MART RAUDSAAR ⟩ Mootorsaag ei ole lahendus

Foto: Erakogu

Nagu tähelepanelik lugeja juba kindlasti märganud on, meeldivad mulle mõistujutud. Ka tänast lugu alustan mõistujutuga, mis pole aga muinasjutt, vaid täiesti eluline lugu Hispaaniast, kus ma külalistemaja pean.

Ühel hommikul kuulsin tagaaiast mootorsae häält ning kuna tavaliselt on siin nii hommikud kui õhtud vaiksed, läksin toimuvat lähemalt uurima. Nokatsiga tõmmu mees nüsis parajasti minu maa peal mandlipuud. Eestlasele iseloomuliku tugeva omandiinstinkti toel tegin talle otsekohe selgeks, et minu maa peal puude lõikamiseks oleks vajalik minu luba, mida ta paraku aga küsinud pole. Töömees – keda ma kunagi varem näinud polnud – jäi pisut nõutuks ja jättis töö pooleli.

Kuid peagi ilmus minu manu punases kampsunis naaber. Neid on mitu venda – perekonnad on suured, nagu keskealiste ja vanemate generatsioonile omane – kuid konkreetne vend elab naaberkinnistul alaliselt. Ta tegeleb kõvasti põllumajandusega, peab kanu ning tal on koerad, kellest ühelt kostub aeg-ajalt vaevatud häält, mis ilmselt tuleb kuumusest. Mulle on jäänud mulje, et ülejäänud vennad käivad peredega naabri juures üksnes nädalavahetuseti puhkamas.

Kuna punases kampsun naaber räägib kiiresti kohaliku murrakut, oli mul tast natukene raske aru saada, ehkki olen isegi kujunemas andaluusia murraku kõnelejaks. Kuid ma mõistsin, et töömees oli naabri töömees ning et nende soov polnud maniakaalne lageraie minu maal, vaid üle aia tema aeda ulatuvate okste kärpimine. Arusaadav, et seda tööd polnud võimalik korraldada teiselt poolt aeda, vaid töömees oli tulnud üle ning ma olin ta tabanud ilmsesti ebasobival hetkel, mis jättis kõigest toimuvast veidi väära mulje.

Kuna minu valdused on aastakümnete jooksul pisut metsistunud ning eriti ääremaadega pole ma eriti jõudnud veel tegeleda, siis tundus soov mulle mõistuslik ja põhjendatud, seda enam, et lõigatud oksad sain endale, mis on väga vajalik kaminamaterjal.

Olles toimunu üle hiljem pisut mõelnud, võtsin ühe Eestist toodud Vana Tallinna pudeli ning viisin naabrile. Vabandasin, et olin tema töömehega olnud tõenäoliselt liiga karm, kuid see tulenes üksnes puhtast teadmatusest. Naaber võttis pudeli vastu ja oli väga rõõmus.

Järgmisel päeval koputas ta mu uksele ning andis kotitäie kana- ja vutimune. Sedapuhku rõõmustasid need ökoloogilised munad juba mind ütlemata määral. Asusin kohe omletti valmistama.

Mis on loo moraal? Juba “Onu Remuse juttudes” ütles üks tegelane teisele, et “oleme naabrid ja peame hästi läbi saama”. Ja nii ongi. Me ei saa naabreid valida, kuid peame nendega hästi läbi saama ja neid armastama vaatamata nende puudustele.

Kui te arvate, et ma juhin nüüd jutu Venemaale, siis te eksite. Kristlik ligimese armastamise nõue ei tähenda seda, et peate laskma ennast puhtast südameheadusest korduvalt läbi peksta ja andma veel kärakat ka selle peale. Ei, ma ei räägi üldse Venemaast.

Ma räägin naabritest Eestis ning mõtet veidi laiendades, on Eesti nõnda väike, et oleme mingil moel kõik üksteise naabrid ja peame suutma külg-külje kõrval elada oma puudustele vaatamata. Aga justnimelt sellega on meil tegelikult halvasti juba Andrese ja Pearu aegadest. Hästi, võib-olla pole see parim näide, kuna neist üks tundub justnagu positiivne ja teine justnagu negatiivne kuju (mis lähemal vaatlemisel pole üldsegi nii lihtne!). Positiivsus ja negatiivsus viiksid mõtte fookusest kõrvale.

Minu fookuses on ühiskondlik purelemine. See on saavutanud enneolematud mõõtmed ja ma paraku ei näe, et olukord võiks paraneda. Ma ei taha hakata seda purelemist detailides lahkama, kuid meil on nii lokaalseid, regionaalseid kui üleriiklike teemasid. Üks naaber sulgeb teisele naabrile üle tema maa käiva tee. Omavalitsused likvideerivad väikeseid koole. Inimesi lastakse lahti nende meelsuse pärast. Ja siit edasi tuleb Nursipalu ning veel edasi peretoetuste kärpimine ja abieluvõrdsuse teema. Tuleb üks kiri, pole midagi, teeme teise ja võimsama vastu!

Minu meelest on meil vaja rohkem kui kunagi varem siseriiklikku diplomaatiat. See tähendab inimeste lepitamist ja kompromisside otsimist. Hetkel ma seda paraku ei näe. Koalitsioon kasutab teerullipoliitikat ning opositsioon ähvardab, et kui nende kord kätte jõuab, teevad nad veel võimsamini tagasi.

Asjaolu, et keegi on saanud valimistel mandaadi, ei anna õigustust teerullipoliitikaks. Muide, rääkides mandaatidest nii nagu mina neist aru saan ehk isikumandaatidest, on meil üleüldse saadud alla kümne mandaadi (tegemist on teisisõnu lihtkvoodi saamisega, mis on kõigi ringkonnas antud häälte arvu jagatis ringkonnas valitavate kohtade arvuga). Neist isikumandaatidest enamuse on saanud Reformierakond, mõne ka Keskerakond. Üheksakümnel protsendil parlamendiliikmetest ei ole isikumandaati ning paljud neist on parlamendis tänu oma positsioonile üleriigilises nimekirjas ehk teiste nimekirjas kandideerinud inimeste häälte “kaapekakukesele”. Aga see selleks.

Tuleme tagasi põhiteema juurde. Meil on vaja diplomaatiat. See tähendab läbirääkimisi ning seisukohtade läbisõelumist mitmes voorus. Ning see omakorda rääkimist enne tegemist. Minu piirijuhtum oleks olnud olemata, kui naaber oleks minuga rääkinud enne töömehe saega peale saatmist. Meil tõmmatakse enamasti saag kohe käima ja järgneb verine võitlus.

Võtame kasvõi abieluvõrdsuse teema. Mul ei ole mitte midagi selle vastu, kui samasoolised inimesed saavad olla kooselus ning olla riigi ja seaduse ees samal pulgal abielus olevate inimestega. Aga milleks on vaja Eesti riigil asuda diskrimineerima kirikut ja usklikke? Ei saa aru. Demokraatlikus tänapäevases riigis on kirik ja riik lahutatud ning kirikule ei kirjutata ette (isegi kaudselt mitte), mida ta tegema peab. See on kiriku autonooma küsimus.

Ma ei kujuta näiteks ette, et USAs tuleksid hipsterid Salt Lake City’sse ning hakkaks nõudma mormoonidelt mitmenaisepidamise keelustamist (see nähtus on aja jooksul ise hääbumas, sest mitme naise pidamine ei ole odav lõbu). Ei, erinevate veendumustega kogukonnad elavad selles riigis kõrvuti ja tolereerivad üksteise erinevuseid. Teisiti poleks see nii kireva taustaga riigi puhul üldse võimalikki.

Teame füüsikast, et igasugune mõju toob kaasa vastumõju. Kooseluseadus ja selle rakendusaktid oleksid ammu vastu võetud, kui neid poleks mindud omal ajal kehtestama teerullina. Kuigi nõukogude ajal oli homoseksuaalsus kriminaliseeritud, suhtusid inimesed homoseksuaalidesse toona reeglina neutraalselt. Praegu tuleb abieluvõrdsus ning kogu jõulise läbisurumisprotsessi tõttu kaasneb suure osa ühiskonna terav halvakspanu. Mille poolest on selline olukord hea või soovitav?

Ma istun siin seda lugu kirjutades oma Hispaania maja terrassil (vist lausa mingis mõttes pagulasena) ja vaatan alla eemal paistva linna peale. Siin on väga vähe välismaalasi ning see on üsna konservatiivne maapiirkond. Peale minu on siin kaks inglise perekonda ja kusagil (aga ma pole neid kordagi näinud) pidavat elama ühed belglased. Turiste siia ei satu. Ometi suhtutakse minusse ülihästi. Ma arvan, et see ei oleks nii, kui ma läheksin linnavalitsuse ette ning nõuaksin endale mingeid õiguseid, eeskätt õigust mitte õppida hispaania keelt. Mäletate küll, kui meil oli laulev revolutsioon, siis ilmus ka meil välja interrinne, kes soovis õigust ajada asju edasi vene keeles, et taeva päralt ei peaks õppima sõnakestki eesti keelt.

Kui ma tahan, et minu õiguseid respekteeritakse, pean respekteerima kogukonna õiguseid. Nii lihtne see ongi, kuid Eestis kipub kujunema põhimõtteks “minu õigused üle kõige”. Külakogukond viskaks sellise inimese välja. Alternatiiv ei saa olla kogukonna repressiivne lõhkumine.

Niisiis, meil on vaja jõunumbrite asemel riigimehelikku diplomaatiat ühiskonna lepitamiseks. Paraku ma ei näe piisavalt oskuseid, tahet, autoriteeti. Eesti arenguvektor on selgelt suunatud konfliktile, mitte koostööle. Minu pessimism hajuks, kui ma näeksin koostööalgatust. Kellel võiks olla selleks mandaat?