogilist esmaabi. Sealt öeldi, et pannakse ootele ja täpsustatakse, kellele edasi suunata. «Kuulasime muusikat, samal ajal kui kell tiksus,» ohkab Martin.
Seejärel tänati ootamise eest ja öeldi, et kõne suunatakse 112-le. «112 oskan ma ise ju ka valida. Otsisime inimest, kes oleks osanud äkki rääkida,» sõnab Martin. «Mulle tundub see kõik väga kaugel abi osutamise oskusest. Politsei ei teinud ka midagi, sest ma ei osanud öelda, kus ta on.»